Käes aeg, mil tavaks hukata
on loodust - kuusepuid,
ning jätta kände tukata,
mis kasvand palju kuid.
Neid kodudesse viiakse,
kus kärbib terav raud.
No tõesti läheb liiaks see!
Neid ootab massihaud...
<P align=center>Tapke ära pesulauad
tehke neile ühishauad.
On rinna katnud nibu lai,
profiil on valus, ai-ai-ai.
Kuid miks aint pesulauda
peab viima ühishauda?
Kes kannab palle pakse,
peab maksma rinnamakse!
Nii võrdseks teeme rahva,
kas see ei ole vahva?
Mehed, teil pole kuskil minna,
noku pikkus teil määrab maksu hinna.
Juhtuda võib seegi,
et mulle maksu peale paneb keegi.
Siis minu räigeid luuletusi
sa parem ära juurde küsi!
<P align=center>
<P align=center>Tema nimel hommikuti püüdsin tõusta varem.
Tema nimel õppetöös ma püüdsin olla parem.
Tema peale mõeldes õhtul magama ma läksin.
Talle mõeldes igatsevalt oma küüsi näksin.
Tema nimel igaks asjaks oli vaja luba.
Tema nimel regulaarselt hoidsin korras tuba.
Tema nimel kassi vastu püüdsin olla kenam,
aga muutunud on ilm, sest teda pole enam.
Võitlus toimus ema vahel ning ka minu õe.
Vanem õde selgeks tegi mulle raske tõe.
Vastuprpopagandat levitas mu ema,
aga meie hulgast lahkus igaveseks „tema“.
Õde võitis, ema lootis, lootis ikka veel.
Isver, kuidas surma tuua võib üks kuri keel!
Õde lihtsalt ütles vaid, et ära ole pime.
Nõnda otsa saigi minu elus jõuluime.