1 päeva sain ikkagi tal ära rikkuda vb ma tundun õel ja sarkastiline, aga see oli vähim, mida ma sain talle tagasi teha, kõikide nende pisarate pärast, mida ma olen tema pärast valama pidanud.
Aga miks üldse teha teisele vastu tagasi? Jah ma tean, see on instinktiivne käitumispsühholoogia mis tekib juba sünnist alates ("tema lõi mind, mina löön teda vastu"), kuid... kokkuvõtteks kogu aeg sellele jamale mõeldes kogud sa viha ja stressi tegelikult hoopis iseendasse, rikud enda elu ja närve. Samas kui tema võib-olla ei tee asjast väljagi ja lendab kerge eluna juba uues enda maailmas. Võrdluseks teistmoodi suhtumisest võiks tuua kristlased, kes andestavad pahategijale ka siis kui too on hakkama saanud kõige hullemaga mis olla võib. Miks? Aga ikka seepärast, et ega tagasikiusamine üldreeglina midagi enam ei muuda ega olnut paranda, kuid samas murendab hoopis kannatanut ennast veelgi edasi. Seepärast olekski sinu situatsioonis parim lahendus asi täielikult unustada ja leppida kaotusega, mis praktiliselt võttes polnud ju midagi rängalt suurt.