EEVA naistekas

selles suhtes olen väga õnnelik laps: ma olen näinud kõiki oma vanavanemaid ja oma kolme vanavanaema.
hiljuti suri mul ära vanatädi ja tema poeg, majapõleng... ja sama aasta kevadel kaotasin kõige lähedasema koera, kes on minuga lapsest saati olnud. see oli mulle ränk laga lihtsalt ta oli juba vana ja pidi magama panema. ma arvan, et temasugust ei leia ma mittekusagilt.
kui räägitakse siin, et suri ära koer või kass, tegelikult ega väga ei mõelda kaasa, pigem et nojah, kahju suri ära, aga kui ise tunned siis saad alles aru. (see oli veitsa teemast mööda)
üle sain pikapeale. kuna tädi ei olnud niii lähedane, sellest sain kergemini üle, küll aga oli nii halb vanavanaema vaadata ja vanaema ja tema õdesi, kuidagi selline tühi hall tunne tekib, eriti siis, kui veel kogu selle põlenguga hävib kaks elu + mälestused...
oma koerast, vahel siiamaani mõtlen tema peale.

sama siin

Suvel sain ühel peojärgselt pohmakahommikul kõne klassivennalt, milles teatas ta, et üks endine klassivend oli suvel rolleriõnnetuses surma saanud. Sellest räägiti ka uudistes ning ajalehtedes päris palju. Mu shokk oli lihtsalt kirjeldamatu, iga natukese aja tagant vaatasin telefoni, et kas pole vastamata kõnesid kellegi teise hukkumisest. Eriti kurb oli see, et kui meil oli klassi lõpupidu suve alguses, kuhu kutsuti ka kõik endised klassikaaslased, siis teda keegi ei kutsunud, kellelegi ei meenunudki isegi teda kutsuda. Sellel teemal rääkisime veel klassivendadega suve lõpuski, kõigil oli paha tunne selle pärast.


Kui aus olla, siis see paranoia käib minuga kaasas tänase päevani, kui helistab mõni tundmatu number või lihtsalt inimene, kellelt kõnet ei ootaks, siis käib ikka südamest torge läbi.