EEVA naistekas

Niisiiis, kas teil on sugulasi/tuttavaid ära surnud, just mõtlen lähedaseimaid, vanaisad, vanaemad, perekond ja igast tädid, onud, sõbrannad jne.....


Lihtsalt huvipärast küsin ja kuidas olete sellest üle saanud ja kui keegi tahab võib panna kuidas see inimene suri? Ma tean, et see on suht kurb ja isiklik teema, aga kui keegi tahab, võib rääkida, keegi ei hammusta.

Ei, õnneks mitte. Mu vanavanaema suri ära siis, kui ma olin 3a. vana.


Eelmisel suvel suri ära vanaema vend. Kuna mina pole teda kunagi näinud ega talle kirju saatnud, see ei mõjutanud mind üldse, kuigi vanaema ise oli mõned kuud väga kurb.

Kahju.

Mul pole nagu keegi ära surnud, väljaarvatud 2005 aasta mais suri minu vanavanaema ära. Sellel samal suvel oleksin pidanud tema juurde minema, aga kahjuks juhtus nii, ema oli ikka 1-2 kuud päris kurb.

minul on kahjuks küll:( vanaema ja tädi -kõige kõige rohkem igatsen neid, ka onud,nad surid, siis kui ma väiksem olin ja noh ma ei tundnud neid ka nii väga, see aasta viimane onu,kuid samuti ma ei tundnud teda hästi(joodik:confused:), kuid oleksin väga soovinud, ka vanaisad, kuid juba enne kui ma sündsin, neidki oleks tatnud tundma õppida, üliselt on mul vähe selliseid sugulasi, kellega ikka kohtutakse või räägitakse

Vanaema ja vanaisa surid siis, kui olin väga väike ja seda eriti ei mäleta. Kuid üks minu endine poiss-sõber suri eelmine aasta... ja see pani mind küll üsna pikalt mõtlema ja kurvastama. Me olime küll juba ammu lahus ja igasugused romantilised tunded kustunud, kuid ikkagi vastik kui midagi sellist juhtub inimesega kes on sulle kunagi lähedane olnud...

Viimase 2 aasta jooksul on päris paljud vanemad inimesed minu suguvõsast surnud ja see pani mu ikka mõtlema küll...
Kõige hullem on teada, et üks väga hea sõber sureb kuskil 1-2 aasta pärast või isegi varem. Viimase kuu aja jooksul olen nii palju nutnud. Just ta tuli mu ellu, ja varsti vb hakkab juba minema...ta on veel nii noor ka.

Umbes 4-5 aastat tagasi suri ära mu onu, oli suht noor veel! Ja eelmine aasta suri ära mu vanatädi... Ülejäänuid ma eriti ei tundnud ja ei teadnud!

Nii, nii kahju. Aga -Mannu-, miks see nimene ära sureb paari aasta pärast? Tunnen kaasa. Päris õudne võib olla, kui kellegist hoolid ja siis tead, et mingil hetkel ta lihtsalt........on läinud.

Just suri onu:( neljapäeval matused, eks ta raske ole aga peab üle olema

Kaks aastat tagasi suri mu vanaema..ja mina ise tulin just Saaremaalt siis.Natuke hiljaks jäin.. Üks ja pool aastat tagasi suri minu vanatädi..kopsuvähki.Kuigi tema eluviis oli tervislik.Ei joonud,ei suitsetanud,tegi sporti ja oli üsna noor ka..
Ja minu teine vanatädi sureb ka varsti ära..tal on vähk ja ema rääkis,et tal juba seisund on halvenenud.Me pole küll nii lähedased,aga alati,kui oleme koos olnud,oleme hästi läbi saanud
Ja minu suguvõsast on veel paar inimest ära surnud viimase paari aasta jooksul,aga neid ma ei teadnud.

jh minu tädi ja onu suri ka vähki, emapoolsed, isapoolses suguvõsas oli ka ühel tuttaval, ja vanaemal on ka:cry: läheb opile varsti!!

Kuskil kolm aastat tagasi, ma isegi täpselt ei mäletagi, tuli mu ema ükspäev jutuga "tere, ma suren varsti ära, mul on vähk." Noh, mitte päris nii, aga jutu point oli selles. See muutis meie elu ikka täielikult. Õnneks jäi ta ellu ja elab siiani. Arstid tegid kõik, mis suutsid ja mu ema saab elada üpris normaalset elu. Kuigi ta tervis on tunduvalt nõrgem. Ta ei jõua nii palju tööd teha, väsib kergesti, haigestub ka tihedamini. Vahest tulen koolist ja ema on jälle voodis pikali ja ütleb, et puhkab mõne päeva. Lihtsalt hirmus, kuidas üks haigus saab inimese elu ära rikkuda. Muidu olen leidnud väiksena enda onu laiba. Mäletan õudusunenägusid, mida pärast seda nägin. Läksin onule külla, jooksin elutuppa ja laest rippus alla mu onu, näost valge, tuim. Varsti tulid vanemad. Leidsid minu täiesti šokis ja mu onu, kes oli ennast üles poonud. Ma väga ei mäleta midagi. See pilt, mida nägin, on mul siiani silme ees, aga seda, mis järgnes või isegi matuseid ei suuda ma meenutada.

lamp, nii nii kahju, see on ikka väga ränk, ta on ju ikkagi sinu ema, vähemalt ei juhtunud temaga midagi väga halba, mõtlen seda et ta ära ei surd. Sinu emal ikka vedas, et ta arsti juures käis. Vähemalt on sul ema! Mina ei elaks küll sellist ajsa üle, aga kui selline asi juhtuks, siis pole midagi teha, peab aitama ja olema palju toeks.

Just eile suri mu vanatädi mees ära , natuke on kurb ,aga ma ei teadnud eriti teda. Ta oli juba vana ja me ei suhelnud ka . Vanatädi suri ka juba 5 aastat tagasi umbes. Tema oli noor suht siis ;/. Kõige lähedamad on siis nemad kes surid, rohkem ma ei tea

Minu vanaema suri ära umbes 5 aastat tagasi. Siiamaani nutan iga päev. Nii raske on. Igatsen teda nii väga. Ma käisin siis esimeses klassis. Kas keegi teaks mingit moodust, kuidas enda kurbusest üle saada? Ma pole nii kurb veel kunagi olnud. Iga päevaga läheb asi järjest hullemaks. Ma ei tea, kui kurb ma võin suveks olla.

Tal vahetati 16aastaselt südameklapid ja nende eluiga on 5 aastat... Juba süda juksib natuke, ei tohi pingutada, elektrišokki on ka mitu korda saanud...

Aah... nüüd ma lugeis välja... SURMA SAANUD!..Näiteks mu vanaisa sai surma, nimelt ta jäi traktori alla!Täiesti õudne, aga ma olin siis nii väike... ei mind polnud vist veel sünidnudki. Ta sai surma suhteliselt noorelt!

Aga mul tekkis küsimus, et miks siis ometi uusi ei panda? Tänapäeva meditsiin on minumeelest küll juba piisavalt arenenud, et sellist operatsiooni ette võtta.

Minul endal <span style="font-weight: bold;">õnneks </span>pole keegi väga lähedane inimene ära surnud. Ainsad mis praegu ette tulevad, on vanavanaisa, keda ma üldsegi ei tundnud, ja naabritädi, kes hoidis mind väiksena päris tihti ning kes oli mulle lähedane. Surm teeb küll kurvaks, aga seda ei saa kahjuks vältida. Tuleb võtta elust seda, mida võtta annab!

Ma päris õnnelik, kõige lähedam kes surma on saanud on koer, keda taga nutsin aga sellest 5 aastat möödas. Väiksemana suri vanavanaema vend ära, keda olin elus 2 korda näinud ja matustele mind ka kaasa ei võetud, et mäletan natuke kurb olin, teised oli kurvemad ja siis ma ei mõistnud. Siiamaani, et vanadus surm on elu osa, kurb on, aga peab edasi elama. Kui surra õnnetuse tagajärjel või haiguse siis see on ootamatu ja valusam löök.
Kuigi üks tuttav keda vb 4 korda elus näinud jäi välismaal suure veoauto alla oma autoga, jäi vist rooli magama, siis oli küll nii, et pisarad tulid silma aga nutma ei tahtnud hakata.