EEVA naistekas

liiga palju:cry:...vana-vanaema, onupoeg, naaber, vanatädi, vanaema...ja veel mõned sugulased, keda eriti ei tundnud. vanaemale mõtlen ikka siiani tihti...ei jõudnudki teda haiglasse vaatama:(

Kui olin seitsmene suri minu isa õde diabeeti. Paar aastat tagasi suri tuttav autoõnnetuses, kellega tol ajal ka läbi käisin. Kui arvasin, et see oli valus hoop, siis.. Aasta tagasi nüüd tappis üks lähedasem sõber end täiesti arusaamatutel põhjustel ära ja see oli alles hoop! Mitu kuud olin täiesti välja lülitatud, suhted sõpradega halvenesid, hinded läksid alla- olin justkui mullis. Kõik tundus mingi hetk lihtsalt nii jabur, ajuvaba.. siht kadus silme eest. Üle sain lihtsalt, sest PEAB saama. Ärkasin üks hommik rahulikust unest ja ei mõelnudki enam Tema peale. Nüüd kuis aasta on kohe täitumas, mõtlen tema peale rohkem kui muidu jälle ja see küsimus, et miks ta seda tegi, on ilmselt igavene...

Minu tuttav poos end paar aastat tagasi üles, maha jäid poole aastane tütar ja noor naine põhjust ei teagi

minu vanem õde lõikas endal kaks nädalat tagasi veenid läbi, ja verekaotusesse ta haiglas surigi. põhjust ei tea,siiamaani olen väga kurb,me olime üsna lähedased temaga... aga siiski ei näidanud ta välja,et ta üldse õnnetu oleks...minuga koos olles varjas ta seda üsna hästi. me läksime just ennem seda tülli ja mu viimased sõnad olid talle , et ma ei tea,kas ma suudan sind näha veel. /tegu oli üsna suure asjaga....) nii kahetsen praegu :S

Appi, see on nii julm.. Mis sest et mul ei ole vanemat õde, aga ma nutaks endal siiski silmad peast, kui ma vahel nutan isegi inimeste pärast, keda ma ei tunnegi..

Mul ei ole ka lähiajal kedagi ära surnud, kuid ma kahtlen, et midagi võib varsti juhtuda.. Vanaema ja vanaisa ei ole vist hetkel kõige paremates seisundistes ( ptüi, ptüu, ptüi) . Śelle nädala jooksul olen ma näinud kahte väga kohutavat unenägu. Kaks inimest suri ära. Üks poiss oli meil koolis, kellesse olen ma suhteliselt fond of. Nüüd nägin , et vanaisal hakkas toas paha ( talvel) ja siis läks õue, maja taha. ( Maa maja ) Ja siis ta kükitas, sest tal oli nii halb, ja sai infarkti.. Ja siis mitte keegi ei mõistnud mind, mis toimub. Kõik nii lõbusad. Kirjutasin vanaisale veel kaarti ka. Arg.. kurb hakkab iseenesest mõttest.

Jah, minu vanaisa suri pea et kaks aastat tagasi. 30.novembril 2008 saab kaks aastat täis. Ma ei saa siiani aru, et teda pole, et ta ei helista mulle enam. Seda, et me koos naersime, rääkisime salajutte, tegime vanaemale lolle nalju...Et seda kõike enam pole..See on selline teema, et kui seda meenutan vms hakkan alati nutma. Ja hetkel ka nutan..Kui lähen vanaema poole, siis astun vanaisa tuppa, silun tema voodit ja võtan kopsu selle toa lõhna täis..... Ta on minuga alati südames kaasas. Ma räägin tema fotoga ja saan nii palju jõudu sellest elus edasi jõudmiseks. VANAISA-ARMASTAN JA IGATSEN SIND !

minul suri eelmisel aastal, naistepäeval vanaema. ta oli mulle tegelikult kallim, kui ema, kuigi see viimasel ajal välja ei paistnud ja see on väga nõme. mulle räägiti lihtsalt, et vanaema

minul suri eelmisel aastal, naistepäeval vanaema. ta oli mulle tegelikult kallim, kui ema, kuigi see viimasel ajal välja ei paistnud ja see on väga nõme. mulle räägiti lihtsalt, et vanaema on

appi, foorum paneb segasat


<SPAN id=wa_f_item_95574 name="a95574">minul suri eelmisel aastal, naistepäeval vanaema. ta oli mulle tegelikult kallim, kui ema, kuigi see viimasel ajal välja ei paistnud ja see on väga nõme. mulle räägiti lihtsalt, et vanaema on haige, ma ei teadnud, et nii haige, oleks teadnud oleksin teda vaatamas enne veel käinud. </SPAN>

Kohutav lugeda seda kõike, nii kurb hakkab ja pisar tuleb silma. Mõni aasta tagasi talvel suri mul vanavanaema ära.

2004 ( vist oli see 2004) suvel, juulikuus suri minu vanaema. Pani pikalt mõtlema ja kurb olin ka ikka, aga inimesed sünnivad ja surevad - see on elu. Aga see oleks küll jube kui keegi väga lähedastest sureks, hea sõbranna, sõber, vanemad või muu sugulane- oeh seda ma üle ei elaks.. Umbes samal ajal kui mu vanaema suri, suri ka mu papagoi. mm nutsin taga teda.kurb on kui keegi sureb ;(

Nojah, teil siin vanavanemad surevad, loogiline, vanad ju. Aga mina pole neid näinudki. Mina olen ainult oma 1-te vanaisa ja 1-te vanaema näinud ja nüüd on ka alles ainult vanaema. Kurb, aga tõsi. Kõik sõbrannad räägivad, et oi lähen vanavanaisa juurde jne.. mul pole kuhugi minna.. ainult vanaema..

joanna, mul sama lugu... ma olen ainult kahte vanaema näinud, üks elab..
nii oleks tahtnud vanaisasid ka näha, tegelikult ei oska ma üldse ette kujutada, mis tähendab, kui sul on vanaisa...vahel olen mõelnud, kui kuskil vanaisa ealist toredat taadikest näinud, et jhh, tema võiks minu oma olla...

Nüüd lisandus siia kurba nimekirja mu kallis sõbranna-klassiõde, kõige kurvem juhtum ka vist neist, minu jaoks.

Ja siis Joanna ja fööniksiga sama lugu, ma pole samuti oma vanaisasid näinud, ainult vanaemasid.

Vanaisa üle poole aastat tagasi. Siis kunagi üks sugulane suri hästi noorelt aga ma olin nii pisike, et ei teadnud siis sellest midagi. Siis parima sõbranna onu, kes oli ülilahe inimene Ja siis ema endine mees, suri eelmise aasta septembris. Ta oli ka hästi lahe inimene. Hoidis mind täiega


Rest in peace.

Oeh, mu isa suri ära eelmine aasta. Paar päeva pärast minu enda sünnipäeva. Lasi ennast maha ja suri pärast haiglas ära. Lehes oli ka juttu. Oeh, ja mina lootsin, et kui isa meid koolist keset tunde ära tõi tähendab see midagi väga head... Ning mu ema vend tapeti üsna noorelt, mingi 16-18 aastaselt ära. Selja tagant pussitati surnuks. Kuigi ma ei olnud siis veel olemas aga ikkagi pidasin seda vajalikuks kirjutada. Ma ei tea miks.

eelmisel aastal suri mu endise kallima ema ära..ja ma tunnen, et ma pole ikka veel üle saanud

sügisel suri koolivend.. autoavarii...Järjekordne näida sellest et täispeaga et ole mõtet rooli istuda!

Aasta tagasi sai mu sõbranna väga julma õnnetuse tagajärjel surma...ta viidi haiglasse, kus ta suri, mina haiglasse ei jõudnud..ta suri enne, ja ma olin väga vihane, et hiljaks jäin, ma oleks tahtnud talle öelda, kui kallis ta mulle on...praegugi tulevad pisarad silma


Neli kuud tagasi sai samuti üks mu parimaid sõbrannasid autoõnnetuses surma (oli lauskokkupõrge. Mu vend oma sõpradega sattus olema sel hetkel sealkandis, kuid ei suutnud siiski päästa midagi...ühe naise elu nad siiski päästsid...) Ja kui vend teatas, mis juhtus siis ma lihtsalt ei suutnud enam olla...ma ei tahtnud enam elada lihtsalt... mis saaks olla hullem kui kaotada oma kõige lähedasemad sõbrad... Ma ei saa nendest kunagi üle... nad olid mulle väga kallid...