EEVA naistekas

Minule meeldib haikusid kirjutada ja üks lemmik on:

Pehme vihmaga
vikerkaarevärvides
langeb viimne leht.

saabus pimedus ja tuli koldes kuhtus
veeres pisar, silmis sumbus sära
kadus lillelt lõhn ja lumelt puhtus
kadus kõik kui sina läksid ära

kui saaks teeks elu teed ja rajad veatuks
ei närtsiks naer, päev veereks videvikku
kui saaks sa vahest viivuks taamal peatuks
ei astuks üle läve igavikku

tuul tormi tõi ja valla pääses maru
ei rahu leia vaevast vaikne hing
vaid kibemagus mälestus tal varuks
ja nukrus. suikunud on siurulind

ent lootuskiir ei kustu kuni viimaks
saab otsa öö mis lõputu kui koidab päev
ning saabub hetk mil teidki ingli tiivad
taas kokku viivad. armastus on jääv

Me matsime oma armastuse
Olime ise hauakaevajad
Veider: kunagi oli see arm nõnda suur
et näis - kogu maailm jääb talle kitsaks
Kuid nüüd ...
Ma ei märganudki
Kuidas ajasime talle peale
Etteheidete,
Viha,
Kättemaksu musta mulla.

Ainult üks mõte
ei anna mulle asu
kas me ei tõuganud teda hauda
mitte liig jõhkralt?
Miskipärast näib mulle, et armastusel
on ka pärast surma valus

Haua ääres ei pidanud keegi leinakõnet
Nii mõnigi muigas
Mööda minnes
Või koguni pillas
Jumal tänatud kõnges!

Kuid ütle kas kuulsid,
kui haledasti nutsid
me lapsed
kes eales ei sünni?

See ei ole minu kirjutatud ema andis selle mulle kunagi, üks tema klassikaaslane oli selle kirjutanud

Pole minu kirjutatud, aga mulle väga meeldib see luuletus.

Kes?

Kes hoiab su käsi kui väljas on jahe
Hõlma all soojendab naeratus suul
Kes sinust mõtleb pilk tume ja mahe
Siis kui lumi on talvel ja sügisel tuul

Kes ootab külla ja igatseb taga
Sind oma tuppa ja kaissu ja voodi
Igatseb siis ka kui sina vaid magad
Vaatab siis kuud ja ohkab niimoodi
Ja raputab nukralt veel pead

Kes sinu eest loeb palveid kui tehtud
Palju on halba. Nii kuradi palju
Kes sulle andestab ,kustutab võlad
Kes kuulab, noogutab, naerab su nalju

Kes sinu südame enese ligidal
Hoiab et valus ja ikkagi hea
Kes sinust laulab ja sinust unistab
Sina ju rumal ja seda ei tea

Võrreldes teistega olen ma siin ikka täitsa suvaline soperdis , aga...

Armastus me südameis

Üksi olla ei ole hea,
kahekesi on palju parem.
Armastuses kaotada võid pea,
siis kui ootasid või varem.

Olen üksi oma elus,
pole teda ikka veel.
Selles väikeriigi melus -
äkki on ta teel?!

Armastus ei tunne vanust,
mida iganes me ei arvaks.
Ärge halba otsige minust,
seda ei leia keegi peale minu.

Me oleme kõik head,
kui me südameis on armastus.
Poevad peitu kõik me vead -
Armastades on meil kõigil üks sarnasus -
see on Headus.

**********************************

Sarkasm te hingedes.

Mõnitate üksteist,
kurjad olete.
Sarkasm on tükk teist,
head ju pole te.

Ei tunne iseennast ära,
kohe üldse mitte.
Me ümber tühi kära,
pandud mõnitused ritta.

Lõpuks elu elate üksi,
kui sarkasmi te ei lõpeta.
Suures üksinduses
oma lapsi te ei õpeta.

Neid ei ole,
sest pole kellega neid saada.
Lõpeta kurjus, tule -
võin su mõtted korda seada.

*********************************

Sõprus

Ükspäev avastasin,
et elu on mõnus.
Õnne armastusega samastasin -
mis oli mul küll arus?!

Ainult armastus ei ole kõik,
vaid osake sellest.
Meelele jääb mõru maik,
korvi saades ükskõik kellelt.

Armastus küll hea,
kuid kaotada võid pea.
Sõprus ehk on parem,
tolle avastasid varem.

Sõber alatiseks jääb,
kuid armastus ei ole püsiv.
Sõber sinu valu näeb,
suvaline "Mis viga?" ainult küsib.

******************************

Öö

Öine kuuvalgus
paistab sisse mu aknast
langevad varjud

******************************

Hommik

Varahommik käes
taevas punetab peagi
on merel udu



Mul on veel luuletusi, aga ma ei viitsi neid trükkida siia.