EEVA naistekas

Kahetsen seda, et ma olen liiga palju kahetsenud!
Ja liigset minevikus elamist.

Ma ei kahtse midagi, elu on liiga lühike selleks.

Ei kahetsegi midagi. Kõik valikud on tehtud nii, nagu tol korral õige tundus.

Kahetsen, et olen öelnud inimestele midagi, mida tegelikult ei mõtle ja see on neile haiget teinud...

Ma kahetsen väga tihti ja väga palju. Ma üldse ei mõtle mida ma räägin ja nii olen öelnud väga palju hulle asju ja mitte ainult inimestele haiget teinud vaid enamasti oma margi lihtsalt täis teinud. Kõige rohkem kahetsen eelmist kooliaastat, ei taha sellepeale mõeldagi. Jumal tänatud, et ma ikka see aata hakkama sain ja keskkooli sisse sain.

Seda kahetsen ka, et ma olin väiksena oma koera vastu hästi julm, sest kartsin koeri jubedalt ja käitusin kohutavalt, ta muutus jube kurjaks ka Aga selle koera, kes mul praegu on, olen nii ära hellitanud, et ta vist ei oskagi uriseda

Seda kahetsen ka, et andsin kunagi korvi ühele tüübile, sest mulle meeldis keegi teine aga nüüd hakkas tema mulle meeldima aga tal on oma tüdruk nüüd. Ma kahetsen ikka nii palju asju

Võtsid sõnad suult ära

Kuigi tegelikult ma tean, et kahetsus on kõige mõtetum asi maailmas, on mõne vea tagajärjed ikkagi nii suured olnud, et muudmoodi ei saa ja ei oska. Eriti kahetsen ühte lollust, millega ma paljudele lähedastele haiget tegin. Suhted on praegu kõigiga küll enam-vähem korras, kuid siiski põen päris hullult. Praegu loodan, et andestatakse ja unustatakse ja proovin ka ise unustada.

Kahetsen võimaluste kasutamata jätmist.

Valet, mis viis Ta minema sama ootamatult kui Ta tuli.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kahetsen. Ma lihtsalt leian, et asjad lähevad nii, nagu nad minema peavad ja ju siis on iga asi millekski vajalik.

Suhtlemist kadunud Saatanaga(V.Vahter)- quigonjedi.wordpress.com/2010/05/