EEVA naistekas

Mul nad mustas kilekotis ja kapis ja veel ühes karbis. Mis siis, et elan üksi
Aga kirjutasin nad valmis kuskil 10 aastat tagasi- no siis alustasin ja ikka päris pikalt sai oma tegevusi raporteeritud. Kuid see oli kuidagi jube hea tegevus, aitas mul on mõtetes/tunnetes selgusele jõuda. Ja kuna ma usaldan väheseid, siis oli jube hea sinna kõik ausalt, keerutamata ja vabalt "ära rääkida".
Kokku sai neid "raamatuid" mingi 7 - sellised paksud tugeva kaanega ruudulised kaustikud-märkmikud. Vahel sirvin neid. Kohati päris naljakas, kohati pisut valus lugeda, mida pidin läbi elama ja samas nõme vaadata, et nii rumal olin ja ei osanud teisiti (loe: targemalt) käituda.

Tükitamisest pole alati kasu. Ma tegin ka kunagi nii, aga "kavalad" klassivennad panid selle kokku ja levitasid kooli peale nii, et vähe pole. Eriti kaifisid neid peatükke, kus oli juttu enese avastamisest...

Mina pean . Aga ma ka ei viitsi igapäev kirjutada .
Vanad päevikud on päris pahad asjad nagu tuli välja Kuidas elad Ann'st .
Aga muidu on jah päevikusse kirjutame rahulik .
Ja pärast kunagi hea lugeda

Varem pidasin pidevalt aga viimasel ajal ainult sis kui viitsin või kui midagi erilist juhtunud on

Oiii, mina olin teismeeas ikka kõva päevikupidaja. :PMa ei jätnud ühtegi päeva vahele, kogu aeg kirjutasin sinna kõik oma tegemised, esimesed "armumsed", mis tegelikult ei olnudki nagu armumised ja kõik, mis vähegi sai. Päevikusse ei kirjutanud enam sellest alates, kui oma praeguse kutiga kokku sain. Siis enam ei olnud nagu aega ega ka viitsimist. Pealegi, kadus isu ära, kuna mu õde leidis kogu aeg mu päevikud üles ja luges neid hooolega. Kokku sai täis kirjutatud ka mingi 5 päevikut

ma olen sada korda alustanud, aga üle kolme päeva ei vinna enam

Kunagi oli , aga sattus valedesse kätesse, peale seda hävitasin selle ja rohkem ei pea ühtegi päevikut. Tagant järgi täitsa naljakas, aga tookord oli küll jube häbi

Ma ei saa aru, miks on vaja teistel inimestel nagu isiklikku päevikut lugeda ? Mis see neile annab ? Materjali mõnitamiseks ?
Mu ema leidis kaa umbes pool aastat tagasi mu päeviku, kus on alates 2005 aastast kirjutatud, aga nagu mitte igapäev, kõige halvemad hetked, poistest jne.. Ei no väga tore ju siis ! Siis oligi see et, " ma tean mida sa meist arvad, ja see ei ole nii, see on sul väga vale arvamus " ( ehk siis kui oli midagi mitte meeldivat perest kirjutatud vms. )

See on nõme, kui keegi kellegi päeviku leiab ja selle läbi loeb!

Käisin täna just poes uut paksu kaustikut ostmas, vana päevik saab kohekohe täis, aga kirjutamist ma ei lõpeta, elu on liiga põnev,

Ma mõtlesin, et võiks sellised ägedamad asjad ülesse kirjutada ja mingiseid asju, mis suurena võivad tunduda ajuvabad siis oleks nii naljakas lugeda kunagi





Aga see kui keegi hakkab sinu päevikut lugema, on ju lihtsalt hale Mis see annab neile ? Ise ei ole pidanud ja seega ei ole keegi minu saladusi teada saanud

Mina olen ka üritanud mitu korda salapäevikut pidada. Aga ma ei suutnud sinna iga päev kirjutada. Kolm esimest päeva kirjutasin ja enam ei viitsinud.

Jaaaa !

Ma lugesin kunagi enda päevikuid, mis olid kirjutatud nii 13-14-aastaselt, ja oiiii millistes naerukrampides ma pärast olin  

olen alustanud, aga mitte kunagi lõpetanud..ei ole päeviku inimene vist..

Sinnamaani pidasin, kuni mu ema hakkas neid lugema:confused: Enam ei hakka sellega riskima.Vähemalt mitte senikaua, kuni ma emaga elan.

Pidasin..Ikka veel on sahtli põhjas.Pole kauakaua aega sinna kirjutanud,muresid on kogunenud väga palju.Hästi rahustav on kõik südamelt ära kirjutada.Aga nii 20a. hiljem oleks küll lõpp naljakas neid lugeda.

Kuidas nii? Lihtsalt läks ja luges, kuidas sa teada said sellest?

Mai saa aru emadest kes nii teevad, enam ei saa usaldada ega midagi..ta ju teab ise mis tunne sul on, temagi noorena kindlasti pidanud päevikut!!!

Ta on selline, kes oma elu ei oska elada.Ta on algusest peale minu kappides ja sahtlites soranud. Nt. eile tulin koolist koju ja nägin, et mu asjad on laua peal teist moodi:confused:

Pidasin päevikut umbes 4 aastat. Kui lõppes üks valus suhe, mille kõige kurvemad ja valusamad mälestused on päevikus kirjas, lõpetasin kirjutamise..Nii raske oli jätkata selle päevikuga. Võtsin vahepeal uue päeviku, aga sinna pole väga kirjutanud, ei ole enam isu kirjutada..

<A href="www.mulje.ee">www.mulje.ee</A> pean blogi hoopis. Täiesti anonüümne värk. Võin ainult endale seal kirjutada ja ei pea muretsema, et ema kuskilt mõne kaustiku leiab.

Ma ka pean nö netipäevikut nüüd! Jah, jube hea, keegi ei pääse sellele nii lihtsalt ligi kui mõnele ruudulisele kaustikule. Millegipärast kirjutan lisaks veel inglise keeles seda nii, et paljud mu perest/tuttavatest ei saaks arugi, kui seda lugeda saaksid