EEVA naistekas

Aga minul on nüüdsest olemas. Täna ostsin kaustiku, märkmiku pigem ja esimene sissekannegi tehtud. Muidu vanadest päevikutest nii palju, et vahel sai sõbrannadega koos neid peetud. Kirjutasime ja kohe, kui üks lause oli valmis lugesime teisele ette . Muidu ka blogi on nagu päevik, mõte vähemalt on sama: Igatahes on mul ka blogi olemas, aga sellega jätan mõneks ajaks...vähemalt mõneks ajaks jah, hüvasti.

Pean päevikut algkoolist saadik.
Ehk siis peaaegu 10 aastat juba

Kirjutan sinna vahelduva eduga - mõnikord on vahe mitu nädalat, mõnikord kirjutan iga päev.

Oii, ma ei tea, kui palju mul juba neid vihikuid ja spetsiaalseid lukuga päevikuid kokku on...

kuid kõige paremad hetked on need, kui loed vanu asju... Imestad enda üle ja naerad

Mina hoian neid oma lukustatavas sahtlis


Ja mul on ka seal kirjas kõige räpasemad saladused ja ainult minu südamesoovid jne..

mul on ka olnud,7 klassis kirjutasin korralikult nüüd loen sedaja on küll selline tunne #-o
hetkel on ka üks,aga ei jõua eriti kirjutada, aga seda ei ole mul karta,et keegi loeks või värki. vahepeal on hea kirjutada

käsitsi kirjutades on see jama et nii kaua aega võtab,eriti kui mitu sündmust täpselt on vaja kirja panna ma olen nii teinud et arvutis kirjutan valmis ja prindin välja ja panen päevikusse vahel lihtsalt ei viitsi käsitsi kirjutada

[quote]käsitsi kirjutades on see jama et nii kaua aega võtab,eriti kui mitu sündmust täpselt on vaja kirja panna ma olen nii teinud et arvutis kirjutan valmis ja prindin välja ja panen päevikusse vahel lihtsalt ei viitsi käsitsi kirjutada
[/quote[br]
hahaaa, super .

Ja, mina kirjutan päevikut, vahel on suht tüütu, aga kui midagi hingel on, siis saab alati sinna kirjutada ja palju kergem hakkab kohe !

Mul oli kunagi palju vihikuid, kuhu sai natuke kirjutatud, kuid alati leidis mu vend need üles ja luges läbi. [-X Siis kingiti mulle lukuga märkmik (selline jube ilus, hobustega;olin tol ajal hobuste fänn) ja kirjutasin selle täitsa täis. Kui see täis sai, siis otsisin uut lukuga märkmikut, mis oleks ilus ka, kuid ei leidnud ja andsin alla. Nüüd kirjutan aeg-ajalt blogi (kus ma ei pea tegelikult avaldama oma jutte, vaid võin ka jätta nad draftina), kuid ega ma väga agar kirjutaja pole. Lisaks kirjutan blogi veel oma lühijutte :oops: , kuid õnneks keegi ei tea seda lehekülge... :D

kuhu panna vanad päevikud #-o #-o jumala eest et keegi neid ei loeks vist kilekotti---kingakarpi---maa alla

vahelduva eduga olen ikka pidanud. st mingi aeg iga päev kirjutanud ja siis pooleaastase vahe sisse lasknud.

Enam mitte. Vanasti pidasin ikka tihedalt.

7 aastat vahelduvaeduga päevikut pidanud. Ei tahaks küll, et see kellegi kõrvalise isiku kätte satuks, kui kodust ära kolin ei teagi, mis sellega peale hakkan. Ei taha ka, et mees loeks ja vanemate kodus võib see jälle nende kätte sattuda, mida samuti poleks vaja. Juu tuleb ära hävitada, kuigi vanaduses oleks seda väga huvitav lugeda.

Väiksemana pidasin mingit aega, siis panin nad kuskile ära ja mõni päev tagasi leidsin üles..lugesin ja oii kuidas ma naersin(nii jaburat juttu olin sinna kokku kirjutanud, et endal oli häbi lausa)

Ma pidasin kunagi, aga kui mul mõtted vahetusid ja see, kellest ma sinna olin ennem kirjutanud, tundus nõme, siis rebisin lehed välja ja alustasin uuesti Nii mingi 7 korda vähemalt. Nüüd kirjutan parimaid unenägusid üles.

selle kuu cosmopolitan:

mida teeb mees kui sind kõrval pole?
teema: mees ja sinu asjad

Kohe meie alguspäevil unustas mu tüdruk oma päeviku arvutis lahti. Kopisin selle kiiresti ära, kõik kolm aastat kolmesajal leheküljel. Printisin päeviku tööjuures välja ning veetsin süütundest lõhkedes kaks nädalat, tudeerides iga tema väikest räpast hästi hoitud saladust.
-Joel, 23


kaitske oma päevikuid

[quote]selle kuu cosmopolitan:

mida teeb mees kui sind kõrval pole?
teema: mees ja sinu asjad

Kohe meie alguspäevil unustas mu tüdruk oma päeviku arvutis lahti. Kopisin selle kiiresti ära, kõik kolm aastat kolmesajal leheküljel. Printis ...[br]appi .


mina pidasin ka , nüüd sai täis ja enam ei viitsi vist ka . vb kunagi uuesti .

See oleks nii kohutav, kui keegi neid loeks ju
Seepärast alati, kui ma tahtsin päeviku ära visata tegin väiksesteks tükkideks

Võibolla peaksin, aga ei jaksa sinna midagi kirjutada.

Et jahh , ma pean ka.

Mul on alati nii , et kui ma kirjutan hästi palju , siis lõpuks käsi valutab julmalt, kuigi olen alles poole peal ja siis ei viitsi pärast kirjutada. ;/

Kuigi jahm, nüüd üritan ikka iga päev mingit moodi kirjutada. (a)

Ja mul ei loe ka neid mitte keegi peale minu enda.
Eelmisel aastal võtsin ühe enda päeviku kooli kaasa ja parim sõbranna tahtis kohe lugeda, mis ma ikka teha sain , andsin talle ja ta luges läbi , kui ma ei oleks andnud , oleks ta päris solvunud. Seal oli ka tema väljavalitutest kirjutatud, et nagu mida ma nendest arvan jne. Ja noh, ta nagu vist isegi natukene solvus, ma arvan .

viimati kirjutasin sinna aasta tagasi.nüüd on olemas internetiblogi,vb see pole nii hea,kui see,kuhu ma ise kirjutan,aga noh..laisaks olen jäänud.
ja alles hiljuti lugesin enda päevikut..nii naljakas oli lugeda seda. põhiteemaks oli reit ja see,kuidas mulle ilgelt keegi meeldis ja teda endale tahtsin ja muid selliseid värke.

mina kirjutasin arvutisse, ühte kausta, aga nüüd on mingi aasta kindlasti vahele jäänud, kui olin vihane või kurb siis kirjutasin jumala lahe on lugeda, kõike keda solvasin jne enam nagu ei ole aega ega viitsimist.. kindlasti mida mis mind häirks oleks see, et päevik saab täis...tunne nagu oleks lpp millegil..