EEVA naistekas

ega nad muidu polekski lugenud, aga muidugi, suitsupakk ja vihik olid täpselt koos, koti salajasse taskusse ära peidetud oi, siis ma olin mingi 12 vist

Ma pidasin ka mingi 5 aastat vist, kirjutasin sinna ikka absoluutselt kõike. Esimesed suhteb, armastusest, igasugu asjad millest keegi ei tohiks teada ainult päevikuga sain neid jagada, siis oli kergem.

Siis kui oma eelmise mehe juurde kolisin, unustasin selle päeviku ära ja pistsin kuskile sahtlisse. Mees teadis, et mul on mingi pirakas kaustik lukuga aga pole huvi eriti tundnud. Ju ta aimas, et see on päevik.

Vahepeal me läksime tõsiselt riidu ja ma kolisin mõneks ajaks ära ja unustasin päeviku sinna ja ta luges seda #-o Ta oli nii vihane ja lootis, et leiab sealt vastuseid. Muidugi leidis ka ja palju enamatki, mida ta poleks iial tohtinud teada.

Vot selline kurb kogemus on mul päevikuga, mille ma pärast seda juhtumit ära põletasin

Ma olen nii püsimatu inimene, et lihtsalt ei suuda pidada päevikut. Olen alustanud võib-olla 5 korda, aga alati jääb peale paari kuud pooleli, sest siis pole see enam huvitav ja otsin mõne uue huvi omale. Nüüd olen loobunud mõttest päevikut pidada, kuigi mulle väga meeldiks paari aasta pärast neid asju lugeda. Küll aga kirjutan netis vahest oma blogis midagi.

Ma paar aastat tagasi pidasin viimati päevikut, siis kui ma oma just praeguse kutiga tuttavaks olin saanud Oiii, milliseid asju seal kirjas oli, ja kui hull ja armunud ma olin Ükspäev alles lugesin, nii hea naerda vahepeal. Ja kunagi lasin kutil ka lugeda, ta arvas ka et päris huvitav oli Aga nüüd ei ole tundnud vajadust kirjutada, kui südant puhtaks vaja rääkida, siis räägin sõbrannale või mõtlen ise asjad selgeks, aga kaustik siiamaani seisab sahtlis, et kui vaja ennast välja elada, siis saan seda teha...

Mina pean ka päevikut. Kirjutades elan end välja. Päevikut saab usaldada, ma räägin talle kõike, ka kõige hullemaid ja räpasemaid saladusi. Kui keegi seda lugema peaks, siis ei julgeks see lugeja enam mulle otsa vaadata.
Täidan päevikut ainult siis kui tõsised mured, igatsuse- ja vihahood on. Et siis umbes iga 2-3 nädala tagant.

Eelmise päeviku põletasin ära, sest seal olid kurvad mälestused. Mulle meeldis eelnevaid tekste lugeda ja kui kurvad kohad tulid, siis tuli kõik paha jälle tagasi. Päevik oli nagu mõni Egiptuse kirst, mille avamisel sulle midagi näkku kargab või kuskilt laest midagi pähe kukub.

Aga muidu soovitan kõigile. Näiteks kui sa ei julge kellelegi oma tundeid avaldada, siis võid talle näidata ju seda kohta päevikust, kus sa selle teema üle arutled vms. Kirjutamise jõud on vapustav.

[quote]ka kõige hullemaid ja räpasemaid saladusi. Kui keegi seda lugema peaks, siis ei julgeks see lugeja enam mulle otsa vaadata.

.;D ;D

mina kirjutan ainult unenägusid ja armastusvärki päevikusse...
blogis kirjutan lühikokkuvõtetega nädalast ja nii.

Mul on ka üks selline "Salapäevik" kuhu ma aeg-ajalt kirjutan Aga noh, mis salapäevik see ikka niiväga on, kui õed tihti loevad seda:P

Pean ka päevikut. Aga mul juhtus ükskord nii, et sõbranna leidis selle üles ja kuna see oli lukuga, siis ta ei saanud seda lahti ja hakkas igasuguste pinsettide ja pliiatsite abil seda lahti muukima, otse mu silme all, ja siis ma vaatasin teda umbes nii, et mida sa teed ja ta muideks nägi mu pilku, aga ikka üritas edasi..siis lõpuks andis alla ja küsis süütul häälel: "Ega sa ei solvunud? Täitsa lõpp ikka ju, ma olin mingi: "Ekää.."

mul oli ka kunagi väiksena mingine salapäevik. a igaast inimesed leitsil selle tihti üles ja lugesid läbi ma olen tegelikult isegi paari inimese päevikut lugenud. :oops:

Mul on ka salapäevik juba alates sellest, kui olin 7 aastane
Praegu on väga naljakas lugeda, mida ma sinna väiksena olen kirjutanud. Kirjavead jne..
Minumeelest on ka täitsa tore asi, aga enam ei viitsi sinna eriti kirjutada .

Mul on olnud paar korda, umbes paari päeva jooksul, aga ma olen need ära visanud. Tahaksin tegelikult, aga ma kardan, et keegi loeb.

Ei pea.
Nooh tore asi ta on aga ma ei jõua sinna lihtsalt kirjutada

ega tunnete joonistamiseks ei peagi joonistamisannet olema
See on ju vaid sinule ja tunne on tunne, mitte kunstiteos easy


Ka minul oli juba siis salapäevik olemas kui olin 5 aastane, aga need kõik on mul jäänud pooleli ja katki tehtud ja ära visatud..nüüd on nii kahju, et nii tegin.

Aga nüüd kui vanem olen ja osan seda rohkem hinnata, siis võin ka hoida laua peal ja ema ei vaata sinna sisse..see on tore


Päevikusse on jah ennast hea välja elada...kohe peale kirjutamis hakkab palju lihtsam
Ma ei tea, mis ma teeks kui mõni võõras inimene seda loeks..samas üritan ikka natukene valida ka mida kirjutada, sest koguaeg mõtlen sellele et äkki keegi loeb kunagi ja mis ma siis veel teeks

[quote]Ma pidasin ka mingi 5 aastat vist, kirjutasin sinna ikka absoluutselt kõike. Esimesed suhteb, armastusest, igasugu asjad millest keegi ei tohiks teada ainult päevikuga sain neid jagada, siis oli kergem.

Siis kui oma eelmise mehe juurde kolisin,

Ups aga kas seal oli siis midagi mis oli juba tema ajal juhtunud...
Kui see oli enne seda kus sa oma kallimaga koos olid, siis ta oleks ju pidanud mõistma, et sul on ka enne teda elu olnud...Loodame, et teil nüüd läheb kõik hästi

Ma ei ole selle mehega enam koos, me läksime suht varsti peale seda vahejuhtumit lahku.

Seal ei olnud küll midagi sellist mis on juhtunud temaga koos veedetud aja jooksul. Aga ta sai teada minust palju asju mida ta poleks tohtinud teada saada, mu eelnevast elust. Mida ma isegi tahtsin selja taha jätta. Ja muidugi ta arvamus minust muutus. Kahjuks.

Ärge nüüd arvake midagi halba minust. See ei ole mingi prostitutsioon või taolised asjad. Lihtsalt on mõned asjad....

[quote]Ma ei ole selle mehega enam koos, me läksime suht varsti peale seda vahejuhtumit lahku.

Seal ei olnud küll midagi sellist mis on juhtunud temaga koos veedetud aja jooksul. Aga ta sai teada minust palju asju mida ta poleks tohtinud teada saada, m

ära muretse, ei mõtle, eks meil kõigil on mõned räpased saladused....või midagi taolist
Eks inimene ju õpib vigadest..

mul tuli seoses sellega meelde, et me mingi eriti väiksena tegime sõbrannaga "armastuse päeviku" , seal oli seees, keda me armastame ja u. "tark tekst" . . see oli pikka aega kadunud, mõtlesin, et äkki sõbranna võttis enda kätte, aga mingi u. 4.nädalat tagasi hakkasime remonti tegema ja siis paps leidis ja kuna midagi polnud peale kirjutatud, siistegi lahti ja lugges, elumark oli. aga paps ainult naeris, sest õnneks oli meie andmed sinna kirjutatud, seehulgas ka vanus.

Ma pidasin päevikut mingi 10 aastaselt ja ikka vahelduva eduga kuni 18 aastaseks saamiseni ...neid kogunes väga palju ..osasid asju on tore lugeda aga mõned asjad tahaks siiski unustada ... minevikust mõned asjad nagu beautifulgi ... ma ei kujutaks ette, kui mu praegune mees loeks neid vanu päevikuid ... siiamaani olen aga unustanud neid hävitada... siis kui hakkasin oma mehega koos olema, siis hakkasin uuesti päevikut pidama ...kuigi ta teab, et pean päevikut ... iialgi ei annaks ma talle seda lugeda....usun, et ta salaja ei loeks ka ...

me kunagi ammu ammu tegime sõbrannaga sellise päeviku kahepeale