EEVA naistekas

Aga sa netis ei taha seda teha, eriti kui nii palju kirjutad? Sa ei pea seda avalikuks ju jätma

Nii, tahaks pidada päevikut. No tegelikult mul on juba üks päevik, aga see näeb täpselt selline välja, et see on päev ja seega ma võtan vist mingi kaustiku asemele, äratab vähem kahtlust, noh see pole ka ainus põhjus, vana päevik ei ole, ma ei tunne, et see on mulle tähtis või, et kuidagi kergemaks läheks, kui ma sinna midagi kirjutan, liiga bla-bla teemad. Igatahes, kui kellegil tuleb pähe mõni hea mõte päeviku peitmiseks, palun jagage. Pesusahtli idee muide on ideaalne, keegi juba pakkus seda siin, aga tõesti pesusahtlisse ei tule absoluutselt mitte keegi kaevama.

eiii:confused: mulle meeldib just pastakaga kirjutada:) ei julge netti kirjutada ka, tean, et pole avalik, aga ikkagi kardan. pealegi mu isa kunagi nuhkis mu järele, ta oskab paroole kindlaks teha ja saab igalepoole sisse jne, vbla praegugi nuhib, jube ikka. loeb kirju. siis hiljem kommenteerib minu tegevusi, mis kõige hullem,räägib teistele ka perest.


aga kõige tavalisem päevik on minuarust ikkagi parim, pealegi jääb alles ka:ok:

Siis küll.
Ega see tavalisem selles mõttes kuidagi erilisem jah. Mul on vanad alles. Need nii armsad, kuna disainis neid ka nii seest kui väljast. Ühte nime kohtas seal hästi palju, tihti ja suures punases kirjas

Ma pidasin kunagi salap2evikut, aga ma olen selle viimasel ajal 2ra unustanud. ja pole viitsimist ka olnud. aga nyyd tahan uuesti hakata pidama

Olen pidanud päevikut, tavaliselt just siis, kui miskit on halvasti ja poistega seotud tunnetest. Konkreetset päevikut pole olnud, aga olen kirjutanud erinevatesse märkmikutesse(keegi neid nagunii ei vaata, ma ei luba:D). Igatahes umbes aasta või isegi pool aastat hiljem on päris huvitav lugeda. Nüüd on kindel plaan hakata uuesti pidama, võib-olla juba täna, ainus halb asi on see, et kirjutamine võtab aega.

Meil kunagi oli sõbrannaga "kirjutamisvihik", seal oli ka igasuguseid saladusi kirjas. mida ainult üksteistele usaldasime. Praegu oleks seda naljakas lugema, see oli mingi 13 aastaselt ja praegu olen 18. Et jah, naerda saaks aga kahjuks see vihik oli sõbranna käes ja nüüd ta ei leidnud seda ülesse

Lugeda*

Kas keegi teab, et kaua blogide serverites neid hoitakse? Mina ei saa enam oma blogile ligi ja minu mees ütles, et kui seal mõnda aega ei käi, siis nad kustutavad ära selle OK, ma saan sellest aru, aga kas sellist asja ei peaks eelnevalt hoiatama? Mul seal ikka piisavalt kirjutisi ja ikka jube kahju oleks sellest ilma jääda

Huvitav,kas poisid ka päevikuid peavad?:DMa ise ei tea küll ühtegi,kes peaks.

N.ö salapäevikut pidasin nooremana, kui olin nii 12-13 aastane, kuid lõpuks osutus see mul mõttetuks, sest tihtipeale leidis mu õde selle ülesse ja luges, ning hiljem hõõrus mulle kõike nina alla. Niiet, eriti salajane see ei olnud. Aga praegu on mul blogi olemas, kuhu aegajalt kirjutan. Ning see on privaatne.

Viimane postitus mitu aastat tagasi... Kas keegi peab veel salapäevikut, mitte blogi?

Mina pole kunagi pidanud ei päevikut ega blogi, mõlemat olen mingil ajal proovinud alustada, aga mõlemad on jäänud vist ainult ühe sissekandega (tegelikult pooliku sissekandega), kuna mulle tundub selle täitmine kuidagi pigem kohustusena kui sellise asjana, mida teha tahaks ja samas ei ole ma ka selline inimene, kes naudiks omaette kirjutamist, selles mõttes, et probleemi korral pöördun enamasti parima sõbranna, oma mehe või kellegi teise lähedase poole (olenevalt probleemist) ja kui on selline asi, mida kellelegi rääkida ei taha, mõtlen oma peas asjad selgeks, sest kui asi juba kirjas on (eriti kui see mõne inimese kohta mingilgi viisil kriitiliselt käib) ei suuda ma vastu panna soovile, see kiri talle läkitada. Pole kunagi aru saanud, kuidas filmides tüdrukud päevikusse kirjutavad, et miks ja kuidas mingi konkreetne poiss neile haiget tegi ja siis on jube vihased ja õnnetud, kui see kiri poisi kätte jõuab...mõttetu ju ongi hea, kui asjad selgeks saavad, mida sa ikka omaette muretsed. Samas ükskord, kui sain teada, et minu kallim siit mu postitused leidis ja need läbi luges olin küll vihane ja kurb...eks see eeva ole ka miskit päevikusarnast, kuhu saab kirja tihtilugu ka see, mida kellelegi ei räägi

Mul on kunagi ikka mitu päevikut olnud. Kõik on poolikud, sest mingil ajal ma ei ole lihtsalt enam viitsinud neisse kirjutada.

Nooremana pidasin, kokku on neid kuskil 10. Mul praegu ka üks käsil, aga ei viitsi sinna eriti kirjutada.

Noorena oli, praegu ei viitsi sellise asjaga tegeleda. Ning poleks sinna niikuinii midagi kirjutada.

Mul üks enda tehtud nahast märkmik. Sinna üks periood kirjutasin ja tõesti aitas. Hoian teda kui kullatükki ja seda keegi lugeda ei tohi.

Mina pean! Olen siin mõnes teemas maininud oma musta perioodi ning sel ajal sai päevikut igapäevaselt kirjutatud, vahel isegi paar korda päevas. See aitas- ei läinud teistele oma muredest kurtma ja pärast oli kergem olla. Praegu pole juba natuke aega kirjutanud. Varem kirjutasin justkui kohustusest mõndadest olulisematest asjadest-sündmustest, et kunagi oleks hea lugeda. Kusjuures ma saan aru, kui mu elu on lõbus olnud - sel ajal olen vähe päevikut kirjutanud!

Ma olen kahevahel - päevik või blogi?!

Mina valiksin päeviku. Mõtle, kui vahva oleks aastate(umbes 10 aastat) pärast mõnusalt diivanil vedeledes lugeda:)Võib-olla annad kunagi ka lastelastele lugeda(kui nad ikka vastavas vanuses), kuna siis on kindlasti ajad edasi läinud ja nad võivad naerda, et kui vanamoodsalt sinul asjad käisid.(ma oletan)