EEVA naistekas

minu kaks kõige suuremat kartust : Tuli ja Vesi. Ma ei karda neid nii, et näen , et keegi põletab tšäksi ja jooksen karjudes ära, vaid kardan, et midagi läheb põlema jne. tulekahjusid ja sissepõlemist karvad pm vist. ja ma võin basseinis ujuda kõriauguni, ja meres ka veits, aga kardan just seda, et praam / laev, millel olen läheb põhja vms jne. :S

kardan*

Ma kardan kinnisesse tuppa jääda .Öösel magan ka lahtise uksega ja koguaeg peab uks olema lahti .Mõnikord kardan ka pimedust .Kunagi oli mul suur hirm inimeste ees .Just nimelt ,inimeste .Kartsin ,kuna ma ei tundnud neid või ei teadnud ,mida nadnüüd hakkavad tegema .

Permanentne!, äkki ma olengi sinu see sõbranna..xD


Aga see linnufoobia pakub arvatavasti ainult naeru! Kuid, ma vihkan..kui näiteks bioloogia tunnis hakatakse mind topistega hirmutama:confused:

Ämblikud, jubeee. Pistan alati karjuma, sellest ajasti saati kui ühel hommikul ärkasin ja üks ämblik oli niidiga ennast minu voodi kohale laskunud. Issand, ma pidin küll ennast täis laksma. Jooksin ruttu korterist välja pidžaama väel Ja muidugi mul pole otsene kartus reisilaevade ees, aga sadamas nende kõrval seistes tekib vägagi kõhe tunne. Ja ma kardan laeval olla, äärelt alla vaadates, et kindlalt miski v keegi kukub alla, minu jaoks on see nii jube. Sest kõige enam kardan ma uppumissurma. See ei tähenda, et ma ei uju ja laevaga ei sõida, aga kõhedust siiski tekitab.

Kardan üksi pimeduses olla, isegi kodus kui kõik on ära ja väljas on pime panen tuled põlema ja muusika käima et niii jube poleks ja kui üksi öösel pean olema jätan väikse tule põlema suuri lahtiseid koeri kardan ka, aga rohkem vist midagi.

Ma kardan ka koeri, samuti ma kardan autoga sõites musta jääd, see on nii vastik asi, kunagi ei tea, kas see on maas ja see on jupiti maas, mitte kogu tee, üks osa on korras teine väga libe ja mida soojem on seda libedam kah. Isegi, kui õues on +4 , siis võid jää maha tekkida, sest maapind külmem ja seda ei näe ka, midagi ei saa aru, enne kui peal oled nii jube. Jumala ruttu ka tekib, sõidad läbi, alguses ei ole midagi, tuled poole tunni pärast tagasi on jube libe.:S

Ma kardan äblikke ja igasuguseid putukaid.

Ämblikud. Isssand kui jubedaid unenägusid ma olen seoses ämblikega näinud.. Hommikuti ma kardan mõnikord silmi lahti teha, sest kardan näha, et suuuur ämblikuvõrk ümbritseb minu voodit ja ma ei saa sellest läbi. ja muidugi ämblikud ronivad seal. Sest unes olen ma seda näinud. ja muidugi on mulle igavesti mällu sööbinud see, kui ma hommikul ärgates (u 7a tagasi) ja silmi avades esimese asjana nägin seina peal hiiiiglaslikku ämblikut ja ma olin talle nii lähedal, et nina oleks võinud vastu puutuda. see oli tõeline Šokk. Siis tekivad sellised jubedad mõtted, et ei tea kas ta ronis üle minu, kui ma magasin ja kui kaua ma temaga nii lähestikku olin olnud....fuuuuihh. Külmavärinad tekivad, kui mõtlen selle peale.
Ja veel on selliseid juhtumeid olnud, et ämblikud niidiga tulevad laest ja siis järsku avastad, et sinu kõrval on õhus ämblik. NT WC's istudes on nii juhtunud, nii et enam väljagi ei saa vetsust, kuna ämblik on ees. Duširuumis on ka nii juhtunud. Jube mõelda, et väike ruum ning seal olen mina mingi väikese ämbliku pärast lõksus.
Sellistel kõiksugustel juhtudel on õnneks olemas elupäästjad-tolmuimejad:heart:


putukad.. kusjuures, kui noorem olin, siis ei kartnud putukaid. Ei kartnud kui nad mu lähedal olid, või kui nad mulle peale tulid. Nüüd on mul aga hirmsam foobia absoluutselt igasuguste, ka kõigepisemate putukate vastu. JUBEDALT kardan sääski ja nende pininat. Tigusid ja vihmausse nähes (või oma jala all katki prõksudes) tekivad ka külmavärinad.


Siis pimedal tänaval ja hilisel tunnil kardan peaaegu kõiki inimesi, kes väljas on. Eriti, kui ollakse mitmekesi, siis mul on kohe selline tunne, et mingi jõhker jõuk tuleb mulle kohe kallale. Tavaliselt üritan ruttu põgeneda:D


hambaarst, ainult siis ei karda, kui tean, et mulle on 10kordne tuimestus tehtud.


Vereproov näpu sisse või veeni, eluseeski mitte!! Mul on näpud nii tundlikud ja ma hirmsasti kardan, et miski torkab seda ja siis tuleb verd. Mul üldse vere pärast läheb süda pahaks.


Laeva kõikumine tekitab minus surmahirmu.

<SPAN lang=ET>

Ahjaa, kardan õmblusmasinaid ka jubedalt. Käsitööõpetaja rääkis, et tal oli kunagi õpilane, kelle sõrm läks sinna nõela alla ja nõel läks sõrmest läbi. tore julgustus küll õpetaja poolt!!
</SPAN>

Minu kõige jubedam kogemus seoses hirmudega oli see kui öösel minu toas voodist ühe sammu kaugusel lebas maas krääksuv nahkhiir ,see oli vast kogemus ,õnneks ta polnud surnud ja saime ta ilusti toast välja aidatud ,aga pikka aega ei saanud aru kes see on ja siis kui aru sain pistsin kiljuma

Mina kardan JUBEDALT penoplasti.Totter,aga oma hirmust ma üle ei saa.See heli,mida see tekitab,paljas mõte selle peale toob mul külmavärinaid esile,halb hakkab.Kui ma näen seda kusagil,näiteks kui kodus remont on,samas on tavaliselt mingid kodumasinad ja üldse sellised asjad sellest karbis ümbritsetud,et need põrutada ei saaks,katan ma kõrvad kätega ja lähen kiiremas korras sealt kaugemale.


Kuna ma hiljuti kolisin,pidin ma asju kokku pakkima,ja ledsin ühest kastist penoplasti tükid,kuid kast oli vaja pakkimiseks tühjaks saada,nii ma siis istusin kasti kõrval silmad kinni kägaras,kuni õde koju tuli ja mu probleemi eemaldas.


Ma arvan et minu hirm pärineb umbes viie aastatagusest juhtumist,kus ma kõndisin koolist kodupoole,olin jõudnnud just oma maja ette,kui suuri penoplasti tükke üritati autosse suruda,mul pidid närvid les ütlema,olin nutma puhkemise äärel.See on täiesti õudne,kuidas ma penoplasti kardan:confused:

Ämblikke kardan ülekõige, ma lihtsalt ei suuda olla samas ruumis, kui tean, et ämblik on ka kusagil, enne ei lähe sinna, kui keegi ära viinud on. Alati karjun ja nutan, kui näen ja see pole üldse naljakas, kui keegi mind mõne ämblikuga või millegi sarnasega ehmatada üritab..aa, kui näinud just ämblikku olen, ja siis nt mingi asja peale peaks astuma(kasvõi mingi pisike praht), siis esimene mõte ongi, et ämblik on mul talla all ja jälle karjun ei kujuta ette ka, millest see ämblikukartus tuleb..veel kardan kõrgust natuke, nt redelist ei julge alla tulla, kui keegi kinni ei hoia xD, allatulemisest rääkimata & kusagil kõrgel seista, kus aeda või midagi ümber pole. Igasuguseid prussakaid ja putukaid kardan ka.

Ämblikke kardan ülekõige, ma lihtsalt ei suuda olla samas ruumis, kui tean, et ämblik on ka kusagil, enne ei lähe sinna, kui keegi ära viinud on. Alati karjun ja nutan, kui näen ja see pole üldse naljakas, kui keegi mind mõne ämblikuga või millegi sarnasega ehmatada üritab..aa, kui näinud just ämblikku olen, ja siis nt mingi asja peale peaks astuma(kasvõi mingi pisike praht), siis esimene mõte ongi, et ämblik on mul talla all ja jälle karjun ei kujuta ette ka, millest see ämblikukartus tuleb..veel kardan kõrgust natuke, nt redelist ei julge alla tulla, kui keegi kinni ei hoia xD, allatulemisest rääkimata & kusagil kõrgel seista, kus aeda või midagi ümber pole. Igasuguseid prussakaid ja putukaid kardan ka.

Minu klassiõel juhtus ka nii...alguses ta ei saanudki aru,et miks masin edasi ei õmmelnud,kinni jäi kuidagi(see vändaga õmblusmasin,mida peab käega väntama) ja kui ta avastas,siis tõsitsis käe püsti ja ütles õpetajale arglikult:''Õpetaja,mul on üks väike probleem.'' Õpetaja pidi šoki saama:P


Sorry,et kaks postitust järjest(A)

Ma ei hakka neid ämblikke ja pimedusi siin mainimagi. Need on suht tavalised minu ja paljude teiste puhulgi.


Aga huvitav asi, mida ka mina kardan on voodialused. Minu teada on mul see hirm niikaua olnud, kui ma mäletan. Ei tea kus tuli. Aga üks sündmus siiski süvendas seda. Väiksena armastasin ma alati vanaema juures viibides öö viibida õe ja täditütrega ühes laias voodis. Olin siis vb 7 aastane võinii. Seeaeg suri ka umbes mu vanavanaema ära ja et me liiga ei räuskaks paigutati mind kui kõige vanemat tema tuppa magama, voodi oli seal sama, sisustus sama, linad loomulikult teised.. aga tema surmast polnud vist üle nädala möödaski veel. Ma kartsin jubedalt seal toas magada, nutsin ja kõike.. ja kartsin voodialust. Vanaema oli ju rääkinud, et mu vanavanaema siin toas surigi, nagu ma niigi vähe kardaks surma. Hommikul kui valgeks läks jooksin toast välja, suurega kaarega voodiäärest mööda ja teise tuppa riideid vahetama, sinna tuppa pole ma ka enam eriti jalga tõstnud.. Ja täiesti reaalselt on minu toas vanematekodus nüüd voodi, millel on alt kinniehitatud ja mehe juures on ainult üks suur madrats põrandal.. ei mingit voodialust. Väike hirm on ka paikade ees, mille alla ei näe. Näiteks kui ma tuppatulleski pean lülitist tule süütama, aga ma ei näe lülitit pimedas. Samuti diivanialused, mispärast ma tõstan alati jalad diivani peale seal istudes. Minu korter peab küll tulevikus avatud planeeringuga olema jne..


Ei tea, nii paljudele teeb selline hirm tegelikult nalja.

Mina kardan ka kohutavalt voodialuseid. Enne magamaminekut lasen tule ära ja siis jooksen läbi pimeda toa ja hüppan ruttu voodisse. Ükskord hüppasin suures sabinas mööda ja põrutasin peaga vastu kappi

hahaa, mul täpselt sama asi. tulen jooksuga voodi juurde ja hüppan juba kaugemalt ja enamasti panen ka tule põlema ruttu (see on täpselt voodi juures), aga ükskord see lüliti nagu mis on juhtme küljes, see lendas vastu seina tagasi ja lamp läks kustu oi bljääd siis oli küll nagu õudukas

Nüüdseks on ainuke asi, mida ma kardan, surm.

Nagu paljud siin kardan ka mina kohutavalt kõrgust ja verd. Eriti kõrgust. Kui ma kusagilt kõrgemalt alla vaatan, siis lähevad jalad nõrgaks ja süda hakkab taguma jne. Vahel kui on vaja haiglasse vereanalüüse andma minna siis on ka täielik paanika:D Muidu on ka hirm vananemise ees:confused: aga seda ma päris foobiaks ei nimetaks.