EEVA naistekas

Nii, kas kellelgi on siis võib-olla mingit foobiat, millest ta tahaks rääkida.


Ise kardan putukaid (rohutirtse) ma ei tea. Hakkasin neid kartma kui ma olin 11 aastane ja hiiumaal. Siis päevitasime sugulasega ja korraga hüppas rohutirts mulle kõhu peale. Selline hästi suur ja punaste silmadega ja tundlad käisid. Sellest ajast peale vihkan ma neid ! :S BRRR!
Klaustrofoobia on mul ka.

Mul ka klaustrofoobia. Nooremana peitust mängides jäin ühte kasti kinni ja siis oli ikka lausa paanikahoog ja surmahirm. Praegu lihtsalt kerge ebameeldiv tunne kitsas liftis sõites.

mina ka klaustrofoobik. peale juhtumit, kui üksi ilma telefonita lifti kinni jäin, väldin neid nagu tuld.
+ muidugi kõik maa-alused kaevandused, kuhu ma elu sees enam jalga ei tõsta, sest kogemused liialt värskelt meeles veel #-o ma pole vist elu sees nii üle mõelnud ja paranoiliseks muutunud kui Poolas Wielizcka soolakaevanduses, mis asub 300 m sügavusel.
kusjuures pean nõustuma, et miskipärast on just rohutirtsud ikka väga jälgid putukad

Ma muidu liftides pole klaustufoobiline aga toad kus pole aknaid vaid ainult uks ja solaariumis käiies panin alati ennem masina tööle kui sisse läksin kartsin seal pimedas ja kitsas olla

Ma polegi veel mingit foobiat enda juures avastanud. Kui ainult see, et ma pole kunagi laevaga sõitnud, ja õudsalt kardan ikka... u. pool aastat tagasi pidime Rootsi minema, ma ei läinud just sellepärast, et kardan väga laevasõitu. Kuigi ise pole kunagi laevapardal käinudki

Arvan, et kunagi tuleb see esimene kord ikka, ja siis ehk avastan , et polegi nii hull.....

ma kardan meeletult madusid... pole kokkupuudet olnud aga ikkagi pilti näen juba nutan

Mul on vist mingi haifoobia , ma ei suuda üldse ujuda mingis kohas, kus on kivine ja taimedega põhi, sest ma kardan, et mõni kala tõmbab mind veealla ja uputab mind ära!

Mul veega seoses sama asi, et ei lähe sinna ujuma, kus ma põhja ei näe.
Ja siis pimedad ruumid ei meeldi ka eriti, hirm tuleb peale nagu.

Ma olen kõige suurem foobik vist üldse. Ma kardan peaaegu kõike. Enamasti kardetakse just selliseid tundeid nagu üksindus jne, aga minu puhul ei ole nii.

Ma kardan igasuguseid masinaid. Näiteks alati lõppeb minu röntgenis käimine sellega, et ma tulen paaniliselt nuttes ja värisedes sealt ruumist välja ning med-õde püüab mind rahustada. Tegelikult ei juhtu ju midagi, aga selline paanikahoog tungib kallale, et see on jube.

Veel kardan ma paljusid elusolendeid. Enamasti kardetakse koeri, aga mina kardan kasse. Nad on nii õudsed. Minu arust on nende pilgus midagi, mis hirmutab ja ma ei salli seda, kui nad mind küünistavad. Prrr! Olen väiksena isegi kassi käest hammustada saanud ja nüüd väldin neid. Samuti kardan putukaid, madusid ja kalu.

Peale nende kardan samuti vees ujumist, kui ei näe/tunne põhja. Kardan, et jään taimedesse kinni või miski tõmbab mind vee alla.

Elan pidevas hirmus igasuguste looduskatastroofide pärast. Tegelikult oleks ebareaalne mõelda, et mingi tsunami tuleb Eestisse, aga mina kardan seda niii-niiiii kohutavalt ja kui kuskil mingi suurem katastroof on, siis vähemalt 50% minu olemasolevast taskurahast läheb kannatunute toetuseks.

Kitsad kinnised ruumid on minu jaoks õudus. Liftidega sõita ei suuda. Isegi pisikeses wc's olen täiesti paanikas. Näiteks mu tädil on hästi väike wc, millel käib uks veel sisse poole ka ja siis ma alati palun, et äkki ma tohin ukse veidi lahti jätta.

Ja nii edasi.. seda nimekirja ma võingi vist täiendama jääda. Need olid lihtsalt põhiliseld hirmud, kuid on veel väga väga palju pisihirme millega ma pean iga päev püüdma hakkama saada.

Lisaksin tegelikult paar asja veel
Ma kardan täiega, et mul kukub hammas suust ära vms. Sellepärast, et mul võeti just breketid ära ja nüüd on kenad hambad, aga ma nagu täiega kardan, et keegi virutab rusikaga või viskab palliga vms. Ja siis ma ma püüan olla hästi hoolas!
On ikka imelikke maailm täis!

mina kardan kõrgust ja kui mu sõbrad kuskil kõrgel lollitavad siis kardan ka .halb hakkab !! isegi kui ma olen tivolis näiteks ja mingi kõrge asja otsas aga rihmadega kinni siis kardan kaa. kuigi ma tean et midagi ei juhu. #-o

Huvitav, ma mingi aeg täiega kartsin kõrgust, aga nüüd pole midagi. Ma lausa kaifin lennukisõitu ja vaadet Eiffeli torni tipust.
Aga kardan neid lõbustusparkide asju.. ei roni selliste asjade peale vabatahtlikult

Ma enne unustasin.. mu suurim hirm. Surm. Ma kardan kohutavalt surra. Ma olen üks suur elu ja inimeste ülistaja. Ma lihtsalt armastan, austan ja jumaldan seda kõike mis mul on. Ükskõik kui tihti mulle ka ei tunduks, et elu on tõsiselt vilets, siis ma armastan seda ikkagi. Ja ma kardan, et suren. Et mina suren, teised jäävad elama. Teised saavad nautida neid võrratuid asju, kuid mina enam mitte.

Täiendaksin siis ka :
Kardan samuti vett, kus põhja ei näe.
Samuti kardan ma väga seda, et mulle jääb midagi kurku kinni kui ma söön, sest ma olen juba kaks korda nii peaaegu surma saanud. Ükskord jäin suur õunatükk suus magama kui ma olin 6 aastane. Ja teine kord läks mul porgand kurku kui olin umbes kolme aastane seda küll ei mäleta, aga isa on rääkinud. Siis olin näost siniseks läinud ja ei saanud enam hingata õnneks olin väike ja väga kerge ja isa tõstis mu jalgadest üles ja koputas mu seljale. Nii pääsesin.
Veehirmu mul tegelikult pole ainult siis kui põhja ei näe. Aga ujuda meeldib mulle väga ja igast trikke vees teha. Kuigi on ka veega halbu kogemusi.
Vahel kardan ka kõrgust ja kiirust, aga mitte eriti. Lennukiga meeldib lennata.

Ma otseselt vett ei karda, isegi siis kui põhja ei näe. Ainult siis kui avastan põhjast nt mingi vanaaegse rauakolaka nq on juhtunud ja ma ei suuda ujuda vees kus on vetikad, kas vee peal või põhjas. Kui põhjas on ja peaks kuidagi jala külge jääma kardan ka, et võib kuidagi vee alla tõmmata. Mõnikord on ujudes mingi imelik mõte olnud, et kusagil veepõhjas on laip, mis võib vastu jalga minna. Ning alati kui vees midagi vastu jalga läheb ma alati ehmatan.

[quote]Ma otseselt vett ei karda, isegi siis kui põhja ei näe. Ainult siis kui avastan põhjast nt mingi vanaaegse rauakolaka nq on juhtunud ja ma ei suuda ujuda vees kus on vetikad, kas vee peal või põhjas. Kui põhjas on ja peaks kuidagi jala külge j ...[br]
Tegelikult mul ongi täpselt sama. Nt pärnu rannas ujun küll, kuigi põhja ei näe, aga oleneb kohast ei suuda sellises ees ujuda, kus on mingid vetikad ja samuti kardan, et midagi läheb mulle vastu jalga

[quote]Ma otseselt vett ei karda, isegi siis kui põhja ei näe. Ainult siis kui avastan põhjast nt mingi vanaaegse rauakolaka nq on juhtunud ja ma ei suuda ujuda vees kus on vetikad, kas vee peal või põhjas. Kui põhjas on ja peaks kuidagi jala külge j ...[br]
mul sama lugu. ei meeldi ujuda vees kus on vetikad. ja ardan laipa vee põhjas see on vist sellepärast et kui väike olin siis lehes kirjutas et anne kanalist leiti 40 a mehe laip nii et lapsed ujusid ja siis astusid peale sellele #-o jube

Ma kardan tõsiselt autopesulat Ma ei suuda üldse autos istuda pesulas olles. Ma kardan, et need veesurvejoad löövad aknaklaasid lõhki ja siis ma upun ära ja et need harjad ka on mingid kurjad.
Siis kõrgust kardan ka natukene.
Ma võin meres või kus iganes sügavale ujuda küll, aga jalgu põhja panna ei julge. Kardan, et seal on mingi kala või mingi veel õudsem ja libedam asi mis vastu mu jalgu läheb.
Kodus ei julge eriti öösel vetsu minna, kuna kardan et kuskilt pimedast nurgast hüppab keegi välja. varsti kolin ära, majja, ei tea kuidas ma seal hakkama saan.

Ma olen väga-väga sarnane nagu Lamp. Ma kardan koeri, kasse, pimedust, looduskatastroofe ja surma :-s

Ja lisaks, et kui ma väike olin, siis ma kartsin neid pisikesi tolmuosakesi ja arvasin, et kui see mu suhu läheb, siis ma suren ära :oops: