EEVA naistekas

aaa... ja äikest kardan ka. kui äikest õues lööb, siis ma kohe pean kõik asjad ühest toast teisse joostes välja lülitama. mul mingi kinnisidee, et äike äkki lööb sisse

Mina kardan õhtul/öösel üksinda väljas kõndida!(nt. kuskilt peolt tulles)

Mul on ka nii, eriti kui üks ujumas olen:confused:

Ma kardan veel väikeseid ruume, pidemust natuke , kui ma öösel üksi õues olen siis ma kardan ,et keegi hüppab põõsast välja ja tapab ära või viib kaasa. Ja kodus kui õudukat olen vaadanud ja seal mingi õudne tegelane kes kargab nurgatagant välja siis ma arvan et see sama on kodus kuskil nurga taga. suht rõve:confused:

peaks vist tõesti tegema klubi

sama siin :p

Ma kardan äikest, ämblike, kõrgust ja väldin pimedaid kohti juhul, kui ma olen üksi

mul on pimedusehirm suurenenud. ma ei julge õhtul ilma tuleta magama minna/ jääda . kas kellegil on mõtteid, kuidas sellest kuidagi üle olla või lahti saada ?

Ma just ei jää tulega magama, ja pime on mõnus, siis on vaikne ja hubane olla
Aga proovi nii, et ütled kellegile, et kui sa umbes 10 minutit juba voodis oled lesinud siis ta tuleks kustutaks tule ära, sa võid ju üleval olla, aga ära siis silmi ava. KKas sa ennem julgesid?

selleks ajaks kui mina magama lähen on ema, isa juba unenägude maal:D 
kui tuli on kustus ja silmad kinni, siis ma ei saa... iga väiksemgi krabin, muu heli ajab kohe une ära. süda hakkab hästi kiirseti põksuma, ma kujutan pidevalt midagi ette 

ennem ? oleneb.. ma vahepeal isegi julgesin, paar aastat. aga muidu ma olen juba lapsest peale kartnud pimedas magama jääda. ma nagu väiksena tõmbasin koguaeg teki üle pea, hoidsin kaisukat kõvasti kaisus ja värisesin...juba siis kujutasin igasugu kolekolle ette

ma kardan meeletult eskalaatoreid:( kui ma u. 4 olin siis ma veeresin sealt alla, nüüd passin alati 5 min eskalaatori ees et peale astumiseks julgus koguda

ma kardan nii jubedalt hambaarsti aga nende juures käimine on vältimatu .

ämblikud ja kõrgus

mina armastan konni ämblikuid ma ei karda , nad on toredad minuarust . mu sõbranna läheb täiega hulluks kui konna näeb ja siis ma alati päästan selle konna ära , et see hull ta surnuks ei hüppaks ja kui keegi ämbliku näeb , siis olen ka tavaliselt mina see , kes selle ära võtab ja kuskile mujale paneb , et talle keegi haiget ei saaks teha .

Mina kardan kuhugi füüsiliselt kinni jääda. See ei ole ainult klaustrofoobia, lähen paanikasse ka siis kui kleidisabapidi ukse vahele jään jne

Ma kardan :  herilasi - mesilasi - vaablaseid - sääski - parme - putukaid - ämblikuid, madusi, väikesi lapsi - siis kui nad nutavad, silmsidet - eriti võõraste poistega, pimedust, lähedaste surma, kloune, kinniseid ruume, kõrgust, joodikuid ja narkomaane, soid. 

Ma kardan kitsehüpet


Uhh, niiõudne, ma hakkasin kehalises nutma sellepärast, ja rohkem sinna tundi ei läinud. Nüüd on veerand üks, aga elab üle. :S


Ja siis ma kardan usujutuga inimesi. mite neid piiblitega mehi, kes tänaval kõnnivad, vaid neid tavalisi, kes mingit hullu panevad.

Heh, mu parimal sõbrannal ka jube tuvikartus:D Täiesti võimatu on käia temaga kuskil linna peal, iga kahe seki tagant jääb ta seisma, poeb mu selja taha ja hakkab ulguma, et ma tuvi ära ajaksin. Ja siis meie jalutuskäigud näevadki sellised välja, et mina marsin ja lõugan ees, et kõik tuvid ära lendaks ja tema hiilib vaikselt kaasa. Fun!

kardan pimedust , tunnet et keegi on veel seal, aga ma ei näe. ja mõndasid koeri kardan ka.