EEVA naistekas

Kui mingit õudusfilmi olen vaadanud.. Näiteks Saag 2 Igastahes siis peale seda paar nädalat ma mõtlen et äkki mind viiakse sinna ja piinatakse.

Olen loll madude peale ;s kardan neid nii nõmedalt palju .
siis veel kardan koerasid suhteliselt ning vett natukene .

[quote]

mul sama lugu. ei meeldi ujuda vees kus on vetikad. ja ardan laipa vee põhjas see on vist sellepärast et kui väike olin siis lehes kirjutas et anne kanalist leiti 40 a mehe laip nii et lapsed ujusid ja siis astusid peale sellele #-o jube<

jaaa. ma kuulsin sama asja ja ausaltöelda vist enne seda ei kartnudki kui seda kuulsin. peale seda on kuidagi väga hirmus

Muide, vaadake Saag 3 ka siis juba. See on eriti jõhker.

Siin on veest palju räägitud. Ma küll ei karda absoluutselt. Ujuda võin igal pool, ükskõik, kui palju vett all on (loomulikult ohutuse piirides).

[quote]Kui põhjas on ja peaks kuidagi jala külge jääma kardan ka, et võib kuidagi vee alla tõmmata. Mõnikord on ujudes mingi imelik mõte olnud, et kusagil veepõhjas on laip, mis võib vastu jalga minna. Ning alati kui vees midagi vastu jalga läheb ...[/quo[br]
Mul üks sugulane ju rääkis, et kunagi olid nad ühes tiigis sukeldunud ja ujunud ja... Ja õhtul tõmmati sealt tiigist välja laip Suht jube!
Aga ma arvan, et selliseid asju eriti tihti ei juhtu (Y)

mulle õudukaid meeldib vaadata küll ja pärast nende vaatamist kardan ka pimedas igasuguseid asju olen saagide kõiki osi näinud ja alguses kartsin küll, et äkki hüppab kuskilt siuke hull inimene välja kes arvab et mul oleks õpetust veits vaja ja hakkab mind piinama

vägistamist kardan. mitte midagi muud.

Ma kardan ämblikke. Kuigi tean, et nad mulle viga ei tee ega mind isegi mitte ei hammusta, ajavad nad külmavärinad peale. Samas pildi pealt vaadates on nad kummalised, huvitavad ja isegi ilusad. Kuid kui mõni elusalt mulle lähenad, hoian tal silma peal ega liiga lähedale ei lase.
Üldse pelgan ma putukaid. Ei teagi miks. Kuid endal on vahel tobe.

Peale üht rünnakut tekivad mul vahel mingid seletamatud hirmuhood. Seda just siis, kui keegi inimene mulle vägaväga lähedal on. Näiteks enda poissi kallistades.
Samuti ei meeldi mulle üksi olla. Kindlam on olla, kui keegi teises toas askeldab.

[quote]Ma kardan ämblikke. Kuigi tean, et nad mulle viga ei tee ega mind isegi mitte ei hammusta, ajavad nad külmavärinad peale. Samas pildi pealt vaadates on nad kummalised, huvitavad ja isegi ilusad. Kuid kui mõni elusalt mulle lähenad, hoian tal sil ..

Täpselt sama asi.

Mul ka foobia ämblikkute vastu aga tundub, et mina meeldin neile. Ma võin nendega ringi mängida ja mööda kätt lasta kõndida aga alati kui näen on 1 sekund vastikustunnet. Aga mina nendele tobudele meeldin. Vanemate kodus ei ole mitte ühtegi kohta kus ämblikkesid oleks välja arvatud minu tuba. Oi kus ma maadlen nendega seal. Tuba remonditud, praod kinni pandud ja ikka kuskist tulevad. Mitu korda olen hämaruses silma lahti teinud ja mis ma näen - jälle keegi väikseke laskub ülevalt niidiga minu peale. Ühe korra nina otsa Lõppkokkuvõtes leidsin aastatega kompromissi. Üks seina nurk on kus ma siis neil elada luban. Kusjuures targad loomad on. Ei tule eriti sealt nurgast välja küll. Olen sinna isegi õnnetuse läbi lõppenud kärbseid viskand. tavaliselt on neid seal 3-4. Mäletan, et dresseerimist alustasin sedasi, et toppisin nad sinna nurka ja mitu tundi jõllitasin neid ja ei lasknud poole seinani minna. Ja ära nad harjusid. 1 mingi eriliselt suur ämblik- stiilsete karvaste jalgadega ületas ikka piire. Tema sain nii paika, et võtsin jubeda vastikusega kätte ja kui ta niidiga laskudes põgenema kukkus sikutasin järjest niiti kuni otsas oli.

Aga üldiselt kardan kõige rohkem seda et enne kui arugi saan olen 40 ja üksinda/läbipõlenud. Aastatad on vanemaks saades järjest kiiremini mööduma hakanud.

Putukaid, täiega:S
Nt. mesilasi ja herilasi( täitsa õudne, hakkan nnutma ja röökima kui suminat kuulen, täiesti jubee , suvel sain lihtsalt nii palju sutsu et hakkasin neid kartma ja nad kolisid meie korterisse, ventilatsiooni ja ükskord tulin üksi võistlustelt, vanemad ja vend olid ära ja terve korter oli surnud herilasi täis ma hakkasin nutma kui tuppa astusin ja ma nii kartsin, siis jooksin sõbranna juurde ja ta tuli minu juurde ja me pühkisime kõik ära:S Ja sellest peale ma kardan neid veel hullemalt) ja prussakaid ( Olime klassiga kuskil väga kahtlases koolimajas ööd ja siis ma olin seal arvutis ninng seal, üle klaviatuuri üle mu käe ta jooksis, see oli paanika, ma nutsin jälle , täiesti jubeeeee. Ja sealsamas enne ööd ma nägin maas, kus me madratsitega ööbisime jka prussakat:S, ma ei julenud magama jäädqa ja sõbranna nägi seda kaa, me ei jäänudki magama.vot, ja siis hommikul olime nagu zombid, magamata janii), Niiet. Kardan kõike millega/kellega mul jõledaid ja jubedaid kokkupuuteid on olnud [ Kui seda teksti vaadata tundub küll et olen täitsa PELO :o :oops:

Prussakaid kardan VÄGA! Kunagi nägin neist õudsalt jubedat filmi, kus neid mustmiljon oli :s. Ma sisuliselt saan šoki kui ma neid näen.
Kardan õhtuti üksinda ja pimedas olla ... ja üksi olles või kui teised magavad ei julge ma WC'sse öösel minna.
Jões/järves/meres kardan ujuda, sest ei tea ju mis seal põhjas olla võib ja kui kala vastu jalga läheb :s ja kui ´karvased´ vetikad ka vastu jalga lähevad. Suvel ujusin madalas vees, jõudsin kuskile keskele ja siis hakkasin meeletult kiljuma, sest vetikas läks vastu jalga ja ma ei oska eriti ujuda ka ja kallas oli niiiiii kaugel , see oli niiiiii jube. Külmavärinad jooksed kohe üle kogu keha.
Kõrgust ka ...
Õudukaid ......
Küll on palju jubedaid asju!

Mul tuli see meelde, et väiksena läksin maal wc pimedas ja öösel, siis kui ukse seljataga kinni panin . läksin jooksuga tahatuppa oma voodisse, ega julgend taha pimedusse vaadata ning siis ruttu jalad voodisse ja teki alla ja siis oli kindel kuidagi nii naljakas nüüd sellele mõelda ,aga siis oli küll hirmus

ma kardan et ma jään ukse vahele kaubanduskeskuste liikuvate uste ja liftide uste vahele naljakas hirm aga ma tõesti väga kardan veel kardan rahvamasse. ennem ei kartnud aga nüüd ühel peol panin tähele, et täielik foobia tekkis suures massis #-o

Ma kardan kah päris mitut asja.

Esiteks: Mulle ei meeldi ujuda vees, kus ma tean, et on kalu nõi mingeid molluskeid. Kui ma kasvõi kuskilt kuulen, et mingis järves, kuhu ma ujuma kavatsen minna, on kaanid, siis ma totaalselt hakkan kartma. Ja liiga sügav ja tundmatu veekogu on kah vastik.

Pimedust. Ei tea miks, aga üksi kodus olles ma naljalt ikka mõnda tuld kustu ei jäta. Võimalikult palju tulesid, siis on kindel tunne.

Surma. Vahest ma õhtuti hakkan mõtlema, et mis siis saab, kui keegi mu lähedastest ära sureb ja hakkan nutma tavaliselt. Ma lihtsalt ei kujutaks ette elu ilma mingi mulle väga tähtsa inimeseta. Ma tahaksin igavesti elada ja noor olla. Vähemalt hetkel mõtlen ma nii. Ma ei taha ära surra!

Neid hirme on loomulikult veel, aga kõiki ma ilmselt siia kirjutama ei hakka. :oops:

Mina aga kardan õhtuti iga teine meest kes on natuke kahtlasem

mina kardan veel lähedust. iga kord kui keegi hakkab kalliks saama jooksen minema #-o ma ei tea mis mul viga on. lihtsalt ei suuda kedagi endale lähedale lasta.

Polegi eriti hirme...
Kui midagi tsipa kartma hakkan, siis mõtlen, MIKS ma kardan seda, et mõttetu ju, ja enam ei kardagi

Jaa, mina kaa . Ükskord õhtul kõndisin rahulikult tänaval, kui mingi jota tuli kuskilt. Siis ta hakkas järel käima mul. Läksin ruttu kõige lähimasse poodi, samal ajal, kui tema läks viinapoodi. Siis tulime ühel ajal välja. Või noh, millegipärast tuli ta samal ajal, kui mina. Siis kiirendasin sammu, et jõuaks ruttu koju. Siis ta hakkas hüüdma et &quot;mis sa ilus tüdruk nii hilisel õhtutunnil siin teed&quot; ja tuli mulle lähemale. Siis mina omakorda hakkasin jooksma ja ta jooksis järgi. Õnneks oli ta purjus, niiet, kaua aega temast mulle jälitajat ei olnud. Aga piisavalt hirmus oli see küll. Nüüd enam tänaval naljalt üksi õhtuti ei kõnni.

[quote]

Jaa, mina kaa . Ükskord õhtul kõndisin rahulikult tänaval, kui mingi jota tuli kuskilt. Siis ta hakkas järel käima mul. Läksin ruttu kõige lähimasse poodi, samal ajal, kui tema läks viinapoodi. Siis tulime ühel ajal välja. Või noh, ...[/quote[br]
Mul juhtus peaaegu samasugune asi, kui ma olin umbes 10 aastane. Pärast olin täiesti šokis kodus ja ei suutnud pool tundi rääkida.