EEVA naistekas

Unustasin ühe peamise- kardan õhtuti et keegi jälitab mind:D

mina ka kusjuures kardan seda, väiksest peale juba:D


siis ämblikke kardan ma ka kohutavalt, kõrgust ka natuke palju:D ja õhtusel ajal on jah mehed sellised koledad, eriti poiste kambad ja nii:dry:

Oh, jesss...nüüd saan siin rääkida oma suurest foobiast. Nimelt, mulle ei meeldi linnud. Kõige rohkem ma jälestan vareseid, kajakaid ja tuvisid. Vanalinnas ka kui kõnnin siis nagu hull võpatan kui mingi tuvi mööda lendab.. kõik inimesed naeratavad vaikselt. Sulgi ma üldse ei saa näha...nad ajavad mind oksele...mitte ühtegi lindu pole veel puudutanud ega ei kavatse ka. Surnud tuvidest ma ei räägigi. Minestan lihtsalt kui neid näen..või hakkan kiljuma nagu hull. Ükskord oli nii, et tulin koju...ja aasal vedeles mingi surnud tuvi..keda..oeh...teised linnud sõid:dry: ma jõin just mahla kui seda vaatepilti nägin..ja mul läks koheselt süda nii pahaks, et oksendasin selle mahla kõik välja. vot nii...


bioloogia tunnis kah, topised nähes lendasin kohe klassist välja et neid mitte katsuda ja näha. :S õudne...aga isegi väiksed papagoid on vastikud mulle. emal on üks sõbranna, kellel oli papagoi..ja siis igakord kui me tulime, ta peitis teda ära puuri. kui aga juhtus nii, et ta välja lendas siis ma jälle röökima nagu hull ja kiiresti vannituppa peittu vot selline foobia siis.....

dsiisas, ja ma veel arvasin,et ma olen ainuke jobu, kes nii teeb.. tuleb välja et on teisigi imelikke,

mina kardan prussakaid ja vaklasid. kui olin nelja aastane, siis mul isa tegi tädi juured prussakatõrjet ja kui ta pliidi seinast eemale tõmbas siis tuli neid sealt naq musta merd. kõik olid mu ymber ja osad ronisid mööda jalgu yles.. appi!!! ämblikutega on nii et kui mõni maas sibab siis panen roti maha ja rott sööb ämbliku ära:D

Ei kardagi midagi, vahest harva mõnda koledad suurt satikat, aga ega need sipelgad ka midagi nunnut pole

Äikest kardan. Huh, praegugi müristab.

Minu arust on äike nii äge
Eriti, kui lähed õhtul magama ja aknast vaatad pimedas, neid ilusaid suuri sähvatusi
Nii seksikas juu :D

olen Joannaga samal arvamusel:D

mul sama moodi:confused:

Mina ei uju ka siis kui põhja ei näe, alates sellest, kui ujusime sõbranna maakohas. Kõik oli väga lõbus jne, siis panin jalad põhja ja tundsin midagi, sukeldusin ja võtsin siis selle asja üles. Silmi ma kohe lahti ei teinud sest vesi oli veel näos ja sõbranna hakkas kohutavalt kiljuma, kui seda nägin ka mina kiljusin ja tormasin veest välja. See oli mingi metslooma jäse, vägarõve oli:confused:
Joodikuid kardan ka. Olin 1. Klassi põnn ja tulin koolist koju (ema ei saanud lõunapausil mulle järgi tulla ja isaga ma koos ei ela. Kool on nii 400 m eemal meie majast ja tulin siis üksi). Äkitselt bussipeatuse juures üks jota karjus " Hei väike tüdruk, tule, saad kommi "(inimesi samal tänaval peale tema ja minu polnud) Ta hakkas mulle järele jooksma. Ma pistsin tuhatnelja kodupoole, ise mitukorda porimülkasse kukkudes.
Paranormaalseid asju kardan ka. Kardan, et mind röövivad ufod ära, või on meie kodus vaimud. Alati kui mõni lill natukenegi liigub, siis hakkan paaniliselt toas ringi vaatama, ise täiega hirmunud.
Ja ma kardan suitsetada:D Ma nii kardan, et ma suren siis kähku ära jne:D

ma kardan tohutult pimedust ja ültse teeääres käia kui väljas pime on , alati kui üksi käin helistan kellegile või kuulan muusikat , et mingit raksu ei kuuleks ja kui kuulen siis jooksen küll kiiresti minema , ja kardan olla ka üksi ühes majas , peale seda kui mu vanaema ära suri . kardan neid kohti kus on pime ja eriti siis kui ma üksi olen , aa ja vanu lagunenud hooneid ka ..

teeme klubi?

heh,


ma just kavatsen endale papagoid muretseda:P ma nimelt just armastan linde:heart:

Ma põen kh seda neetud araknafoobiat:cry: läien täiesti hulluks kui mõni ämblik mängus onB) rekord on ämblike rikkas kohas olin 4 päeva järjest üleval kuna magada ei julgenud koguaeg vahtisin seinu:angel: ajhaa võõrad koerad kah ei meeldi

mul on araknofoobia süvenenud pimedust ei kardagi enam, aga just need ämblikud..

ämblikke kardan kõigerohkem ültse. :d , kui kuskil näen, siis jooksen kohe ära. :d.

Kardan äikseilma meeletult. Äikest ja müristamist mõlemat siis. Siis mingilmääral kardan veel kinniseid (lukustatud) ruume, ülepea vett, ja pimedas peeglisse vaatamine tekitab ka omamoodi õudust..

Mulle ka ei meeldi see absoluutselt.
Vahel, kui (pimedas) toas ringi liigun ja enda peegeldust näen pimedas (ehk siluetti), siis tekib kohe kõhe tunne. Panen siis korra tule põlema ja kontrollin, et kas mina olen ikka mina vms.

Nii, minu 3 kõige suuremat hirmu.


1. ämblikud


2. kõrgus


3. veri


kui näen kusagil kasvõi pisikest ämblikut (toas muidugi), siis hakkan karjuma ja nutma...pikka aega värisen ning ei julge eriti liikuda, kui mingi karv läheb näo äärde siis võpatan jne. läheb palju aega kuni üle saan. kui ämblik on muidugi suurem, olen täitsa šokis ja jooksen häästi kaugele ära ning nuuksun kuni üle läheb...


kõrgus. ükskõik mitu piiret kusagil platvormil (kasvõi madalal) ees poleks, kardan ikkagi tohutult sinna lähedale minna ning alla vaadata... kõrgele ronimine on ka jube!!


veri. käed lähevad alati nõrgaks ja hakkavad värisema, kui nt telekas verd või nõelu näen. muidu kui ise mingi haava saan, pole hullu midagi. aga vereproovi ei teeks endale elusees, mul tuleb juba nutt peale, kui selle tegemisele mõtlen! kardan valu ja üldse seda ebameeldivat tunnet ja süstalt ja vastikut tumepunast verd....väkk





ma olen vist hull?