EEVA naistekas

:oops: :oops: :oops:
see on mulle viimasel ajal õudsalt pinda hakanud käima. eriti tervise õpetuse tundide ajal, kui õpetaja puudutab mingit intiimsemat teemat. see ei ole tegelt üldse naljakas
vastik hakkab, teised ju ka näevad kui ma punastan sellise asja peale nagu ntx. täna õpetaja rääkis päevadest. täiesti tavaline ja väga loomulik teema. ja ma hakkasin punastama! ma ei saa aru miks.
või ntx. seksuaalsed vajadused. samamoodi täiesti loomulik ja tavaline värk. (pole ise enam süütu).
millest see tuleb ja kuidas seda ära hoida saaks?
hästi tobe on.

mul oli ka vahepeal nii kusjuures. a mina avastasin et see tuleb mul sellest et enesekindlus ja enesehinnang olid veits paigast ära. kuigi eriti seda tunda ei olnud. aga nüüd kui ma hästi heas tujus olen siis tunnen kohe ennast teistmoodi, ei punasta isegi siis kui piinlik on!!

Ma punastan ka õudselt kergesti, aga mitte selliste teemade peale. Suhtlen täitsa vabalt
Ise avastasin, et kui mingi loll situatsioon on, siis pööran asja naljaks, et mitte punastada Üldiselt seegi on hea omadus, kui inimene suudab enda üle naerda.

Ma muutun ka kergesti näost punaseks :oops: , õudne. Ega muud pole, kui enesehinnang on madal..

mõni hakkab selliste teemade peale seetõttu punastama et on ise veel neis asjus kogenematu ja sisi ei oska asutda ega istuda..aga kyll see ajapikku yle läeb...muutud kindlamaks..vanemaks...

õuukei.
aga äkki keegi selgitaks mulle kuidas on enesehinnang selliste asjadega seotud?
kogenematu olen ma kindlasti, sellega olen ma nõus.

ma usun, et enesehinnang on seotud seda liini pidi, et kui sa kuuled seda teemat, sul on veidi imelik tunne, süda hakkab kiiresti tagume, ja veri tõuseb näkku, mis ajab veel rohkem närvi, ja seda rohkem sa punastad, aga tegelt kui enesekindlus on paigas, siis sind ei hvita, sa ei lähe närvi ja su nägu ei lähe punaseks.

See on jah, mul ainult terviseõpetuse tundides. Sõpradega, vanematega aasides nende teemade kallal ja rääkides ei juhtu midagi....
Need on minu jaoks nii loomulikud asjad aga ma ei tea mis asi see on, mis mind nii "käituma" paneb.
vastik.

Kui vana sa oled?
13-16 aastased tüdrukud punastavadki kõige rohkem. See lihtsalt on nii. Ma ise punastan ka.

16 olen

Püsige ikka teemas

noh võibolla sulle tuleb meelde, kuidas see sul endal oli ja see viib rivist välja, või häirib sind kuidas keegi vaataks sind tunnist, ja kodustest ja sõpradest on suht pohh, ei variante on palju aga katsu mõelda, et see on normaalne jutt ja keskendu hingamisele, proovi aru saada miks sa punastad ja siis mõelda, kas on põhjust , rahulik hingamine aitab enamasti, hinga hästi sügavalt sisse ja välja, aga mitte nähtakavalt, see oleks naljakas kuii kegi keset tundi hingeldama hakkaks selle jutu peale, aga noh rahulikuks jäämine peaks asja parandama, ja ära peida end ära siis kui sa punastad vaid käitu normaalselt ja siis läheb ka rutem üle, (ära vaata maha, ega midagi ) ,
mul pubekana juhtus ka paarkorda nii, et rahvaulga ees esinedes punastasin ja läksin närvi

Ma ka punastan vahest ja häbi hakkab siis. #-o [-X

ma ei punasta mitte kunagi eriti
mai tea miks

Mõnikord hästi natuke mu põsed lähevad roosasteks Väga punaseks ei lähe kuna üldse olen koguaeg kahvatu
Sellega olen väga rahul kuna väga harva keegi saab aru, et mul on piinlik või midagi sellist

Mina pole küll ennast vist kunagi täiesti tulipunase näoga tabanud... Pigem selline pisike punetus, aga seda näen ainult mina, teised seda ei erista. Kui mul ka piinlik on, siis ei lähe ikkagi nägu punaseks.
Hea meel on selle üle

ei punasta kunagi

Mul on sama probleem. Hakkan isegi täiesti mõttetute asjade peale punastama . Isegi , siis kui mul pole mark , ega midagi sellist . Lihtsalt tunnen kuidas näost hakkan õhetama . Näiteks isegi mõnikord, kui keegi ütleb mulle lihtsalt "tsau" hakkan punastama . Ja täna, kui üks meie pere tuttav tuli minuga rääkima . Küsis, kuidas tööl läheb vms. ja ma tundsin kohe kuidas näost punaseks muutun. Nii nõme tunne on , selles suhtes, et inimestele jääb mulje nagu ma oleks hästi häbelik ja arg ning ei julge rääkida. Ka näiteks täna rääkisin kohe pere tuttavaga edasi ja peagi tundsin, et enam pole näost punane .


See on täiega jube asi , sest seda ei saa ma kuidagi ära ka hoida. Vahepeal mul enam seda nagu ei olnud, kuid siis tuli jälle tagasi . Jaa, nii on päris mitu korda olnud .


Inimesed , kes pidevalt punastavad teavad, mida ma tunnen . teistel pole sellest aga õrna aimugi. See on väga vastik asi Ja asi ei ole selles, et mul oleks mark kellegagi rääkida vms.





kas keegi oskab aidata või teab kuidas sellest lahti saada?

Otseselt sellest nüüd lahti küll ei saa.. Jumestuskreem jms varjaksid vast ainult.

Ma punastan ka, inimesed teavad seda ja peavad seda armsaks. Inimlik ju.