EEVA naistekas

Leidsin siit samast Eevast kellegi väljatoodud tsitaadi, mis mulle väga meeldis. "<span id="wa_f_item_49896" name="a49896">Elu on kõige väärtuslikum kink,
mis on mulle antud. Elu on see, kui sa tunned iga oma hingetõmmet ja
tahad iga hetk veel hingata. See on elu. Ja kui sa ei ole seda tundnud,
siis ei ole sa elanud."


Kuida on lood sinuga, kas sinu elu on täis hingematvaid hetki või pigem
"kulgete" läbi elu? Kas sul on elus suured ambitsioonid või püüad oma
elu vähem keerukamaks elada? Elad sa reeglite järgi või tegutsed
egoistlikult ja riskid?

Teadagi on elu niivõrd lühike ja kahjuks leidub ka inimesi, kes on elu
jätnud hoopiski elamata ja on pühendanud oma elu millelegi/kellelegi
teisele, mis on minu meelest liiga suur ohverdus.

Kindlasti ei saa olla elu alati üks suur lust ja lillepidu aga mis
eluperiood sul hetkel käsil on, kas tegutsed tuleviku nimel, ELAD igas
hetkes, elad vaid suures ootuses julgemata muutusi teha või on see midagi muud? Mis on need
pisiasjad, mis teevad sinu elu täiuslikumaks?

Absoluutselt igasugune arutelu on oodatud ja ka isiklikud kommentaarid oma elust.



Räägin ka endast. Mul oli kooli ajal periood, kus ma olin hall hiireke,
tagatjärgi mõtlen, et see oli ikka väga masendav, need aastad oleksid
võinud ka olemata olla, samas vähemasti ma käisin koolis ja omandasin
teadmisi.

Siis on mul olnud elus periood, kus ma pidevalt ületasin iseennast,
käisin võistlustel ja tegelesin enese arendamisega. Selle perioodi üle
olen ma kõige uhkem, kuigi eriti edukas ma ei olnud, kuid siiski, see
oli hea aeg.

Hetkel tunnen, et ma ei ela sellist elu nagu minu hing tõeliselt ihkab,
kuigi eeldused on olemas aga ma ei ole õnnelik. Olen liiga reeglites
kinni ja tegutsen materiaalselt parema tuleviku nimel aga ma pole
kindel, kas see tulevik mind ka tõeliselt õnnelikuks teeb? Elu ihkab hoopis seiklusi.

</span>

Mina kulgen hetkel läbi elu ja see on masendav, sest edasi läheb vaid aeg ja ma ei tunne, et oleks mingi arengut minus toimunud. Ning see on kurb. Ma ei suuda ka miskit muuta, kaotanud ka lootuse, et on võimalik (hetkel) midagi muuta. Ning seda "hetkel" ütlen, kuna ootan, et miskit iseenesest juhtuks. Raske end kokku võtta, eriti pärast pikka pausi.
Ma ei ole sellega rahul ja tegelen võitlusega endas, et sellest üle saada. Aeg ei tööta ka minu kasuks, sest ma ei ole enam värske ja noor. Samas ei tohiks ma nii end neist numbritest häirida lasta, kunagi pole liiga hilja.

On nii üht kui teist... kord lihtsalt kulgen, kord võtan meeletuid riske ja elan ohtlikumalt. Eelistaksingi sellist elu, kus ma üldiselt kulgen, aga vajadusel saan teha ootamatuid pöördeid ning leida end hoopis teistsugusest elust... ja kui see kiirus jälle ära väsitab, saan oma kulgemisse tagasi minna.
Kõige selle kulgemise käigus meeldib mulle aga oma elu planeerida ja nii juhtubki, et elan rohkem tulevikus kui praeguses hetkes. Julgen öelda, et olen väga ambitsioonikas, kuid need võetud sihid tihti muutuvad tegutsemise käigus ning juhtub, et mõned kaovad üldse plaanist ära. Et plaan kähku tehtud saaks ja linnuke kirjas oleks, kipun ma ka kiirustama. Tahan kõike kähku saada ning vahel muidugi ka avastan, et see polegi see, mida tegelikult tahtsin.

Reageeriksin ühele lausele ka eelmisest postitusest: kes saab öelda, et keegi on elu elamata jätnud? See ju sõltub enesetunnetusest, enesehinnangust, temperamendist jms. Mõni inimene võib olla megamöllutaja, võtnud edukalt erinevaid riske, proovinud palju asju, kuid tunneb vanaduses, et ikka on midagi puudu ja elu on olnud asjatu. Võib olla ongi ta enesehaletseja või on ta jätnud tegemata hoopis millegi konkreetse, mis ta elule mõtet pole andnud. Seda ei tea ju keegi teine kui vaid tema.

Kokkuvõtteks võin öelda, et selle Nurmenuku tsitaadiga meenub mulle hoopis eneseleidmise temaatika... Osho raamatud on näiteks suunanud mind selleni, kus ma leidsin, et ma armastan iseennast ning ma ei pea elama nii nagu keegi teine normaalseks peab (näiteks noor inimene peab ikka pidudel käima jne). Ma tean ise ju kõige paremini, kuidas ma elada tahan ja loodan, et suudan ka tabada need õiged hetked, mil ma oma elustiili muutma peaksin. Siis on ju kõik korras

See siis oli Nurmenuku postituse kohta, Angelina jõudis ette

Mul on hetkel elus periood, kus on veidi raske istuda maha ja ennast analüüsida. Esiteks, muutun ma liialt kärsituks ja olen igasugu südavamõttelisuseks liialt väsinud.

Ma olen nõus Sayega, see kuidas me oma elu ja elamist tajume on väga subjektiivne.<span id="wa_f_item_214286" name="a214286"><span id="wa_f_item_49896" name="a49896"> <span style="font-style: italic;">"Elu on see, kui sa tunned iga oma hingetõmmet ja
tahad iga hetk veel hingata</span></span></span><span style="font-style: italic;">."</span> See et ma iga hetk oma igale hingetõmbele ei mõtle, ei tähenda ka seda, et ma pole elanud. Mõnikord ma tõmban küll hinge, mõtlen veidi .. ja asjad paistavad hoopis teistmoodi. Tõepoolest, tunnen ennast "elusana". Aga kui ma alatasa sellele mõtleksin ja sellele keskendudes elaksin, siis jääks see elu samuti mingis mõttes elamata. Ma unustaks ennast sootuks. Teha on nii palju. Aga see tunne "elus" tuleb aeg-ajalt ikka meelde. Aga see on teatud mõttes tunne, mis paneb mind narkootikume ja alkoholi kartma.

Mul on senises elus olnud samuti palju palju erinevaid perioode, ma ei saaks neid üles loetleda ja neid isegi mitte sõnadesse panna. Lühidalt öeldes tundub, et see aeg on täis valikuid ja võimalusi.. avad ühe ukse, sulged teise.. sulged kolmanda ukse, avad neljanda. Mul on lühikse aja jooksul olnud nii palju võimalusi oma elu kallutada mingis suunas ja ma olen tänaseks jõudnud just selliseni nagu praegu on käsil. Mõnikord tundub see mõte nii kummaline. Nt mul on olnud elus väga pahelisi perioode, valesid seltskondi, palju keelatut ja ohtlikku. Ja samas on olnud aegu, mida võiks nimetada üksluiseks ja üksildaseks. Pool minu elu on olnud täidetud inimestega ja pool olen ma nautinud iseseisvust ja tunnet, et mul võivad olla teised, aga ma saan ja tahan ise..

Mis puutub elamisse ja subjektiivsusesse, siis olen ma näiteks kindel, et mina ei näe elamises rohket reisimist, seiklusi välismaal ja põnevaid inimesi. Mul on siin eestimaal, üksi ja iseendagagi piisavalt elamisväärne. Lõpetuseks tunnen ma ennast juba nii vanana, et ei tunnistagi endale, et enamus elu on veel ees ja katsumusi on küllaga. Mul pole tunnet, et varsti looks pere ja kasvataks lapsed.. mul on tunne nagu ma oleks seda juba teinud ja jõudnud vb kuskile sinna vanusesse 50 või nii.

Aga preagune periood on kindlasti üks kiirema arenguga ja enam ambitsioone täis periood.. ma ei usu, et tulevikus midagi sellist uuesti võiks juhtuda. Mul on hea meel selle üle, kes ma olen. Vahel on tunne küll, et jätsin nooremana ehk midagi tegemata, kuid selles mõttes (minevikus) kinni elada on tobe, elu endiselt käib..

Viimase aastakese jooksul olen näinud elu ja melu, enne seda kulgesin
lihtsalt. Juba mitu aastat olin tahtnud keskkonnavahetust, kui see kätte
jõudis, ei olnudki nii hea. Nüüdseks on see mulle väga hästi mõjunud.


Minu põhimõtted elamisest on palju muutunud. Aeg-ajalt pean oma sõnu
sööma- see on hea, kuna taipan siis, kui kitsas mu mõtlemine on olnud
ning näen ka asja teisi pooli.


Hetkel on aeg, mil olen end hästi üles töötanud- seda siis ametialaselt
ning üks hobi nõuab aega ning toob ka sissetulekut. Raha pole üldse nii
oluline, vaid pigem eneseteostus ning soov, et ka teised märkaksid, et
minus on andekusekilde.


Turgutuseks külastan kino, veekeskust, kontserte, pidusid. Vahepeal
mõtlesin, et tahaks igal nädalavahetusel peol käia, kuid kui hakkasingi
katsetama, mõjus see tervisele halvasti ning pole siiski päris minu teema.


Seltskonda olen ka vahetanud. On olemas mõned vanad sõbrannad/tuttavad,
kuid juurde on tulnud uusi ning tunnen end palju rohkem hinnatuna kui
kunagi varem.

Hetkel ma tunnen ennast küll sajaprotsendilise kulgejana. Ma mõtlen ikka päris tihti sellele, et ma olen nii õnnelik, et ma hetkel veel nii noor. Ma olen teinud lollusi, võtnud riske, elanud ainult emotsioonide ajel üks päev korraga, vaatamata homsesse.. Praegu aga tunnen, et see periood on kuidagi otsas ja ma olen kõvasti stabiilsemaks muutunud. Ka mõned lähedasemad sõbrad on öelnud, et kõrvalt on täiesti võimalik tajuda, kuidas minust on saanud tasakaalukas noor naine.. Samas.. Ma pole üldse kindel, et see kompliment on minu jaoks, sest ma tunnen, et veel on liiga vara selliseks stabiilsuseks. Ma tunnen, et ma ei taha lihtsalt kulgeda, vaid ma tahan ringi möllata, saada uusi tutvusi, elu näha jne jne. Elu ambitsioonide kohta võin öelda nii palju, et need on üsna suured ja mul on tegelikult visioon olemas, millisena ma ennast näen näiteks 7 aasta pärast. Samas aga tunnen ma, et ma ei tee selle nimel hetkel piisavalt tööd, ma astun küll väiksemaid samme, aga samas leian ma, et võiksin palju rohkem teha. Ja lisaks võiksin ma palju rohkem nautida kõike seda, mis elul pakkuda on ning mis tegelikult elu elamisväärseks teevad. Ma olen täiesti nõus arvamusega, et being alive doesn't mean that you live.

Ma ei oskagi öelda, millega mina hetkel tegelen.. enda arvates nagu kulgen, aga samas on tegelen päris paljude ja mitmekülgsete asjadega: kool, kool, kool, üldarendavad valikained, aeg-ajalt koolitused, hobid, pereelu, trenn (üritan 4-6 korda nädalas), lisaks veel töö. Ning kõikidel nendel tegevustel on loomulikult ka eesmärk: saada oma erialal professionaaliks, samas mitte jääda liiga ühekülgse maailmavaatega, säilitada õnnelikku suhet, näha hea välja ja tunda end hästi, tagada endale materiaalne kindlustatus, hankida kogemusi jne jne.
Vahel mõtlen, et ma ei ole just tüüpiline 21-aastane, kuna olen igas mõttes stabiilsuse saavutanud. Selline lolluste periood jäi lühikeseks.. vast pool aastat, kui olin 18. Samas ei igatse seda ausalt öeldes.
Siiski igatsen ühte asja: häid sõpru, kelle peale saab loota, kellega regulaarselt aega veeta ning kellega klapiksin tõeliselt hästi. Mul on sõprade/tuttavate ring muutunud vastavalt eluetapile. Ehk siis nad tulevad, on mingi aeg ning seejärel suhtlemine hääbub. Päris tõelist sõpra/sõbrannat, keda läbinisti usaldaksin, ei ole kunagi olnud. Praegu on mingid seltskonnad, kellega aeg-ajalt suhtlen, aga ükski ei ole päris SEE. Loodan, et see olukord muutub.

samas tegelen*

Mina kulgen niisama. Olen juba pikemat aega ja alles nüüd olen hakanud seda märkama ning mõtlema kuidas saaksin seda muuta. Minu viga on see, et olen väga mugav inimene ja kipun langema rutiini ning mõtlen et "Oh küll kunagi jõuab ...". Tahaksin seda endas muuta, võtta rohkem riske ja proovida uusi asju ning elada hetkes.
Selle teemaga seonduvalt lugesin hiljuti päris huvitavat raamatut "Vabadus on", autoriks Brandon Bays. Ma ei nõustu otseselt kõigega, mida see autor raamatus kirjeldab, kuid põhimõte on huvitav ja õige minu arvates. Soovitan.

Ma ei tea, kas ma olen liiga mõjutatava või see ongi minu loomuses aga
alati peale head raamatut, luuletust või ilusate sõnadega lugu, tekib
minus tunne, et mul oleks justkui midagi elus puudu ja ma tahan seda
kõike kogeda. Samuti, kui keegi kutsuks mind mingile üritusele, matkama
või kasvõi kursustele, siis ma olen alati käsi, ilma suurema
ärarääkimiseta. Tahan kogeda kõike, mida elul pakkuda on. Mis mõtet on
kodus passida, kui saab midagi näha, kogeda või tunda?


See lause, et osad jätavad oma elu elamata, see kõlas tõesti liiga
julmalt minu poolt, ei ole ma targem teiste elu arvustama:) Ma lihtsalt
mõtlesin see hetk oma õe peale. Ta on selline inimene, et teda ei huvita
väga midagi, ta pole üldse abitsioonikas. Ta on küll oma koha elus
leidnud aga minuteada ta ei kavatsegi sellest "mugavustsioonist" kunagi
välja tulla ja mul on nii raske uskuda, et ta kavatsebki elu lõpuni nii
elada. Tean, et see pole üldse minu asi aga see on üks näide, kuidas ma
ise ei tahaks elada. Inimesed on erinevad.


Minu jaoks võimaluste rohkus annabki elu mõtte:) Ilma nendeta oled sa
justkui vangis. Kui inimestel on valikuid ja võimalusi, siis see annabki
elus niipalju juurde.


Teine vähemoluline asi on suhted, mis lisavad meie ellu värvi. Niiet
jah, hoidke oma lähedasi ja sõpru:) Ma üritan ise sama teha. Sõprade
koha pealt tunnen suurt puudust, neid mul praktiliselt ei olegi,
vähemasti neid, kes on igapäev kättesaadavad. Ilma sõpradeta tunnen end
poolikuna.


Tegelikult ma tahaksin niipalju veel oma elu lahata aga sellest poleks
suurt kasu, sest pean tunnistama, et kardan samuti midagi muuta
ja elan vaid reeglite järgi, kartes põruda ja teistele haiget teha.
Samuti elan ma liialt mõeldes tulevikule, mida tegelikult ei pruugigi
tulla.

Ma olen tegelikult just viimasel ajal üpris palju selle üle mõelnud ja tahtnud isegi siia kirjutada, aga ei leia nagu õiget sõnastust...Nimelt viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et mu elul puudub mõte, vähemalt praegusel perioodil - üksluine rütm: kool, magamine, söömine, nädalavahetuseti käin kodus, kuid ka seal ei ole seda iseenda aega, vaid reede-laupäev olen kallimaga koos ja pühapäev on nagunii pakkimise tõttu juba poolik ja sellist kodusolemise nautimist, mis mul varem igapäevane oli, ei ole enam (st kui välja arvata, see, et ma nädalavahetuseti vabatahtlikult kella 6-ni hommikul üleval passin, et saada natukenegi tegeleda meeldivate asjadega ja nautida kodus olemist). Pidevalt on unepuudus, kuna õhtuti (öösiti) õpin ja hommikul vara on juba kool. Ka nädalavahetused mööduvad enam-vähem sama rütmiga, kuna vaatamata pikale õhtusele ülevalolemisele ei taha ma maha magada aega, mille saan veeta kallimaga ja mida on niigi vähe. Seega paaritunnised vabad augud päeval lähevad unematile ja isegi kui on koolis vähe kergem periood ja ei pea igapäevaselt õppima, siis ühikas ei oska ma selle vaba ajaga, mis on niigi ära jupitatud ka miskit tarka peale hakata, kuna kui sinna mingisuguse tegevuse planeeriksin, jääks jälle magamisaega väheks. Pääseteena paistis pikka aega sessiaeg kui meie teaduskonnal reeglina eksameid ei ole, kuid nüüd tuleb ikkagi välja, et need paar üksikut KT-d ja eksamit, mis on, on kõik ligi nädalase vahega, seega sellist kergendusaega, kus midagi kuklas ei ripuks on ikkagi väga vähe. Igatsen oma õmblemishobi, millega siin (nii ajalises kui kohalises mõttes) on tegelemine peaaegu võimatu. Ühesõnaga ootan suve. Meeletult. Muidugi rutiini lõhkumiseks käin vahel ka mõnel peol või muul üritusel, kuid üldiselt ei tähenda see, et minu eksistents mulle hetkel vähem lootusetuna tunduks, sest tasuks saan ainult suureneva unevõla, pealegi eriliseks peoloomaks ma ennast ei pea. Mingisugust oma seltskonda mul kujunenud ei ole, on mõned inimesed, kellega saan loengute vahel suhelda ja toredad korterinaabrid ühikas, kellega koos vahel midagi ette võtame, kuid selliseid inimesi, keda nt kusagile kutsuda või rohkem rääkida ei ole. Parim sõbranna on kodualevikus ja kui suudan üle nädalavahetuse või veel harvem näpistada 2-3 tundi hilisõhtust aega, siis saan ka muret kurta ja niisama sõbrannatada, kuid seda on siiski väga vähe. Helgeteks momentideks on ka tantsutrennid, kus tunnen end peaaegu et esimest korda elus enam-vähem algusest peale seltskonda sobituvat (ptüi-ptüi-ptüi). Olen mõelnud, et kas siis oleksid asjad paremini kui kallim Tartusse ja me kokku koliksime (tegelikult on meil see hiljemalt järgmiseks õppeaastaks plaanis), sest nii saaksin võib-olla üle sellest aja möödumise ja nädalavahetuse ootusest, samas võiksin ka nädalavahetuseti end välja puhata, ükskõik kas siis siin, meie tulevases kodus või sõites oma päriskoju. Teisalt on ka siin probleeme, kuna kardan, et sel juhul aheneks mu suhtlusringkond veelgi ja ka majanduslikult oleks...keerulisem. Nimelt elan praegu vanemate rahast, kuid ema ütles konkreetselt, et kui kavas kallimaga kokku kolida, siis olen ju juba nagu tema naine, seega tema peab mind ka ülal pidama (mitte jäädavalt, vaid õpingute ajal), mees ise on sellise elukorraldusega arvestanud ja peab seda ka loomulikuks, kuid samas mul ikkagi kripeldab, et nt toidu ostmisest ja arvete tasumisest saan aru, kuid kuidas ma küsin temalt raha kui mul endale midagi vaja on...võib-olla on tegemist pseudoprobleemiga ja arvan, et ilmselt vanemad mind tegelikult päris nii ka ei jäta, kuid ette mõeldes tundub see siiski hirmutav.


Teine asi on tulevik ja tulevikuplaanid. Ka selle koha peal valitseb mu meeltes suur segadus, kuna ma tõesti ei tea, mida ja kuidas ma tegema tahan hakata. Kindel on see, et kaheksast viieni kontoritöötajat minust kui vähegi võimalik ei saa. Minu jaoks on üks stressitekitavamaid asju kella peale minek-tulek ja selline tulevik tundub eriti mustana. Tegelikult on mul kaks n-ö plaani, milline elu mulle meeldiks ja mida teha tahaksin. Esimese puhul näeksin end seotud oma äriga, mida kallimaga koos üles ehitama hakkama peaksime ja mille korral saaksin töötada kodust ning samal ajal poole kohaga tööl niivõrd-kuivõrd erialasel ametil, sinna plaani mahuks lapsed, maja ja pere, kuid kuna äri alustamine on alati riskantne ja sellist "niivõrd-kuivõrd" erialast institutsiooni, kus töötada tahaksin, on Eestis ainult üks, siis sinna tööle saamine ei ole ka mingil juhul kindel.
Teine südamesoov oleks minna rändama, mitte reisima ega kusagile välismaale tööle, vaid just rändama. Seljakott selga ja kas või jalgrattaga ning pikemaks ajaks, kuid nii, et ühes paigas üle paari nädala või kuu ei peatuks, vaatleks võõraid kultuure ja loodust, maid ja rahvaid, kuid ma ei taha sellisel juhul elada kerjuseelu. Ma mõtlen, et muidugi ei taha ma elada-peatuda luksushotellides, reisides üliuhke limusiiniga, kuid ma tahan, et saaksin sel eluperioodil keskendudasgi sellele, miks ma sinna lähen, mitte ei peaks muretsema, et kauaks raha jätkub või kust seda saada. Sellesse plaani ei sobitu aga stabiilne pereelu, eelkõige lapsed ja seega ongi neid kahte plaani kooskõlastada pea võimatu, sest üks põhimõtteliselt välistab teise. Mõeldes sellele, et pean ülikoolis veel vähemalt 5 aastat õppima ja alles siis saan plaane teostama hakata, ei jätku mõlema jaoks lihtsalt materiaalseid võimalusi ega aega, sest viimane möödub ju kiiresti.


Nüüd kui mõtted kirja sain, hakkab tunduma, et äkki on mu probleem just see, et tean natuke liiga täpselt, mida ma tahan ja tean ka seda, et on väga suur tõenäosus, et see ei ole 100% saavutatav ning kuna sinnamaani kui reaalselt proovida saan tuleb mul veel hea mitu aastat kannatada, ongi üldpilt üsna tumedates toonides...
Kohati kardan, et minu ambitsioonid on liiga suured, see tähendab, mulle on mainitud, et võtan kõike liiga printsessilikult ja reaalset töötegemist (kellegi alluvuses) ja rahateenimist ma traditsioonilisel kujul enda puhul väga ette ei kujuta, kuigi reaalselt mõeldes tean, et ilmselt pean ka seda leiba elus maitsma (mis on jälle üheks tuleviku mitte väga helgetes värvides nägemise põhjuseks).


Kokkuvõttes ei oskagi öelda, kus või millises vaimsuses hetkel elan...see ei ole olevik, kuid samas ei ole see ka tulevik, kuna realistina ei suuda ma ennast nii palju usaldada, et oma unistused kindlasti täide minema julgeksin planeerida...Ma ei teagi, praegu lihtsalt kulgen ja loodan, et kõik läheb ühel heal päeval paremaks


Kokku sai pikk jutt ja ilmselt natuke detailiderohke, aga loodan, et ma teid sellegipoolest ära ei tüüdanud.

Viimane olin mina.