Ma ei oskagi kohe kuskilt alustada. Jutt on pikk, aga tundsin, et pean selle kuskile kirja panema ning võib-olla on lootust siit mingisugustki adekvaatset nõu saada. Ma lihtsalt tunnen kuidas mu enesekindlus, sära, oskus lõbutsed ning eelkõige rahulolu enesega kaob aina enam.
Ma isegi ei oska öelda, kust see kõik alguse sai. Eks ma olen alati olnud pisut ülekaaluline (mitte küll eriti silmnähtavalt, aga siiski), olen alati oma naeratust häbenenud ning olnud pisut arg ja ebakindel. Viimaseid eelkõige seetõttu, et nooremana olin ma eriti hall hiireke. Vanemaks saades muutusin ma ilusamaks, kuid seesmine ebakindlus jäi alles. Muidugi tekkisid mu ellu ka mehed ning aina enam tekkis soov keegi enda kõrvale leida. See tähelepanu oli minu jaoks ootamatu, aga ligi aasta aega oli periood, kus mul oli teemasid 6 mehega (mitte korraga ning kaugeltki ei lõppenud need kõik voodis, aga siiski). Ma nautisin seda tähelepanu ja muidugi kasvatas see mu enesekindlust ka kõvasti.
Ükshetk ma armusin aga ühesse mehesse ära ning ta tegi mulle 2 korda väga väga haiget oma käitumisega. Ma jätsin ta sinnapaika (kustutasin kõik sõnumid, msni vestlused, blokeerisin ta ära ja nii ma ta välja blokkisingi). Ma tean, et nii ei tohiks, aga teod panid mind pidevalt otsima viga endas. Mõtlema, et mida ma nii valesti tegin. See toimus talvel ning sellest ajast peale ma tunnen, kuidas mu sära, enesekindlus, soov väljas käia ja tutvuda uute inimestega, on vähenenud. Ma ei tea, miks see nii on ja ma ei taha seda. Ma tunnen, et mu enesearmastus on vähenenud, ma ei oska endale pakkuda midagi, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeks. Ma tunnen, et ma peaks kaalust alla võtma ca 8kg ning selle nimel käin ma jooksmas. Samuti otsustasin ilusa naeratuse nimel breketid panna. See kõik muudaks mind väliselt ilusamaks, samas seda seesmist tühjust ei ole miski leevendanud. Mul on väga häid sõbrannasid, kes seda tühjust täidavad, aga see on siiski nii väike osa. Ma tunnen, et ma peaks nii sisemuses kui välimuses viima läbi palju muutusi, et olla enesekindel, naiseliku hoiakuga, kaunis, ligitõmbav, aga ma ei oska kuskilt alustada.See on nii keeruline, eriti hetkedel nagu praegu, kus ma tunnen, et ei suuda ja ei taha midagi.
See jutt võib tunduda eriti masendav, kuid samas on see mul juba pikalt südamel olnud. Mul on vaja oma seesmine ja välimine mina harmooniasse saada, kuid ma ei ole leidnud toimivat moodust. Kuidas teie sellega toime tulete ning kas on kellelgi äkki mõni soovitus/kommentaar?
Kindlasti aitaks ka mõne uue silmarõõmu leidmine. Ole lihtsalt sina ise, see tõmbab ligi. Jutu järgi otsustades tundud arukas inimene ka olevat. 
Foorum