EEVA naistekas

tere! ma arvan, et mul on midagi viga. Ma olen tavaliselt alati olnud selline rõõmsameelne inimene ja olen oma asjadega hakkama saanud. Viimasel ajal aga, justkui kõik mida ma teen, kukub välja halvasti.. Mitte koguaeg, aga siiski.. ja kui asi juba halvasti läheb, siis ma langen sügavasse masendusse ja ei tunnen end justkui oleksin mingis augus kinni, kust välja ei oska ronida. Ja mitte, et mingi tähtis asi valesti läheks- ei, isegi väiksemate tegemiste puhul kui ei kuku hästi välja, hakkan vahepeal isegi nutma. Kuna arvan, et ma ei saa millegiga hakkama. Koolis läheb mul vägahästi tegelikult, hinded on klassi parimad..kuid need teised asjad millega ma tegelen.. nad viivad mu rivist vahepeal nii välja, ja siis ei teki mingit tahtmistki saada hakkama ja asja parandada. Ma ei kannata sugugi kriitikat. Kui keegi halvasti ütleb näiteks, siis mõlgub mul see lause päev otsa peas, ja sellepärast on tuju halb ning kannatab ka isiklik elu. Ning vastupidi-kui läheb hästi, siis leian üha rohkem inspiratsiooni tegutseda ja asjad korda saada.. aga seda juhtub viimasel ajal harva. Ma ei suuda nagu end kokku võtta ja parandada ennast, kuna ma arvan et ma juba oskan ja suudan..ning kui tuleb aeg oma oskusi näidata, siis feilin. ning järjekordne masendus on peal. Ma ei tea kuhu ma niiviisi jõuan. Ma arvan et elus saab lihtsalt hakkama, kuid nagu elu näitab tuleb selle jaoks kõva tööd teha- mida ma paraku aga ei suuda alustada ja lõpule viia. Vahepeal mõtlen, et mind ei hinnata õiglaselt. On tulnud ette ka enesetapumõtteid ja see on väga nõme. Miks ma ei suuda taluda seda reaalsust ja karmi tõde ning siis ennast parandada?

Hmmm... niimoodi edasi kindlasti ei maksa minna, midagi peab teistmoodi tegema. Kas keegi on kunagi serveerinud sulle sellist toredat asjakest nagu stress? Mul on tunne, et seda kiputakse väga kergekäeliselt probleemina välja pakkuma ja samas väga kergekäeliselt ikka ja jälle tagasi ajama. Ikka tundub et asi nii tõsine veel pole ju. Oled sa sellele mõelnud? Mul oli vahepeal täielik allakäik oma elus.. oli paar inimest kes pakkusid kiirelt mulle seda stressi.. ja mina ajasin tagasi. Samas kuskil kuklas see idee muudkui kasvas. Nüüd on kõik hästi ja tagasivaadates tundub et neil võis isegi õigus olla. Noh, tundub et sa tead seda tunnet.. tahet pole, kõik on nagu unenägu, ise oled väga eemalolev, miski ei tundu minevat nii nagu peab, enesetunne on halb, tervis on halb jne jne. Kindlasti väljendub see kõigil erinevalt. Aga selle vastu on lihtne ravi.. kui asi pole jõudnud väga hulluks minna. Ausalt.. naudi elu, puhka, mine sõpradega välja, tunnista endale et ka sina oled oluline ja räägi teistele oma muredest. See tundub ehk äärmiselt labane ja lihtne.. aga see tõesti toimib. Sind võib aidata juba see, et sa näed et ka teistel on vigu ja teistel on muresid.. küllaltki sarnased nagu sinu omad. Mind see väga jahamatas. Ja ei tasu mõelda, et alati võib hullem olla ja jätta sellepärast oma probleemid lahendamata. Elu on niivõrd ilus lihtsalt.. vaata et sa seda silmist/kõrvust lihtsalt mööda ei lase.