EEVA naistekas

Kas söögikohtades jätad ettekandjatele jootraha? Kui palju jätad näiteks? Millistel juhtudel jätad, millistel mitte? Kas leiad, et jootraha tuleks jagada näiteks kokkade ja ettekandjate vahel ära, või oled jätnud sina jootraha mõttega, et see jääb ettekandjale.


Teema sai ajendatud minu ja õe vestlusest. Mina olen töötanud ettekandjana, tema töötab hetkel. Mina ei jäta kunagi jootraha ja kui ma seda ütlesin, vaatas ta mind pilguga nagu tahaks ära tappa. Minu meelest on see tava pigem ameerikas, kus ettekandjad tunnipalka ei saa vaid kõik sõltubki jootrahast. Eestis võiks jootraha jätta ju siis, kui teenindus on tõesti nii hea. Aga mina käin harva väljas söömas ja tavaliselt on hinnad ka nii pirakad, et kahju hakkab neile veel peale maksta. Teiseks ei vääri teenindaja seda väga sageli ning ka minu kui teenindaja palk ei näinud ette, et jootraha pealt tuleb sinna juurde näiteks mingi 50%. Ettekandjana töötades ei tulnud ma kunagi sellepeale, et vihastada kliendi peale, kes jootraha ei jäta. Võrdluseks minu õde, kes juba 10 aastasel lennutas isa antud raha pitsarestoranis uhke näoga, jättes ettekandjale vist 30 krooni jootraha ja kes teistmoodi ei kujuta söömaskäimist ettegi. Selline arutelu siis.

Millised olete teie?

Jootraha jätan vaid siis, kui tõesti tunnen, et teenindaja väärib seda. Kuna ma väga väljas söömas ei käi, siis tuleb andmist ka harva ette, kord-kaks aastas. Ei oska öelda, palju ma jätan, protsente igatahes ei arvuta, pigem vaatan, kas ja palju sularaha mul rahakotis vedeleb. Üks tänane <a href="www.tarbija24.ee/?id=290670">uudis</a> ka jootraha kohta.

Ei ole kunagi jätnud ja arvan, et ei tule juhust, kus hirmus vajalik see jätmine mu meelest oleks. Ettekandja saab palka nagu iga teine inimene, olgu see siis miinimumpalk või mitte. Mõtlen küll, et tema saab oma tasu iga kuu, lisaks mu söömiskäigu pealt saab söögikoht mingit tulu niigi. Kui mehega söömas käisime, siis tal täpset raha polnud ja jättis korra vist 2 eeku sinna rohkem vahele.


Nii et siinkohal nõustun Havana arvamusega.

Olen jätnud ja ka täpselt selle järgi, et palju rahakotis sularaha on. Eestis vähestel juhtudel. Üldiselt ei ole ma veel Eestis söömas käies kohanud tõesti sellist teenindust, mille peale mõtleksin, et ettekandja tõesti võiks mingi jootraha nüüd saada mu käest. Võib-olla on asi selles, et meil ei ole see veel nii "moes"? Ei ole oodata kindlat jootraha, siis ei pea ka superhea teenindaja olema? Ka nii võib olla. Aga üldiselt jah - ei pea vajalikuks, kui just süda ei ütle vastupidist, et no see teenindaja oli nüüd küll viimase peal, talle kulub kindlasti ära. Ja muidugi mängib siinkohal kindlasti väga rolli fakt, et ei teeni oma raha veel ning seega ei ole teda kunagi liiga palju, mistõttu teda niisama ära anda ei tahaks väga.

Ühe korra olen jooraha jätnud, seda ka sellepärast, et teenindaja oli mul sõbrapoiss ja tegi mul õhtu tõesti meeldivaks Muidu jätaks, kui rahaline võimalus oleks, aga kuna tavaliselt ei ole, siis ei jäta reeglina.

Kuna ise olen klienditeenindust õppinud siis jälgin väga kriitiliselt teeninduse taset igal pool, eriti veel restoranides. Kui käin restoranis söömas ja on tõesti olnud hea teenindaja ja toit siis jätan jootraha vähemalt 10% arvest.

Mina reeglina jootraha ei jäta. Kuhgi sööma minnes lähen sinna ju eelkõige sööma, mitte teenindust nautima, pealegi on ju teenindava personali palk juba hinna sees, seega ei näe ma põhjust lisaks veel midagi maksta. Ühel korral oleme vist emaga jätnud 5 krooni rohkem sinna kaante vahele, kuid reeglina mitte, võib-olla väga hea teeninduse otsa sattudes ka jätaksin, ei tea, pole juhtunud. Ning üldse jootrahast rääkides, minu meelest on see Ameerika süsteem ka väga nõme, et selle jätmine on põhimõtteliselt kohustuslik, ma ei saa aru, miks siis üldse selline asi, jootraha peaks ju ikka olema miski, mida jätta silmapaistvalt hea teeninduse eest?! Nad võiks kõik hinnad menüüs siis ju selle võrra kõrgemaks panna, oleksid ettekandjad rahul, oleks klientidel lihtsam, see on lihtsalt nii võlts süsteem!


A ja see jootraha hulk, mida väismaalased on harjunud jätma on tegelikult kka meeletu, mu üks sõbranna töötab ühes kesklinna restoranis, kus valdav osa klientuurist on turistid ja tema ütles, et mingi aeg elasid mitmed ettekandjad seal lihtsalt jootrahast, palk lihtsalt jooksis arvele, aga kuna tippi oli nii palju, polnud seda nagu vajagi. Mine sa võtkinni, kuidas siis õige oleks

Eestis pole see jootraha kultus väga levivnud jah. Kahjuks või õnneks. Kui ise paar nädalat tagasi ühe tööotsa peale juhtusin ja ka müüsin ühel üritusel jooke, siis jäeti jotsi suhteliselt vähe. Küll jättis üks kutt 65 krooni jootraha, aga seda ilmselt sellepärast, et olin talle varem silma jäänud.


Sõbrannaga veel arutasime, et välismaal jätaksid inimesed kindlasti rohkem, kui Eestis.

Nojah, ilmselt kui ise sellises sektoris töötaksin, meeldiks mulle ka, ui jotsi jäetakse, aga kuna enamasti olen kliendi rollis, siis suures osas tundub see lihtsalt (see ameerikalik süsteem) raha pommimisena.

Saksamaal käies olen harjunud enamasti tippi andma, ka u 10 % arvest. Kuidagi tundub sealne teenindus alati ka seda väärt, teine aspekt on see, et välismaale minnes on alati rohkem raha ja sellega ei käida nii ettevaatlikult ümber kui enda kodumaal väljas käies. Eestis olen väga harva midagi jätnud, seda juhul kui tegemist oli tõesti väga positiivse elamusega - hea toit, hea teenindus, hea õhkkond jne.

Kuna ise töötan suvel ettekandjana, on jootraha jätmine väga rõõmustav tegevus (st kui mulle jäetakse). Ei ütleks, et Eestis ei ole see nii levinud.. Oleneb lihtsalt kohast. Kui mina, kes töötab Lõuna - Eestis ühes väikses toidukohas, olles saanud ühe päevaga kuskil 300.-, siis ma ei ütleks, et see paha oleks. Rääkides kellegi eelneva postitusega kaasa, siis kunagi teatud söögikohtades ei olnudki palka, teenindajad elasidki ainult jootrahast ja said väga hästi raha..
Ise ma ei ole vist kunagi jätnud ja kui aus olla, siis pole nagu sellistest kohtades ka söömas käinud, kuna pole raha olnud. Alati linnades käidud, siis poest ostetud süüa või hoopis (häbi- häbi) kiirtoidu kohtadest. Seega kui vahel satungi kuhugi teistsugusemasse söögikohta, siis jootraha pole jätnud ning kui aus olla, siis teenindus tavasöögikohtades ( ei mõtle siis restorane) on üsnagi halb, kui pole rahaka näoga (välismaalane).
Ise usun, et olen hästi saanud jootraha, sest annan endast tööl väga palju.. Isegi ülemusele on helistatud ja kiidetud mind.. Ehk kiitusi minu pihta tuleb, mis teeb mind väga rõõmsaks, et kuskil hinnatakse mind. Seega, teenindajad - rohkem naeratust, head teenindust ja võimalik, et nö leviks siis jootraha andmine ka rohkem!

Poppy, kas iga päev saad sellise summa või on see pigem harv juhus?

Selliseid päevi on juhtunud minu pea kuuajalise tööajaga kokku kaks. Sellised kuni paarikümne kroonised jootraha jätmised ei ole üldse imeasjad. Täna jäeti 10.-, asi seegi:). Tean, aga et vanalinnas saab hästi toidukohtades üsna hästi jootraha.. Seal ei käi jootraha jätmine ainult kroonides, vaid ka eurodes, dollarites jms rahaühikutes.

Aga veel.. Ei saa aru miks peaks jootraha tegema pooleks köögipoolega, õnneks meil sellist asja pole, pole Eestis sellistest kohtadest kuulnud.

Ma siiski jääks selle arvamuse juurde, et see pole Eestis levinud. See, et mõnes kohas jäetakse, pole määrav.
Ise pole ka kunagi jätnud, kuna see nõuab head klienditeenindust, mida ise olen ka õppinud ning enda arust olen seda vähe kohanud. Ja isegi, kui olen, siis pole jätnud ja seda seetõttu, et see pole meil levinud, pigem harv nähtus.

Pigem eestlaste seas, mitte Eestis.

Tohoh. Enamus minu kliente olid soomlased, kui ma baaridaamina/ettekandjana töötasin. Soomlased kallasid oma rahakoti senditasku lauapeale tühjaks, et enne ärasõitu veel tühjast-tähjast vabaneda. Minu heldemad kliendid olid siiski eestlased ja eriti puhkudel, kus ma nende nimel palju vaeva nägin, vihmaga neid hoovis teenindasin ise läbimärjaks saades või mööda linna neil taksot taga ajasin. Soomlased olid reeglina väga kitsid:D

Soomlased ongi kitsid, sest nende jaoks on kõik kallis isegi, siis kui nad ütlevad, et odav on. .

Ja muidugi.. erandid kinnitavad ikka reegleid..

Appi, lugesin just ühelt Ameerika lehelt, kuidas inimesed arutasid, kui palju peaks juuksurile jootraha jätma. Mõni siis veel ütles, et kuna salongis on mitu inimest, siis jätab juuksurile 20%, peapesijale 5 dollarit ja veel kellelegi seal natuke, ja seda salongi ei peetavat seal kandis sugugi kalliks. Ma olen ikka nii õnnelik, et meil sellist kohustuslikku traditsiooni ei ole, et jootraha jätma peaks. Kuigi viimastel kordadel, kui mehega oleme mõnes peenemas kohas söömas käinud, siis on ta ikka pistnud teenindajale euro pihku, öeldes mulle, et siin on nii kombeks, kuid peaks ta ikka ümber rääkima teinekord, harjuvad veel ära. Ja siiski rõhutan, et minu meelest ei ole jootraha mittejätmine kitsidus, vaid kuna inimesed saavad selle töö eest juba nagunii palka, ei näe ma põhjust, miks peaksin neile veel juurde maksma, samahästi võiks ju hakata bussijuhile, arstile, politseinikule või arveametnikule jootraha jätma...ahjaa, siis oleks see mõnel juhul ju juba pistis!

Ma seda kohustuslikku jootraha ei poolda ja see oleks omamoodi ebaaus nende teenindajate suhtes, kes tõesti teevad oma tööd hästi. Teised, kes aga seda üle jala teevad saavad aga sama "boonuse" isegi kehva teeninduse juures. Kuigi USAs see vist mingi miinimum ja kui meeldis teenindaja, siis annad vastavalt sellele siis ka juurde.
Ning üldiselt mõistab seda jootraha andmist-saamist kõige paremini ikka alles siis kui ise oled seda ametit pidanud. Mis mõttes harjuvad ära? On siis midagi halba selles, et hindad teise head tööd? Ning kui te uhketes restodes käite, siis arve kindlasti kordi suurem kui see 1 euro, kas see siis teeb suurema augu rahakotti?

Mulle meeldib jootraha anda, väga. Tunnen end halvasti, kui mingil põhjusel ei saa anda- pole piisavalt peenraha ning liiga vähe andes tundub ka mõnitamisena.