EEVA naistekas

Mina kardan omaenda mõtteid. Imelik, ma tean, aga paratamatu hetkel.

Mul on väga sarnane kogemus olnud ja on samuti kerge hirm selles osas!

Kõige rohkem kardan, et sünnitan kunagi puudega lapse või jääb keegi mu lähedastest ratastooli, üldse sellised asjad. Lisaks kardan vanadust, täpsemalt seda aega, kui lihtsalt oled olemas, üksi, midagi pole teha ja oled kõigile vaid koormaks.

Kardan veel ka seda, et ei leia tulevikus head töökohta ja olen lõpuks kuskil Rimis või Selveris poemüüja või koristaja ja see jääbki mu tipuks.

Kui tahad karjääriliselt ja rahaliselt elus midagi saavutada, siis tuleb sul kõvasti pingutada, et korralikus ametis olla või ise äri teha, haridus kulub siin ka ära, aga ainult haridusest ei piisa, ise tuleb ka pingutada.

Ma ei taha küll sinu tahet alla viia pingutada, aga konkurents on suur neil headel ametitel ja äris.
Enamus töökohti ongi sellised lihtsamad ja kus palk pole midagi erilist, minu andmeil mingi 70% eestlasi teenib ametlikult vähem, kui keskmine palk, ehk siis alla 10 000kr või 9500kr kätte, ma ei tea mis see keskmie palk hetkel täpselt on meil.
Nii, et kui tahad midagi saavutada siis pinguta, aga selge see et kõik ei saagi heade ametite peal töötada, aga kõik ei taha ka.

Ei julge seda isegi välja öelda, kuid... kardan kaotada keegi enda lähedastest.... Ptüi-ptüi-ptüi! Ma ei tea, kuidas ma sellega toime tuleks.

Jah, see minu hirm ka, millest pole kellelegi rääkinud.. vähemalt mitte live'is.
Just nüüd, kui olime mehega puhkusel, helistasin emale mitmeid kordi, ta telefoni vastu ei võtnud. Mul käis kohe miljon mõtet peast läbi ja siis helistasin vanaemale, et küsida, kas ta ikka kodus. Jah, mingis mõttes tobe, tean. Samas ma ei saa sinna midagi parata ka.
Või kui mees käis reisil ja päeval, mil pidi koju saabuma, oli tal telefon väljas. Jällegi mõtlesin, et ehk midagi lennukiga juhtunud.
Üldse need vastamata telefonikõned panevadki minu pea kohe tööle igasugustele jubedustele.
Muid selliseid hirme ei oskagi välja tuua, see kõige hullem, millega oma pead vaevan. Foobiad juba teine teema.

Arvan, et see kartus kõigil. Ja nagu Nupsuik ütles, siis minul ka need jubedad mõtted siis. Nt kui kell juba nii palju ja ema pole ikka veel töölt koju tulnud. Või kui vanaema ütleb, et tuleb läbi homme ja siis ikka ei tule. Või kui kuulen, et siin kandis mingi avarii, siis alati loen nimesid. Või kui vend läheb kuhugi peole ja pole hommikul veel kodus. Jah, neid situatsioone palju.

Just, samamoodi jõuan ma nii paljut mõelda kiirelt. Eriti on see suurenenud hirm siin, kaugel olles. Vahel mõtlen lausa seda, et ehk midagi juhtunud ja ma ei tea? Samas see välistatud, et eks mulle ikka teatatakse, kuid tekib vist süümepiinadest see mõte, kuna ma väga aktiivselt oma perega ei suhtle ja siis arvan, et kui võtan ühendust ja kuulen juhtunust, siis öeldakse, et no sa ju ise ei tunne huvi, seega ei teatanud Tobe, ma tean.

Ma kardan jubedalt tuld. Mulle ei meeldi, kui tšäksiga mängitakse niisama, sest ma kardan, et maja läheb põlema. Teine suur hirm on mul vee ees, meres ma ujuda ei julge, sest ma ei ole selles eriti hea ja kardan uppuda. Vahest on laevadega ka päris kõhe sõita, aga üldiselt suudan ikka hirmust üle olla. Vee ja tulega on mu kõige jubedamad surmastsenaariumid ka seotud.
Vahest hakkab mul enda mõtete pärast ka päris jube.. Lihtsalt mõtlen kõik asjad hullemaks.

Kusjuures mina kardan ka tuld, mitte selles mõttes, et kaminasse tuld ei julgeks teha või midagi, aga just ka selline mängimine, nt kui võetakse tulest mingi põlev puuoks ja kukutakse sellega vehkima või see sama tšäksiga mängimine. Ma ei saa aru, milleks see vajalik on, ainult ohtlik ju. Ja neid "koduseid" ilutulestikurakette ma ka ei salli. kas siis vähe inimesi on nende tõttu käe või nägemise kaotanud? Alai sellises olukorras tekib mul hirm.


Ning see, mis angelina mainis, arvan samti, et see hirm on kõigil olemas, samuti mul, kuid puuan seda alla suruda ja ellele mitte mõelda, kuigi vahel (juba mainitud olukordades) tulevad muremõtted ikka pähe.

Mina kardan kõige rohkem enda või oma lähedaste surma. Eriti kardan, et juhtub liiklusõnnetus, nt kui sõidan oma perega maanteel, siis alati jälgin üksipulki esiaknast välja ja kui ema hakkab kellestki mööda sõitma, siis läheb seest õõnsaks, eriti kui näen et teine auto paistab kaugelt. Oma mehe pärast kardan ka, et ta satub kuhugi avariisse. Alati kui keegi ei võta kõnet vastu, arvan et midagi juhtunud.