EEVA naistekas

Ma ei mõtle suurima hirmu all mingit ämbliku või madude kartust. Ma tahaks teada mida te kardate, et juhtuda võib teiega või lähedastega või kellega iganes.

Minu suurim hirm on see et mul on vähk või tuleb, ning raviga langevad mu juuksed välja. Ma ei kardagi vähki ennast vaid just juuste kaotust. Ma tean küll et see on nõme, ning et nad ju kasvavad tagasi, kuid nii on lihtsalt.

Teine suur hirm on see et ma ei saa endaga tulevikus ise hakkama. Et ma ei leia tööd ja ei loo peret. Kardan elus ebaõnnestumist.

Kaalutõusu, rasedusega tekkida võivaid lisakilosid, venitusarme, muid arme, koledaid vigastusi ja õnnetusi, mis võivad välimuse rikkuda, hõrenevaid juukseid, väljakukkuvaid ja lagunevaid hambaid. Lühidalt kõike, mis puudutab välimust. Seda on ehk raske mõista, aga ma tõega kardan selliseid asju. Maailmas ju palju koledamaid asjugi.


Teiseks, ma kardan väga saunas käia, kuna ma kardan alati, et keris plahvatab (ei tea miks?), ja ma ju vihkan kõike, mis võib põletavalt mõjuda.

Mina olen vastupidine isikutele, kes ütlevad: "Ah, minuga see nagunii ei juhtu", mina kardan, et kõige jubedamad hädad tulevad just minu kaela. Haigused, õnnetused ja mida kõike veel:confused:.

Mina kardan jubedalt, et minu kodu süttib põlema. Pidevalt mõtlen, et mis asjad ma esimesena kaasa võtaks jne Nii nõme, koguaeg painab mind see. Ma siiski kogu südamest loodan, et nii ei juhtu.

Surma, ämblikke, putukaid. Aga muidu elan suht muretut elu Elu on ilus! Elu on lill

Ma kardan sügavat vett ja uppumist. See üks hirmsamaid asju. Rannas sulpsides püüan näo kalda poole hoida, et ei näeks seda lõputut merd. Seepärast kardan ka näiteks pea vee all ujuda. Kui veel ujumist õppisin, siis seda natuke proovisin, aga nüüd - ei aitäh. Mul tuleb seal vee all hirmus paanika ja halb hakkab. Igatahes sügav vesi... Hirmutav seegi, et ma ei näe, mis seal all on.


Mul pole ühtegi operatsiooni, luumurdu või muud tõsisemat tervisehäda olnud; seega hirmsalt kardan neid ka.


Lisaks kardan gaasipliiti. Väiksena see kodus meil plahvatas, nii et aken lendas ees kildudeks, nüüd ma ei taha selle läheduses ka olla.


Kui autoga midagi juhtub ja see näiteks väla sureb vms, siis kardan, et auto plahvatab. See on suure tehnikaga üldse nii. Ema asendab mul ühe naise puhkust ja käib koristamas ühe töökoja kontoreid. Käin tal abis ja need suured masinad teevad nii hirmsat häält, et täiega põen neid. Kardan, et plahvatavad.

Ma mõtlesin väiksena pidevalt mis oleks esimene asi mis ma kaasa haaraks kui maja põlema läheks. Ühel jubedal päeval 8 aastat tagasi jõulude ja uue aasta vahel läkski meil maja põlema. Kuna ma olin Tallinnas siis ei saanud ma midagi kaasa haarata. Enam ei mõtle ma elu sees mida ma esimesena kaasa haaraks.

Kuna mul praegu operatsioone planeeritud ei ole, siis ma eriti ei mõtle sellele, aga kohe kui mingile opile ma minema olen pidanud, siis terve aja olen kartnud et ma ei jäe opi ajaks magama, kuid lihased lõdvestatakse mul ära. Ning ma tunneks valu ja kuuleks kõige terve opi, kuid ma ei saaks midagi teha et endast märku anda.

Ma kardan näiteks pikka muru või heinamaad.. Olgu selleks päev või öö, aga kardan. Selline tunne alati, et astun kellelegi peale, kas siis loomale või inimesele.. Keegi hammustab mind.. Või mis iganes, aga kardan. Kardan ka lifte, mitte nendega sõitmist kuid just neid šahte, et mul kukub kindlasti midagi sinna sisse.. Isegi siis kui mul on kõik asjad ilusti kotis või šaht on megatilluke..

Kuigi see ei läinud päris teemasse.. vist:D

Sarnaselt eelmise kautajaga, kardan ma nt meres sügavasse kõndida. Alati mõtlen et äkki vee all on surnud hüljes, kellest mu jalg läbi astub või uppunud inimene, kellele mu käed pihta lähevad kui ujun. Ei tea millest selline kartus.

Ma ei tea kas nad nüüd suurima hirmud on, aga ma ei oska muud ka välja tuua.
Kindlasti ma kardan liiklusõnnetusi, et minu lähedastega või minu endaga midagi juhtub, sellepärast katsun siiski ettevaatlikult sõita ja teistele ka seda soovitada.

Tegelikult kardan ka seda, et tänaval üksi käies võib keegi mind röövida, tappa, vägistada või mida iganes hirmsast teha. Sellepärast ma üritan üksi tänaval õhtul mitte käia.
Samas ma paaniliselt neid asju nii ei karda, et kogu aeg mõtleksin neile, aga hirmud siiski on olemas.

Ma kardan süste.. nt verevõtmisel hakkasin ma ükskord täiesti nutma ja ma ei suutnud ennast kontrollida; ma ei saaks öelda, et oleksin hirmsasti kartnud, aga läksin väga endast välja. Ma reaalselt tean, et pole midagi hullu, aga vabatahtlikult ei lase kedagi süstlaga endale lähedale. Aga pole ka nii, et ma enne paaniliselt mõtleksin või kardaksin, aga just siis kui süstal kätte võetakse või ma tean, et see kusagil läheduses on.

Mina kardan vanadust, vananemist,- sellega kaasnevat abitust ja tervisehädasid.
Kardan ka puuriita (kardan et kukub ümber ja mina jään sinna alla, või keegi teine lähedane)

Üksildust. Minu kõige suurim hirm ilmselt ja ma ei saa sellest ka mitte kunagi täielikult üle.

Mina kardan rästikuid. Kahjuks elab mu suvilas neid päris palju ja asi ongi ilmselt lapsepõlvetraumas, kus madu oleks meile paaegu tuppa tulnud ja mina temast meetri kaugusel sain ukse kinni tõmmatud. Nüüd käin kohuaeg silmad lahti ringi ja paljajalu enam pika rohu äärde minna ei julge. Eelmisel suvel oli just juhus, kus läksin puuriidast puid võtma, tõmbasin musta kile pealt ära ja seal oli ussipesa - see tähendab, et nad olid kõik kobaras üksteise ümber ja liikusid. Hüppasin eemale ja ei saanud 5 minutit rääkida, 5 aastane tädipoeg siis kõrval küsis mitu korda, et mis juhtus ja ma lihtsalt ei suutnud sõnagi öelda - nii väga kardan neid.


Veel kardan valu. Kui mõtlen, et äkki saan surma mingis autoõnnetuses või tulekahjus vm hirmsal viisil, siis ei mõtle kunagi hirmunult sellele, et ma pärast seda surnud olen vaid hoopis sellele, kui valus see on.


Veel kardan nagu tiiukegi seadmete plahvatamist. vahel kui auto hakkab kõrbelõhna ajama tahaks kohe sealt välja joosta või kui muruniidukiga käbile või kännule otsa sõidan, jooksen sellest kohe eemale ja jätan masina kus seda ja teist.

Ma kardan armastuses pettumist! Olen ühe inimese poolt nii palju haiget saanud, et kardan kohe seda valu!

Kardan ka igasuguseid kukkumisi või selliseid, et nt lendab hambast kild välja või üldse hammas/hambad tervenisti:S Veel muidugi juuste langemine. Kardan netituttavatega kohtumist, hullult põen selle pärast alati, et äkki olen ikka kole, pole millestki rääkida jne, kuigi siiamaani pole mingeid halbu kogemusi olnud, lihtsalt mõtlen üle madala enesehinnangu tõttu.

*Väiksena kartsin äikest, kuid sellest olen ma praeguseks üle saanud:) Nüüd ma lihtsalt vaatan ja imestan ,kui ilus ja julm võib loodus olla.



*Usse ma üldjuhul kardan... kui just tegemist pole vihmaussidega või puuriloomadega. Kuigi puukidest on mul suhteliselt ükskõik( ainus, mis võin saada, on borrelioos, kuna ensafaliit on korra vägagi põhjalikult läbi põdetud).




*Ma kardan süstlaid ja süstimisi.. ning vahel ka verevõtmisi, kui näen, et arstitädid pole just kõige proffesionaalsemad. Üleüldiselt ma ei taha enam kunagi, et mul võetakse luuüdiproovi vms. 7-aastasena mul seda võeti ja ma siia maani mäletan seda valu ja ebamugavustunnet.




*Kardan hambaarsti!! Sest et mul on tundlikud hambad ja suhteliselt ebameeldiv on, kui ta puurib närvi lähedalt...




*Kardan üksindust, samas inimesi ,kes liiga palju minust teavad, sest eales ei tea, kes selja pöörab või siis isiklike teemadega kunagi tagakiusama hakkavad. Ei taha eriti kedagi lasta endale väga lähedale.




Kindlasti on veel miskit....

Mina kardan ka hambaarsti, sest väiksest peale, ükskõik, kas tuimestus on tehtud või ei ole, on mul lihtsalt meeletult valus see puurimine alati, isegi see, kui plomm juba sees ja vaja ainult madalamaks lihvida.


Aa ja nende rästikutega seoses veel. Sama palju kardan tegelikult ka nastikuid, kuigi nad midagi ei tee, sest mul on lihtsalt hirm, et rohu sees ei tee ma ju vahet, kumb roomaja minu juures on, hirmu suurendab veel see, et mu bioloogia õpetaja ütles, et Eestis elab ka rästikuid, kellel siksakk seljal puudub, mingisugune liigisisene mutatsioon vms ja et ainuke variant vahet teha on kollased/roosad täpid kukla taga, mis siis nastikutel on, aga rästikutel mitte. Jõuan ma siis niigi paanikas olles neid täppe jälgida?!
Samas ei karda ma jällegi üldse suuri boamadusid loomaaias, võib-olla selle pärast just, et see, et nad kägistavad, ei tundu pooltki nii hirmus kui hammustada saamine. Olen isegi mõelnud, et kunagi võiks endalegi koju ühe boa/püütoni/muu kägistaja muretseda. Nad on lihtsalt nii ilusad

Ma olen kartnud ~5 aastat juba seda, et kui keeran kraani kodus lahti, ei lähe see kinni ja hakkab täie survega purskama. Ja et siis uputab kõik üle, sest vesi ei jõua kraanist alla minna. Ja ükskord see juhtuski, ma olin siis nii paanikas kui veel olla saab ja ei teadnud kohe üldse mida teha.
Aga nüüd õnneks tean, mida sellise olukorra puhul teha ja ei mõtle sellele nii tihti. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli, on ja jääb mu hirmuks