EEVA naistekas

Milliseid nalju meeldib teha? Milliseid meeldib kuulata? Kuidas suhtute musta huumorisse? Kas juhtub tihti, et teete enda arvates nalja, kuid inimesed ei saa sellest aru? Ja igasugused muud jutud, mis huumorimeelega ja naljaga seotud.

Ma usun et võin öelda seda, et mu huumorimeel moodustab suurema osa mu isikupärast. Omade seltsis ma olen ülimalt lõbus ning teen tobedaid/nilbeid nalju senikaua kuni kõigil on hea tuju ja tihtipeale ma ei tunne häbi. Naljade sees on ka parajalt irooniat ja vahepeal võin märkamatult haiget teha inimestele. Mul on paar sõpra kellega põhiline nali ongi nö must ja me võime naerda end laua alla selle peale kui on olnud väga ohtlik olukord. Tihti on ka nii, et naeran täiesti mõttetu nalja üle, sest see ei tundu mulle otseses tähenduses naljakas, vaid on just seotud kuidagi minu endaga. Kindlasti oskan naerda enda üle ja minu arvates on see oskus üks tähtsamaid omadusi inimese juures ja inimesega saan ühele lainele kui mõistame üksteise nalja. Minu jaoks on huumor/nali/naer väga tähtis, kuid teisest küljest on kõik suhteline- seltskond, ajastus, olukord.

Mulle on huumor väga tähtis, ja just nimelt huumor, mitte mingid lapsikud naljad. Ei oskagi seletada seda, mis teeb minu arvates nalja naljakaks, kuid vähesed suudavad mind tegelikult südamest naerma panna. Endal on päris hea oskus pidevalt teisi inimesi naerma ajada mingite totrustega ning üsna tihti pean kuulma lausen "Ei sa oled ka ikka huvitav" või "Sa oled imelik" Aga ei võta seda sugugi solvanguna, oskan ka ise enda üle naerda, ning tihti ongi minu haiged naljad minu enda kulul. Armastan igasugust huumorit. Nii sellist siirast ja lihtsat kui ka väga musta ja nilbet. Paari tuttavaga naeran end hingetuks igasuguste mõttetuste peale, mis teistele sugugi lõbu ei paku või sootuks ajudele käib. Aga eks need kellele mu huumor pinda käib, on vähe ja needki on koolis jne. Lihtsalt, pole harjunud eriti minuga.

Mulle meeldib ka must huumor - rassistlikud naljad ja muu kitsa piiri peal olev huumor. Samas peab sellega ettevaatlik olema ja rangelt valima seltskonda, kus musta huumorit teha.
Endale meeldib pigem sarkasmilisi märkusi teha. Näiteks on mul halb komme, et hakkan teiste inimeste üle nalja viskama. Mitte kurjalt, just lõõpimise mõttes. Ja siis on ohtlik, kui satud neid nalju tegema inimese peal, kel pole ensekriitikat ega enese üle naermise oskust. Need tunneb ka hästi ära, tavaliselt hakkavad vihaselt ründama vastu. Ja siis üks lemmik huumori kategooria on rõve või allapoole vööd nali ka. Samas on ka selleks vaja taktitunnet, et mitte liialdada.
Samas ei lähe mulle igasugune huumor peale. Seetõttu mind vahel häirivadki inimesed, kes kõige peale tobedalt naeravad. Või näiteks häirivad mind inimesed, kes nalja ära rikuvad või ebaõnnestunult mingit nalja täiendada püüavad.
Ühelt poolt tekitavad need inimesed minus kartust, kellel see huumorisoon pidevalt domineerib. Siis jääb mulje, et tõsistest või igapäevastest asjadest rääkida ei saagi ja kaua sa ikka oskad/jaksad lõõpida.

Huumor on tore, aga ma ei tea kui hea huumorisoonega ma ise olen. Ma selline itsitaja ja naljategija väga ei ole. Aga situatsioonist tulenevalt võin ma öelda midagi küll, mis inimesed naerma paneb. Musta huumoriga olen ma ettevaatlik, aga tuleb ka seda mõnikord ette.. pole veel juhtunud, et inimene aru ei saa. Üks mu sõbranna suudab väga hästi musta huumorit teha nii, et keegi aru ei saa - see on tegelikult halb. Selline niisama lõõpija ja nokkija ma ka pole.. kui teha siis vähe, mõni sõna või üks lause - aga kvaliteetselt ja tabavalt.


Nalju selle klassikalises tähenduses ma väga ei armasta - eriti kulunud nalju. Originaalne peab olema. Kui ma olin noorem - põhikoolis, siis paraku hoidsin ma end tagasi, kuna inimesed ei saanud minu naljadest aru. Pidin kõike seletama või põhjendama - põhjus oli selles, et erinevalt teistest mulle meeldisid rohkem sellised "ajudega" naljad, samas kui enamuste naljad jäävad sinna "tort-näkku" naljadeks, üsna lihtsameelseteks jne. Vanemaks saades on minu huumorimeel jäänud samaks, aga inimesed natuke haritumad ja ikka mõistavad ka.


Mis veel oluline - ma ei kannata inimesi, kes ise oma naljade peale naeravad. Isegi kui kogu seltskond naerab, on imelik kui naljategija ka seal keskel itsitab. Ses suhtes olen ma õnnelik - ma suudan enda nalju maise rahuga võtta. Ma arvan, et naljad on siirad siis, kui nad tulevad loomulikult, mitte pole pingutatud.. sageli mina ei märkagi, et olen nalja teinud, see tuleb kuidagi ise. Kuna ma armastan väga sellist tõsist ja arukat huumorit.. siis ma ei tea, äkki ma olengi teiste jaoks halva huumorisoonega - vähemalt enamus jaoks.

Mina naeran kõige üle. Minu arust on kõik jube naljakas. Samas vähemalt pooled mu naljadest on sarkastilised ning ei mõtle, kui mingit sarkastilist nalja teen. See võib tegelikult teinekord ikka mõnusa põntsu panna kellelegi. Aga nüüd sõbrad juba tõesti teavad mul, et ei tasuks südamesse võtta.
Teen ka väga palju selliseid nalju, millest keegi aru ei saa ning ma üksi naeran täiest südamest. Siis hakkavad teised ka juba naerma ning siis ma oleksin ise nagu üks suur huumor

100 % sama,mis Havana, ei ole midagi juurde lisada.

Huumor pole minust kauge. Kasutan seda pea kõikjal ja muudmoodi vahel ei oskagi. Siiski on mul taktitunnet otsustada, millal mõni nali on kohatu. Üldiselt olen aga mitmeid olukordi sellega pigem päästnud ja oma elu kordades kergemaks teinud, seega ei karda riski võtta.
Kunagi keskkooliajal, kui puberteet möllas, siis polnud ma just popim tüdruk klassis ega koolis. Puudusid uhked moekad riided ja olin pärit väga keskmisest perest. Lapsed võivad aga väga õelad olla selles osas, mis puutub välimusse ja riietusse. Seega hakkasingi kasutama huumorit oma riietuse ja välimuse osas. Tegin nalja, et täna mul kasukas keemilises, seega pean selle jopega leppima jne. Juuksur on reisil, seega selline soeng mul jne.
See päästis mitmeid olukordi ja muutis ka mind ennast enesekindlamaks.

Vihkan on tugev sõna, kuid seda ma tunnen inimeste vastu, kes huumorit kohe üldse ei mõista. Võimalik, et ma lihtsalt ei mõista neid, kuna elu ilma naljata on ikka üks kurb elu. Tõesti, mingi hihihii ja hahahaa kogu aeg on lame, aga sellist huumorit ma ei kasutagi. Armastan sarkastilisi ja iroonilisi nalju, samuti musta huumorit. Ning väga oluline on ajastada oma nalju ning jah, ise naermine nullib sageli ka parima nalja.
Mu eks tegi seda isenaermist sageli ja mind kohutavalt häiris see. Nii harva kui ta suutis originaalne olla oma naljadega- üldiselt ta kopeeris minu nalju ja see oli mage, rikkus ta oma naeruga lõpu ära.

mulle meeldib must huumor. kui palju ma nalja teen, seda ma ei oska kommenteerida. seda tuleks mu sõpradelt küsida.

eespool on mainitud et meeldi kui inimene ise oma naljade üle naerab. mina naeran peale nalja tegemist tavaliselt seda kuidas inimesed naeravad. meil on seltskonnas paar inimest kelle naer on naljakas:D

Ilma huumorita ma enda elu ei näe. Iga päev tuleb mingi kild ja naljake, mis teeb teised rõõmsaks. Seda juhtub harva, kui ise arvan, et enda nali on tohutult naljakas aga keegi ei saa sellest aru. Must huumor on ka meelepärane mulle. Väga palju on neid "inside joke'sid" sõbrannadega. Oi ja kui rääkida naermisest. Noh mina naersin kunagi ikka väga naljakalt. Eriti veel kui olin oma kahe sõbrannaga koos. No meie kolmekesi naermas näha/kuulata oli ikka vapustav. Klassis on ka mingid inimesed, kes naeravad lihtsalt tohutult naljakalt. Minu naermist hakati mõnitama nats ja seega võtsin vaiksemaks:D:D