EEVA naistekas

nimelt on mul selline probleem, et ma olen mõnes mõttes väga arg :S ja ma tahan sellest õle saada. asi on selles, et kui ma olen koolis siis ma olen pmts koguaeg koos oma parima sõbrannaga ja teistega nagu väga ei olegi koos, vnohh alati on vahetunnid olla kellegiga ja see mu sõbranna ja siis homme mu sõbrannat pole koolis ja siis ma ei tea :S:S kohe kui ta ütles, et ta ei tule homme, oli mul nii, okouu tahaks jääda kopsupõletiku, et enamvähem mis ma seekord välja mõtlen, et miks ma kooli ei saa minna :S see on lihtsalt kohutav.. ehk keegi saab mind aidata ja nõu andma kuitas julgem olla.. ja ma lihtsalt ei tea miks ma selline olen, see ajab mind ennast nii närvi ja minuarust on hea see, et ma ise sellest asjast lahti tahan saada...
aga ma nii muretsen, et kellega ma homme koollis koos olen jne. :S

ei ole vaja sõimu!

Oh issand. Mul klassis ka kaks tsikki kes 24/7 ripuvad üksteise kaelas. Linnas näen neid koos, trennis koos, kehalisest mõlemad vabastatud, riided sarnased, kui üks puudub siis puudub ka teine... Nõme.
Lihtsalt mine homme kooli ja kõik. Sa ei saa elu lõpuni nii mõtlema jääda, et kui tema ei lähe siis sa ka ei lähe. Ürita teistega ka suhelda.

Oletan, et käid põhikoolis. Ma saan täitsa aru su harjumusest olla sõbrannaga kogu aeg koolis koos. Aga mis saab siis, kui vahetate kooli vms? Sa peadki ka teistega suhtlema, siis oskad ka tulevikus ja muus seltskonnas juttu teha ja sulanduda, muidu vestled ja arutad asju ainult selle ühe sõbrannaga. Paha on mõelda, et pead sättima oma elu selle teise pärast.

Teised inimesed ei julgegi teiega suhelda kui te koguaeg ninapidi koos olete.

noma suhteln teistega ka ikka , me päris ninapidi pole koos koguaeg, aga lihtsalt, ma ei saa vist teistega nii hästi läbi vms... suht nõme,suhtlusprobleeme muidu pole mul olnud.. aga ma ei tea miks praeguselline mure ja mai tea:S väga pettund olen endas, et ma selline... mulselline tunne, et ma ei leia teistega ühistjututeemat ka vms,ja pärast jään üksi kuskile vms.. :S

Sa ei pea ju tingimata kellegagi koos olema, proovi iseseisvam olla:)Pealegi - selline ühepäevane külgehõõrumine ei jäta head muljet, mõjub ärakasutamisena..

nojah, aga ma pole üldse enesekindel ja selleskõiges see asi ongi :S

Kas üksindus vajab enesekindlust? Ma olen ka suhteliselt arg tegelikult, kuid üksinda ongi ju seetõttu mõneti parem - oled vaid iseenda mõtetega ja ei pea teiste pärast muretsema:P

Mina olin ka põhikoolis kohutavalt arg, niisamuti oli mul seal üks kindel sõbranna, kes mingis mõttes oli minu ja muu maailma vahendaja. Ühel hetkel läksid meie teed lahku ja tuli üksi hakkama saada. Alguses oli ikka päris jube, mul polnud teisi sõbrannasid ega üldse selliseid paremaid tuttavaid. Praegu aga sellele perioodile tagasi vaadates tunnen, et mul on hea meel, et nii läks, olen nüüd tõesti palju julgem. Soovitada võin, et suhtle teisega rohkem (ja mitte ainult siis, kui sõbranna haige on, võib tõesti imelikuna paista). See ei pruugi alguses kerge olla, aga tasub kokkuvõttes ära.

mul on ka julgusega probleeme , aga hoopis teistsugused.
Nimelt mina olen liiga julge. Ma lähen täiesti suvaliste juurde kas õiendama või midagi ütlema (head või halba vahet pole) ma olen VÄGA otsekohene ja ma karjun avalikult . mu sõbrannad väga ei taha muga väga tänaval ringi k
ia. ma selline vabasuhtleja, aga lõpuks see tüütab ära ja ma ei oska seda taltsutada:S
mu ema kardab et ma saan varsti tänaval peksa :S

Ürita siis kõigest väest oma keelt hammaste taga hoida.
Mis puutub sellesse karjumisse, siis äkki on sul mingid muud probleemid? Või mis mõttes sa karjud? Lihtsalt räägid valjult või vihast?

See tuletab mulle minu enda põhikooliaega meelde. Meil oli ka tüdrukuid, kes koguaeg koos olid. Puudusid ka alati koos. Meil oli hull eelarvamus nendest, sest no see oli nii imelik. Aga kusjuures, kui üks neist puudus ja teine kooli ilmus ning meiega suhtles, siis me avastasime, et tegelt on see tüdruk täiesti normaalne kui tal seda teist koguaeg kõrval passimas pole. Saime võimaluse temaga lähemalt tutvuda ja kõik oli okei

Mulle tuleb ka mu põhikool meelde. Mina olin ka kunagi selline, et kui sõbranna puudus, siis mõtlesin, et mis nüüd saab. Kugi ma tõesti ei puudunud tema pärast, ega käinud ühtemoodi riides. Mul oli klassiga natuke teistsugune suhe. Ma olin see väike, arg ja tagasihoidlik tüdruk, kes kui midagi suud lahti ei teinud. Samuti mind peeti silliseks imelikuks, sest ma olin vaikne. Siis algas suvi ning ma lihtsalt valmistusin selle ajaga ennast ette, et nüüd pean temata olema (, sest meie teed gümaasiumi kulgesid erinevas suunas). Esimese kuu jooksul juba sain oma uue klassiga väga hästi läbi. Ma suutsin neile tõesti avaneda ning nüüd ma arvan, et mitte keegi ei pea mind selliseks tagasihoidlikuks ning vaikseks. Aga tegelt ma kunagi polnudki! Mulle poldud võimalust antud. Nüüd vahest olen isegi liiga ülemeelik. Minu viga oli see, et ma ei avanenud klassile nüüd olen alles arusaanud, et see oli minu viga. Ma isegi ei püüdnud nendega suhelda, ja paar sõna sai räägitud, aga see pole see. Klassis peaks kindlasti veel olema inimesed kellega sul klappib. Ega kõigiga ei peagi alati väga hästi läbi saama. Püüa avaneda ja suhelda. Sulle hakkab see meeldima. See on isegi mõnes mõttes vabastav, et sul on rohkem kui üks inimene. Kõik algab sinust enesest. Kui julgust jääb puudu, siis alusta mõne inimesega, ega kohe kõigiga korraga ei pea ju. Suured vallutused saavad alguse väikestest.

Minu arvates ei ole asi niivõrd julguses, vaid selles, et sa oled oma sõbrannast liiga sõltuv. Nii ei ole hea, et kogu su su elu ainult ühe inimese ümber tiirleb ja temast sõltub, et kui teda ei ole, siis sa üksi endaga enam hakkama ei saa. Kas sa tõesti teistega peale tema oma klassis üldse ei suhtle? Püüa ikka veidi avatum olla ja temast kaugemale näha.

ei suhtlen ikka teistega kaa.. vbb sõnastasin ennast algul halvastii. lihtsalt nagu,kuita koolis on siis on mul kuidagi palju poarem ja avatum olla teistega,ma ei teagi miks see nii on :S