EEVA naistekas

Vahel mulle jääb mulje, et inimesed tõlgendavad egoismi valesti.
Ma ei arva, et see on egoist, kes kõiki hullult ei aita, mingi elementaarne abivalmidus võiks olla, aga mingi hull aitaja ei pea tõesti olema.
Ma arvan, et egoism või mitte egoism avaldub näiteks selles, kui sul on olukord, kus saab teha õiglase otsuse, aga iseasi kas sa teed.
Samas ma ei arva, et mitte egoist oleks see kes peab tahaplaanile jääma, enda vajadused on minu arvates ka vaja ära rahuldada, kui sa ise pole elus õnnelik, siis pole sa ka teistele nii meeldiv inimene.
Aga ma arvan, et peab ära tabama, millal on sinu enda vajadus ja milla egoism, näiteks on ju olukordi, kus oled kellegagi võrdses seisus, mõlemal on mingit asja sama õigus saada, siis sa pole egoist, kui selle näiteks põhimõttel kes ees see mees endale saad, meie puhul siis naine:P

Kuid näiteks see on kindlasti egoistlik, kui sa lähed sõbrannaga reisile, koos maksate reisi eest jne, ja seejärel sa ei arvesta tema vajadustega ja korraldad reisi peamiselt nii nagu ise tahad, vot see on küll egoist, sest kui on koos otsustatud reisile minna ja koos selle eest makstud, siis tuleb ka koos võrdne plaan paika panna, kui ei taheta just reisil vahepeal eraldi olla, siis on natuke teine lugu, aga ka seal peaks arvestama sellega, et teine ei saa sind lõputult oodata, see oli lihtne näide, olen seda näidet ennegi toonud.

Ma lihtsalt tahan öelda, et jälestan egoistlikke inimesi, aga tihti inimesed ei tea selle mõiste tähendust paraku.
Samuti, kui sul endal on tõsised probleemid sa ei pea nende kõrvalt hakkama tegelema kellegi saamatu probleemidega.

Mul on üks selline sõbranna, kel endal on koolis palju õppida, tal on vaja teha palju tööd kodus ja ta aitab teisi, see on minu arust ikka täielik jama, olen üritanud talle seda öelda ka, et tal on endal jamad ju, aga ta ei taha mitte sellest aru saada.

Sry, et natuke OT-ks selle teema tegin, aga leidsin, et siia teemasse ehk sobiks see:)
Kui väga hull on, võib mõni mode, mu selle posti ära kustutada (A).

Hea saab olla ka nii, et ennast ära ei unustaks Endale tuleb ka siiski mõelda

Täpselt sama siin. A mul on see, et paljud arvavad et ma hull ego ja mind ei huvita üldse teised inimesed, aga asi ei ole nii.

Selle teiste arvamisega on teinekord probleeme küll tõesti, üsna palju, ma ei teagi millest see tuleb ,et nad teisiti arvavad.
Põhjused, mille peale ise tulen on see, et inimesed on midagi algul arvanud ja ei taha seda muuta või tahavad näha seda, mida nad tahavad näha.
Muidugi on veel see asi, et alati me ei näe kuidas me tegelikult käitume ja siis võibki nii olla, et teistel on hoopis õigus meie suhtes ja teemegi midagi halba, mina üritan ikka sellesmõttes areneda ja olla enesekriitiline, et näen ennat, kuidas ma käitun ja olen, aga noh liiga ideaalne ei tasu ja ei saagi vist olla:P
Vigu ikka juhtub, peaasi et neist aru saab:)

Mina pean end heaks inimeseks, paljud ütlevad mulle tihti, et olen hea südamega inimene. Ma hoolin ka teistest, mitte ei mõtle vaid endale. Ja ma armastan loomi:) neile, kes mind ei tunne, võib tunduda, et ma olen ülbe ja vastik, kuid nii see pole. Mulle meeldib nalja teha ja ma suhtlen inimestega, kes ei solvu, kui nende üle nalja tehakse.see on väga 5+

Mina olen samasugune, nagu Cityglammar

Selle teiste üle naljategemisega peab ettevaatlik olema, sest inimesed on erinevad ja sa ei tea, mis on talle võibolla valus koht.
Eriti hull on nalja teha nende üle, keda koolis noriti või noritakse või kiusatakse, nemad võtavad seda väga südamesse ja ma saan sellest väga hästi aru, miks see nii on.
Usun, et nalja teha tasub nende üle, kelle puhul sa tead, et sa valusat kohta ei taba ja neile see sobib, samuti pole tegelikult teiste pilkamine kuigi ilus, naljad peavad siis ikka väga pehmed olema, ühesõnaga pead teised inimest tundma ja sa ei saa talle pahaks panna, kui ta solvub, et tema üle nalja tehakse.
Mina näiteks ei taha, et minu kallal liiga palju nalja tehtaks, eriti veel liiga karmilt, naudin seda vaid siis, kui see ei solva mind, on piisavalt pehmeloomuline ja haruldane.
Näiteks üsna tihti on mind kutsutud, kontsatibi, tibi, beib, beibe, hull mimm jne, need mind ei solva, neid ma tõesti naudin, aga mu sõbrannad ja sõbrad teavad seda:) Tegelikult minu kontsa kingafetish, jääb päris tihti hammaste vahele mu sõpruskonnas teistele, aga seda meeldival viisil:)

Seda ma tean. Ma teengi vaid nendega ja nende üle sõbralikke nalju, keda tean ja tunnen. Seda ma vihken, et osasi noritakse koolis ja mujal, need inimesed on väga haiged. Nii, et ühesõnaga mul on süda ja mõistus õige kohapeal, panen end tihti teiste olukorda ja mõtlen ka seda, mida teised tunda võivad:) kõik on:ok: ja sain aru.mida sa öelda püüdsid:)

Arvestan teistega ja meelsasti.

Olen täheldanud, et mida vanemaks ma saan, seda raskem on leida enda kõrvale sõpru, kes tõesti oleksid sõbra tiitlit väärt. Ma olen end suhteliselt palju lasknud teistel ära kasutada - kui on vaja kuskile sõita, kell 4 hommikul nutvat sõbrannat kuulata, asju laenata jne ja kui järele mõtelda, siis päris mitmeid kordi olen ka vastu näppe saanud. Sama on juhtunud tegelikult ka pereliikmetega seoses.
Olen mõtelnud ka sellele, et kui teised minult abi paluvad, siis reaalselt pole mul neilt midagi nö tagasi saada. Olen kasvanud väga iseseisvaks ja muidugi on mul mõtteid, et tahaks seda kellegagi koos teha või seda sündmust kellegagi jagada (just sõbranna/sõbraga), aga ma tean, et need asjad ei ole teiste jaoks nii olulised kui minu jaoks. Seega jagamise emotsioon jääks lahjaks - kui mõistate, mida öelda tahan.
Ma arvan, et ma olen tihti liiga hea inimene ja peaksin rohkem valima, kelle jaoks mida teha.

Ma arvan, et ma ei ole hea inimene, samas ei ütleks, et ma oleks halb inimene. See sõna "hea" on minu jaoks omandanud selle killukese elu jooksu väga sügava tähenduse, seega ei oska ma end selle sõnakese taha kategoriseerida. Ja loomulikult sõna "hea", see omandab niivõrd palju subjektiivset lähtekohta, et öelda, mis on hea võib halb, on pea võimatu. Olen arvamusel, et ei ole head ilma halvata ja vastupidi. Ma olen näinud oma elus nii palju halba, aga kui seda ei oleks, siis ei oleks sündinud niivõrd palju head. MInu üheks elumotoks ongi:"KÕIK halb on millekski hea". Jah, ka kõige mustem stsenaarium. Paljud ei nõustu minuga, aga ma ei ootagi seda. .. Seega jah, ma olen sellesse teemasse liiga süübinud ja ma näen, et see ongi väga väga sügav tähendus, mistõttu ma ei ütle, et ma oleks hea inimene, aga teen endast oleneva, et sinnapoole (kui võimalik) pürgida. Sama palju (kas ju võrdseliselt), kui palju on meis head, on ka halba.

Mis puutub teistesse arvestamisse, siis kohati teen seda liigagi palju, jättes enda tahaplaanile. Olen pigem teistega arvestaja, mõtlen pigem teistele kui esmalt endale. Kas see teeb minu parema inimese? Vaevalt.