EEVA naistekas

Mul on selline probleem, et reaalainete tööde ajal lähen ma alati kohutavalt närvi, isegi kui osa on selge. Mul on nende ainete ees kohutav takistus sest need on minujaoks ühed raskemad. Kui õpetaja lehti jagab, siis juba mul süda tuksub meeletult. Hakkan tegema, sujub normaalselt, rahunen maha. Siis tuleb midagi, mis mul välja ei tule või mida ma ei oska. Ja ma lähen nii närvi lihtsalt, et tahaks nutma hakata. Käed värisevad, palav on, kõrvus kumiseb. Just tänu sellele sain füüsika töö kahe, kuigi osa oskasin ja absoluutselt KÕIK olid hooletusvead. Täna järeltöös täpselt sama lugu, läksin nii paanikasse et mõtlesin töö katkestada, lõpuks ikkagi tegin ära aga...Selline asi hakkas mul kusagil kaheksandas klassis, praegu olen üheksandas ja ei saa mitte mingil juhul nii jätkata, sest kuidas ma eksamid ja katsed ära teen, kui nii närvi lähen? Äkki peaks psühholoogi poole pöörduma, see ei ole enam normaalne. Mida teha? #-o Kas oskate öelda mingeid nippe, kuidas tööde ajal rahulikuks jääda? On endal samuti kogemusi?

Psühholoogilt võid abi küsida muidugi, aga ma ei võtaks seda varianti väga tõsiselt.
Kõigepealt soovitaksin reaalainetes enda jaoks mingi eesmärk leida. Teha nendest endale huvitavad, pinget pakkuvad ja väljakutseid esitavad ained ning siis pidevalt end proovile panna, kas saad hakkama või ei saa. Ära muretse selle pärast, mis hinde sa saad - hinded ei näita niikuinii midagi. Minul on ka pidevalt hooletusvead ja siis mõnesid päris raskeid ülesandeid ka ei oska.
Aga töö tegemise käigus lase rahulikult silmadega pilk üle töö ja alusta ülesandest, mis kõige meeldivam tundub. Kui ei oska, võta järgmine. Kui sa ühtegi ei oska, mine uuele ringile, sest kindlasti tuleb mõtteid. Mina teen küll nt matemaatika kontrolltöös paljusid ülesandeid korraga, kuigi esimest korda vaadates on tunne, et ei oska ühtegi.
Paanikaks ei ole absoluutselt põhjust igastahes. Ma võin näite tuua meie matemaatikatundidest, olen matemaatika-füüsika kallakuga klassis. Meil on kord nädalas kontrolltöö, tunnis eriti midagi ei räägita, kõike peab ise õppima. Ei panda töösse mingeid lihtsaid ega tüüpilisi ülesandeid, pigem just raskemaid, mis "meile pinget pakuvad". Alguses oli klass väga ehmunud, et kogu aeg saadakse kahtesid, aga nüüd on see tasand, et "jee ma sain kahe, hea et ühte ei saanud". Ja kõigile ongi see nii normaalne, sest kursuse lõpuks jõutakse materjali seedida ja arvestusega saadakse üldjuhul hakkama (nt kui ühte osa ei oska, siis teised ülesanded annavad ikka piisavalt punkte).

Mul on ka olnud, et mingi tähtsa töö ajal lähen nii närvi, et ma ei oska või ei saa aru, et hakkaks ka nutma. Aga siis hingan paar korda rahulikult sisse-välja ja mõtlen uuesti ja rahulikult.

Mul oli ka sama värk, aga kui tegin spikkri siis oli rahulikum olla, et teadsin kusagil on spikker ja kui ei oska siis vaatan.

Reaalainetes pole spikritest eriti kasu, kui muidu üldse aru ei saa

Mu probleem ongi selles, et harva on selline teema, kus ma kohe üldse aru ei saa. Lihtsalt see närvitsemine...õudne. Oskamatuse pärast saan ma palju harvemini halbu hindeid kui selle pärast, et närvi lähen. Ise ka reaalainete kallakuga klassis, kuhu ma kuuluma ei peaks, ja suhteliselt kiiresti võetakse osi edasi ja õpetaja on ka nagu ta on. Ettearvamatu. Ma vajan reaalainetes natuke rohkem aega ja põhjalikumat seletust. Aga loodetavasti saan gümnaasiumis sellisesse klassi, mis mulle istub.

Eh, mul on ka see teema, et võtab veidi aega, kui kohale jõuab. Nt 10. ja 11. klassis matemaatika eksamid tegin mõlemad viiele, muidu on hinded kolmed-neljad, mõnikord viied ka. Aga muidu kaldun rohkem kunsti poole
Ma arvan ikkagi, et ära mõtle hindele, vaid sellele, et ülesanne vajab lahendust (vastus ei oleks ka oluline, kui ei peaks teistega tulemust võrdlema).

mina närvitsen tööde ajal ainult siis, kui aeg hakkab otsa saama ja mina alles töös poole peal või kui spikerdan

jaa sama siin, täna oligi nii et geos oli spikker, kuigi vaja polnud, ja siis õpetaja oleks selle avastanud, (ma tegin selle kleepuva paberi peale ja panin käepeale ja kui õps ligidal siis tõmban varuka peale), ta nägi kui ma vaatasin hoolega kuskile ja siis küss et mis sul seal süles on,käsi oli süles, ja tuli vaatama, mina aga kleepisin ruttu laua alla, ja tema ei saanudki aru huh!