EEVA naistekas

Kas oled SW raamatuid müümas käinud? Kui jah, siis ole lahke ja jaga oma või oma sõbra/sugulase/tuttava/pereliikme kogemust algusest lõpuni siin teemas, olen sulle juba ette väga tänulik

Kui jutt sellest tüüpilisest raamatumüügist Usas, siis natuke tean. Ise ei ole, aga tean paari, kes on seda teinud. Ei soovitaks, kuna seal vaja kõvasti müüa selleks, et see end ära tasuks. Palju aitab vaadata dokumentaalfilmi: "Müümise kunst". Seal toodi seda teemat sisse, koolitus ja müüaks saamine USAs. Lõpuks Usa pool lasi selle müüa lahti, sest ei tahtnud, et nende äri avalikustataks. Väga kahtlane.
Kuid see siiski toimib ja tean inimest (kaugelt), kes iga aasta seal käib. Ju ta siis hea müüa ja nüüdseks teab ka lisatrikke.

Mina olen ka kuulnud asjast sõbranna endise "silmarõõmu" kaudu, kes pidi samuti igal aastal käima (agentuuri/firmat küll ei tea) ja teenima ikka väga hästi. Samas sain nii aru, et selleks, et seal edukaks saada ja läbi lüüa, pead olema ikka tõeline päehemäärimisekspert, sest väga suur osa pidi tagasi tulema ka miinustes, kuna lihtsalt ei ole seda müüjaannet, samuti pidi töö olema nii vaimselt kui füüsiliselt väga kurnav ja need kuud, mis seal veedad põhimõtteliselt ainult töötadki ning vaba aega kui sellist ei ole.
Tartus praegu vist mingi suurem värbamiskampaania käimas, tean isegi mitut inimest, kes erineval ajal ja kohas sellel tutvustusel käinud. Samas jätab väga kahtlase mulje see, et nagu kuulsin, siis erineval ajal ja erinevate inimeste poolt tehtud tutvustused pidid sõna-sõnalt, näide-näitelt identsed olema (Miks on flamingod roosad? Nad söövad roosasid krevette.), seega tundub, et esitatakse lihtsalt päheõpitud teksti, mitte ei räägita (ilmselt) asjast nii nagu see tegelikult on.


Kindlasti leidub inimesi, kellele selline töö ja eluviis sobib, kuid arvan, et näiteks mulle küll mitte.

Mulle pakuti ka seda võimalust kunagi. Esialgu arvasin, et tegu pole ukselt-uksele müügiga, seega oma huvi tookord ka välja näitasin. Aga kui reaalsuse teada sain, siis see küll minu teema pole!

Minule see töö head muljet jätnud erinevatel põhjustel ning ka sellepärast, et mina ei ole inimene, kes suudaks või tahaks teise inimese nö privaatsusesse tungida, mida kojutungimine omamoodi on.

USAs see müügikultuur hoopis teistsugune. Pole nagu Eestis, kus telefonimüüjaidki sõimatakse. Seal pole see ukselt uksele käimine ka nii suur privaatsuse rikkumine, kui meie ühiskonnas oleks.

Mulle ka helistati ja kutsuti kontorisse vestlusele. Mõtlesin, et mis seal ikka, käin ära, kuigi mul kutt rääkis, et paljud tulevad sealt suurte miinustega tagasi ja et see jama. Käisin siis seal, üks kena noormees rääkis kõike ja küsis jne, siis andis ankeedi, et täidaksin ära ja pidin ka kirjutama 10 sõpra kellele seda soovitaksin. Kõik pidid olema ülikoolist. Ise ma ülikoolis ei käi, vaid läksin pärast keskkooli kutsekasse õppima. Kui mina ankeeti täitsin, läks see noormees ära ning kõrval kabiinist kuulsin, kuidas üks teine noormees rääkis ühele tüdrukule TÄPSELT sama juttu. Kõik näited olid ka täpselt samad. Ja siis ma mõistsin, et see küll õige pole, mulle selline kohtlemine ei meeldi. Täielik pähemäärimine. Ja siis kutsus mind ka teisele kohtumisele. Küsis, et kas homme sobiks. Ma ütlesin et ei sobi. Ja mind häiris ka see, et ta küsib et miks ei sobi ja et mida ma siis teen jne. See on küll mu enda asi, ma ei pea võõrale põhjendusi otsima. Paar õhtut helistas uuesti, ma olin telefonist eemal ega saanud vastata ja rohkem ta ei helistanud ka. Küllap leidis uue ohvri. Aa ja kui sinna lähed, pead kõik lennukipiletid, tööviisa ja elamisraha ise kinni maksma. Kui seal raamatutemüügiga teenid, saad veidi taskuraha, aga ei pruugi saada, sest see on väga raske. Mingi 15tunnised tööpäevad ( käid ukselt-uksele raamatuid pakkumas ja tutvustamas. Kui veab, lastakse uksest sisse ja saad lähemalt rääkida. Ma ei tea, mulle tundus see kõik liigse pähemäärimisena.

Olen 2 suve müünud ja ei pea sa mingi pähemäärija või müügirobot olema, et teenida. Negatiivsed jutud liiguvad ilmselgelt kiiremini, sest need kes ei viitsinud tööd teha või alla andsid, kuulutavad kõigile, et viga on programmis või firmas, mitte neis endis. Olen õppinud selle tööga rohkem kui kuskil mujal varem, reisinud kohtadesse, millest ei oleks enne unistadagi osanud ning saanud sõbrad, kellega võib igal ajal luurele minna.
Mina jäin mõlemal suvel ilusti plussi, elamisraha jätkus enamuseks kooliaastaks ning teisel suvel teenisin kaks korda nii palju, kui esimesel.




Ise peab tahtma seda teha, et hästi läheks!

Mina olen käinud mingitel kohtumistel. Üritas jah kena ja libeda jutuga kutt mind ja mu sõbrannat ära moosida. Jutt oli tõepoolest ilus. Palus ka kirjutada 10 sõbra number.. sisimas ma läksin selle pärast närvi, aga väliselt jäin rahulikuks. Paar numbrit ma sinna kirjutasin sunniviisiliselt.. pärast seda vabandasin ka kohe nende sõprade ees ja käskisin selle kuti kõnesid eirata. Kui koju tulin, siis uurisin selle asja kohta rohkem. Enne oli raske uurida, siis asja nime ma ei teadnud ja longe`s istudes pidin tollelt noormehelt selle nime justkui tangidega suust välja kiskuma. Tuleb välja, et ka minu tutvusringkonnas on mõned sellega päris kenasti teeninud, mõned jälle üldse mitte. Tobe oli see, et nende jutust ei tule üldse välja, et sinna minemine on väga kulukas ja tuleb korraga väga suur summa välja käia.. ehk siis.. ma oleks pidanud õppelaenu võtma. Helistasin sellele noormehele ja ütlesin enda ja sõbranna koha üles, küsisin ka, et kui suur see summa on, mis maksta tuleb (enam ei mäleta) ja ta ei soovinud üldse kõne lõpetada. Pressis end kohutavalt peale ja reisi negatiivsetest külgedest rääkis ainult seda, et töö on raske ja vajab palju pühendumist. Tema oli see ka, kes soovitas mul selleks õppelaenu võtta. No täitsa segane!

That's a great idea to ask <a href="editingwritingservices.org/resume.php">resume editor</a> for help in such situation

Käisin just kokkusaamisel ühe SW esindajaga. Pani täitsa mõtlema, et võikski minna.

Ja kui ma nüüd kuulsin, kui ma nüüd kuulsin, kui palju need lennupiletid ja asjad maksma läheks, mis ise peab maksma, siis ilmselgelt ma ei lähe. Sest ma lihtsalt ei saa eluilmas sellist raha kuskilt.

Alustuseks ütleksin ära, et mina otsustasin mitte raamatuid müüma minna.



Minul oleks põhimõtteliselt olnud võimalik minekuraha oma tädi abiga kokku saada (muidugi oleksin talle pärast tagasi maksnud!), aga kuna ma viimasel ajal üritan nii vähe kui võimalik oma pere rahalisel abil elada, siis ma ei tahtnud seda teha.



Viimasel korral SW kontoris kohtusin ühe teise student manageriga, kuna minu oma ei saanud tulla. Juba enne minekut oli mul plaanis ära öelda, et väga paljudel põhjustel vähemalt 2012.a suvi ma USAsse ei lähe. Rääkisin oma loo meie kokkusaamisel ära. Siis hakkas see üpriski enesekindel noormees pärima, et miks ma otsustasin mitte programmis osaleda. Mainisin ära, et suur osa on rahal, mida mul sellel aastal pole, aga järgmisel juba on (avaneb mu hoius). Tema siis väitis mulle kohe vastu, et ma peaksin programmis osalemiseks õppelaenu võtma. Ütlesin talle, et olen võib-olla vanamoodne, aga igasugustest laenudest tahan end nii kaua eemal hoida kui võimalik. Tema vastus minu lause peale oli umbes järgmine: "Sa oled majandustudeng ja peaksid teadma, et kuna õppelaen on nii soodne laen, siis on rumalus mitte seda võtta, et programmis osaleda." Mulle tundus, et see oli öeldud veel sellise üleoleva tooniga ka, et mina isegi solvusin. Lõpetasin ruttu selle vestluse ära ning tulin kontorist tulema.




Teatasin oma student managerile telefoni teel oma otsusest. Tema oli väga mõistev ega hakanud minu otsust kohe maha tegema. Suuresti tõenäoliselt sellepärast, et me olime iseloomudelt väga sarnased ning ta mõistis minu põhjuseid. Seega jah, SW kogemus jääb suuresti ikka selle taha, kellega koostööd tegema satud. Minu arvamuse firmast suutis üks kohtumine selle noormehega nt ära rikkuda.

Käisin ka siis vestlusel ära. Neiu, kellega rääkisin, oli väga tore ja ei olnud isegi väga pealepressiv, kuid oli siiski aru saada, et iga märgi peale, millega andsin mõista, et ei taha minna, hakkas tema uue hooga ja rohkem ilustatult asjast rääkima. Lõpuks saingi aru sellest, et kui seal istuda ja juttu kuulata, siis hakkabki tunduma, et tegelikult on ju tore, sest liubisetakse sujuvalt üle ebameeldivatest asjadest või korrutatakse, et see ei olegi ju nii hull ja räägitakse vaimustuse ja õhinaga heast, kuid kui pärast järgi mõtlema hakata, siis tulevad ikkagi miinused nii selgelt esile, et tahaks omale käega vastu pead laksata, mõeldes, et miks kohapeal neid paremini välja tuua ei osanud. Näiteks see elukoha ja jalgratta leidmine või üldse see vaba suhtlemisvorm, millega seal hakkama peab saama ja üleüldse see inimeste ärakasutamise maik, mis kogu asjal küljes on - vastatakse, et ah, mina leidsin koha nii või, et see suhtlemine pole üldse hull ja viimase puhul noogutatakse lihtsalt kaasa, et eks ta jah nii ole, kuid need jäetakse kõrvale. Ei saada aru, et jah, võib-olla mõnele väga suhtlemisaltile ekstraverdile pole tegemist probleemiga, kuid mina tunneks ennast seesmiselt nii piinlikult ja halvasti, et ei taha seda teha. Samuti häirib see, et kui ütled, et ei ole huvitatud, hakatakse suhteliselt agressiivselt nõudma, et miks siis, justnagu kui mu põhjus pole selline, mida võõrale välja tahaks öelda või mille sõnastamine naeruväärsena võib tunduda, siis see polekski põhjus.

Kusjuures minule räägiti negatiivsest ka kohe. Muidugi vähesemal määral, aga ikkagi räägiti see ka. See tüüp kellega mina rääkisin väga pealetükkivalt ei küsinud, et miks ma minna ei taha. Ta lihtsalt küsis lihtsalt põhjust ja siis leppis sellega.

Mina olen käinud ja võin vabalt oma kogemusest teistelegi rääkida ja oma blogit jagada selle kohta kirjutage meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ja saadan teile info