EEVA naistekas

Majandust ei õpetata suhteliselt üldse, kuigi võiks, siis vats oleks vähem laenuvõtjaid jne.

Minu meelest on probleemid hoopis seoses koolivägivallaga. Enamikes koolides pole isegi sotsiaalpedagoogi, kes nende probleemidega tegeleks.
Samuti arvan, et kehaline kasvatus võiks olla mitmekesisem, rääkida tervislikust toitumisest. Tegelikult võiks ka neid tunde veidi rohkem olla. Vene keel peaks olema kohustuslik, sest enamikud töökohad nõuavad seda. Need, kes seda aga õppinud pole, on jällegi vähem eelistatud. Pealegi ega need venelased siit kuskile kao. Tõsi ta on, et Eestis elavad venelased peaksid meie keelt oskama, kuid paraku on hoopis vastupidi.

Meil majandust õpetati, aga oleks võinud rohkem olla.

Kirjand ei ole kohe kindlasti humanitaarse kallakuga õpilaste pärusmaa. Kirjand on see, mis nõuab nii loogikat, keeletundmist, arutlusvõimet jne. Kõik ained on omavahel seotud, nagu me teame on näiteks kõrgemal tasemel muusikat õppida võimatu ilma matemaatikat tundmata. Arvan, et matemaatika eskamit ei peaks kohustslikuks tegema. Või juhul kui, siis alles 5-7 aasta pärast. Põhjus on selles, et paljudes humanitaarkallakuga koolides ei ole matemaatika piisaval tasemel, et saavutada normaalsed tulemused. Näiteks, käin humanitaarklassis, kus matemaatika on põhimõtteliselt null. Klassis on ka mõned targemad, aga alates 10. klassist on meil matemaatika tunnid ainult selle pärast et need peavad olema. Olen kindel, et sellist olukorda leiab ka teistest koolidest. Ei ole mõtet eksamile saata õpilasi, kes ei tea isegi Pythagorose teoreemi peast, ja neid nii kiiresti välja koolitada ei ole võimalik. Veel lollim on minu arvates mõte teha 12. klassi lõpus valik, kas matemaatika või kirjand. Matemaatika eksam ei näita mitte midagi õpilase silmaringist, aga lai silmaring ja maailma mõistmine on hairtud inimese üks põhitunnuseid.

Samuti ei arva ma, et lõpueksamid mõttetud oleksid. See süsteem on lihtne, ja valikuvabadus on väga suur.

Ma ei liigitakski kirjandit humanitaar- või reaalvaldkonda, kuna tegemist on tööga, mis nõuab elementaarseidoskusi, mis peaksid igal haritud inimesel suhteliselt tugevad olema. Pikemalt selle juures ei peatuks, puremorning võttis nö sõnad suust.


Leian, et mis puudutab gümnaasiumisse, siis on õpilasel siiski üsna vabad käed antud. Ma ei arva, et füüsika või keemia peaksid olema valikained. Kui suur oleks oleks siis nende ainete valijate protsent? Ilmselt väike, kuna vähe leidub neid, kellel antud valdkondade vastu suur huvi on, ning vaevalt, et ka keegi neid puhtalt enesearendamise mõttes valiks. Inimene on mugav olend. Samas aga just enesearendamise mõttes on need ained vajalikud. Ning tõsi - keemia ja füüsika puhul tuleks rohkem rõhku panna praktilisele tööosale.


Tegelikult sõltub tohutult palju õpetajast endast. Õpetaja peab olema sõna otseses mõttes õpetaja. Ta õpetab! Igaüks ei tohiks õpetajaks saada, sest vallaku ta oma ainet nii hästi kui tahes, ta peab oskama seda ka teistele selgeks tegema. Paraku aga näib mulle, et kooli juhtkond ei pööra sellele just kuigi palju tähelepanu. Seega uuendusi tuleks kindlasti läbi viia ka pedagoogide suhtes.

Viimane olin mina.

Põhimõtteliselt on minu mõtted siin juba ära kirjutatud, aga kirjutan siiski.
Kehaline kasvatus on minu arvates ka väga paigast ära! Olen arvamusel, et kehaline kasvatus peab olema, aga selle hindamine on vale. Kui ma saan pidevalt kahtesid, sest ei hüppa piisavalt kõrgele/kaugele või ei jookse piisavalt kiiresti, siis tekitab see vastikust ja pole mingit tahtmist sinna tundi minna ja seal osaleda. Kehalises võiks olla rohkem valikuvabadust. Mõni eelistab võimlemist, mõni just kergejõustikku. Mulle meeldisid sellised tunnid, kus saime näiteks sulgpalli mängida või kui meid jõusaali lasti (no sellist võimalust igal pool pole). Üheks põhjuseks, miks endale kehalisest vabastust aastast aastasse küsimas käisin, oligi see, et kergejõustik mulle lihtsalt ei meeldi (tegelikult on olemas ka tervislikud põhjused).

Olen nõus ka sellega, et rohkem võiks tähelepanu pöörata psühholoogiale, suhtlemisele. Väga kasulik oleks ka selline päevasündmusi kajastav ja selgitav tund.

Füüsikas-keemias(-bioloogias) võiks tõesti olla võimalus praktiliseks küljeks ka. Füüsika oli minu jaoks lihtsalt istumise tund, sest mind ei huvitanud see, mida seal ees räägitakse.. oleks meil endal olnud võimalik üht-teist katsetada, oleks võib-olla minu suhtumine ainesse parem. Aga siin on pigem jah see, et koolidel pole raha.

Õpilastel võiks olla rohkem vabadust siiski (just gümnaasiumis). Vajalikud on nii reaal- kui humanitaarained, aga võiks olla paigas näiteks kohustuslikud tunnid ja siis valid, mida lisaks võtad (kas reaali või humanitaari). Seega ei kaotaks ühtegi ainet.. ehk et on kirjas miinimumarv füüsika-, keemia-, ajaloo jne tunde.

Liiga suur rõhk on teoorial (kuigi ilma teooriata pole ka midagi peale hakata, aga absoluutselt kõike ka ei pea ju teadma).

Kas tõesti on vene keel kuskil kohustuslik? Sellist asja pole ma küll kuulnud..ja kui nii on, siis see on küll nõme. Seda on vaja, aga samas kui ikka ei taha, siis ei taha.. Mul oli ka (B-keelena) nt valida vene, saksa ja prantsuse keele vahel, gümnaasiumis lisandus valikutesse veel ka soome keel (C-keelena).

Mul on küll vedanud selles osas, et keemias sai ikka katseid tehtud ja füüsikas oli eraldi aine praktikumide jaoks.. kord nädalas. Aga ma käisin matemaatika-füüsika kallakuga klassis ka. Aga ei vaidle, oli küll huvitav. Füüsika on muidu ka huvitav, kuigi arvutused (eriti veaarvutused seal praktikumides) üldse ei meeldinud.

Aa ja.. tundides PEAB olema arutlemist. Meil kirjanduses oli loetud raamatute kohta kirjalik töö heal juhul kord aastas, ülejäänud olid kõik suulised vastamised. St terve klass rääkis lihtsalt korraga. Mõnikord õpetaja esitas küsimuse, aga enamasti need küsimused tekkisid arutluse käigus. Mõnikord anti küsimused ette ka, mida arutlema hakkame.. no ja siis pandigi hinne selle järgi, mitu korda suu oled lahti teinud. Kui üldse midagi ei rääkinud, sai 2, kui vähemalt 3 korda suu lahti tegid, sai 5. Praegu ülikoolis on küll hea.. ei pelga arutleda ega küsida. Seminare väga naudin.

Minagi arvan, et liiga suur rõhk on teoorial, samuti on probleem selles, et asjale ei läheneta reaalselt, sa pead jäigalt ja tuimalt tegema asja ära nii nagu õpetaja tahab. See, kas sa asjast ka tegelikult aru said ja kas seda ka reaalses elus kasutada oskad, ei huvita kedagi, aga see probleem just ongi, kooli õpe aitab koolis tihti hindeid saada, mitte seda reaalses elus kasutada.


Loomulikult õpitakse koolis palju asju, mis reaalses elus vajalikud on, ehk isegi oma 50-60%, aga kahjuks on palju asju, mis vajaksid parandamist, üldse oleks koolis vaja vähem jama õpetada ja rohkem reaalsele elule lähemaid asju.

Kuid üleüldse on koolid tihti minu arust, jäigad ja bürokraatlikud, koolide juhatused ja õpsid teevad, mis tahavad. Paljud õpetajad eiravad õpikuid ja üldse õpetavaid asju ja nõuavad asju omas stiilis.
Liiga vähe vabadust on koolis, liiga suurm koormus ja liiga palju mõttetusi, see kõik põhjustab stressi jne.
Samas, kui seda parandada ei suuda ,tuleb sellega leppida ja kui käid koolis, tuleb lihtsalt õppida nii kasulikke asju, kui ka jama.

Arutlemine oleks lihtsalt kirjalike testide kõrval kasulikum, sest see õpetab suhtlema

Samas pean ma ära mainima selle, et kuidagi tuleb ikkagi ju õpilaste teadmisi kontrollida ja hinnata, selles mõttes ma testide vastu pole, küll aga leian kriitikat testide eelsele õppele.