EEVA naistekas

Mis on teie meelest siis suurimad probleemid tänases hariduselus?

Kui tuua näiteks meie kool, siis liigne eliidi poole püüdlemine, aga see on ka suure tõenäosusega meie direktori oma fantaasia, et ta tahaks meie kooli kusagil edetabelis esikohtadel näha

Mulle meeldib see teema.
Üks põhilisemaid probleeme on minu arvates tühjade faktide ja teadmiste pähetuupimine, selle asemel, et arendada tõesti oskusi, mida vaja oleks. Milleks mulle mingi mõttetu füüsikavalem, kui saan selle näiteks Internetist kahe klõpsuga kätte. Kuskil artiklis oli, et kõik, mida saab panna nupu alla, tuleb ka sinna panna. Näitena oli toodud arvuti, mis tegi ära õpilase eest mingid funktsioonivärgendused, kuid näiteks Eestis pole see lubatud õpilastel kasutada. Tekib väike kilplasefekt, et miks mulle see, kui saab ka lihtsamini.. Aga eks tähtsamad ninad arvavad teisiti.
Näiteks eneseväljendusoskus ja maailma asjadega kursis olemine on jäetud täiesti õpilaste enda õlule - koolis ju sellega ei tegeleta üldjuhul. Väga tihti näen koolis olukorda, kus küsitakse õpilase arvamust ja ta ei oska seda põhjendada. Väga väärt ja vajalik oskus on täiesti puudu ja selle asemel oskab ta peast öelda footoni energia valemit.
Üleüldse psühholooogilistel ainetel nagu perekonnaõpetus jms on väga väike osakaal. Näiteks kaks kursust gümnaasiumi jooksul on minu arvates liiga vähe. Eraldi võiksid olla suhtlusõpetuse tunnid, sest see pool jätab tihtipeale soovida. Üleüldse on õpilased kuidagi väga eluvõõrad ja selliste elementaarsete asjade teadmiste tase on kohati väga erinev. Oleneb, kui palju õpilane ise on reaalselt sellega kokku puutunud.

Nõustun eelkõnelejaga, aga tahaksin lisada, et matemaatikas ja füüsikas on valemite peast teadmisel kindel põhjendus: muidu ei teki seoseid ja ei olegi võimalik abstraktselt mõelda. Samas mingid pikad keerulised valemid, mis nagunii alati spikerdatakse.. nende õppimisel ma mingit pointi ei näe. No koolimatemaatikaga saab muidugi hakkama ka valemeid paberilt vaadates, aga lihtsalt... matemaatikas on valemi päheõppimisel siiski ka mõte. Kahjuks ei näe ma seda mõtet paljudes teistes ainetes. On vaja baasteadmisi, et järeldusi teha, aga kas ikka on vaja pähe tuupida kõike.

Täiesti mööda on pandud minu arust kehalise kasvatusega. See pole ju kehaline kasvatus, kus on riiklik tabel ette antud, teed 100 kõhulihast ära ja saad 5. Selle asemel võiks õpetada, kuidas oma keha eest hoolt kanda ja võrdselt tähtsad peaks olema kehaline aktiivsus ja tervislik toitumine. Kusjuures liigutamine võiks olla midagi sellist, et igaüks valib ise, mis ta teeb ja kannab ette, kuidas tal läheb. Samas ma ise väga nautisin koolis toimuvat rühivõimlemist, mis oli mõeldud nendele, kes kehalisest vabastatud olid. Perearstid kirjutasid rõõmuga tõendeid, et sinna gruppi pandaks.

Kõige suurem probleem kogu hariduses üldiselt on minu arvates see et rumalamatel on raske ja andekamatel igav. Toimub mingisugune masstootmine, kus pärast on kõik ühesugused. Meil ikka oli gümnaasiumis neid, kes pidevalt oma kahtedega virelesid, aga õppida ka ei viitsinud.. ja ülim eesmärk kõrgkooli sisse saada. No andke andeks, ma ei näe sellel mõtet. Eks viga tasub otsida sellest, miks üldse Eestis nii palju ülikoole on. Aa ja muide, mingi uurimus näitas, et pahad lapsed ongi enamasti andekamad ja pahandusi teevad nad sellepärast, et igav on.

Viimase probleemi kohta pakkus mu kallim sellise lahenduse, et kas võiks olla võimalik teha kooliga diil, et nendes ainetes, milles laps on viieline, võib puududa st iseseisvalt õppida... kas see toimiks?

Mina mõtlesin ka iseseisvale õppele. Näiteks on mul endal mitmes aines tunne, et ma saaksin selle 45 minuti jooksul iseseisvalt palju rohkem asju ära teha. Mitmes tunnis on lihtsalt igav ja tõesti ei ole midagi teha. Mõni õpetaja annab vahel väga harva tublimatele vabad tunnid, et kahelised saaksid oma hindeid parandada, kuigi seegi ei ole lahendus.

Väga palju üldse räägitakse laste halbadest toitumisharjumustest, samas kas kool on midagi teinud, et seda ära hoida? Mitmekesine koolitoit ei ole ainus lahendus, kui laps ei tea mõndade ainete kahjulikkusest jms. Peaks välja tulema tõesti väga šokeerivate faktidega näiteks kasvõi kartulikrõpsudest või muust rämpstoidust, mis paneksid lapsed sellest loobuma. Tervislikust toitumisest ja üldse tervisest räägitakse siiski väga vähe.
Kehalise kasvatuse koha pealt nõustun ka täielikult! See juba tekitab lastes mingit vastumeelsust tunni vastu, samuti ka siis kehalise liikumise vastu, millest tuleneb ka ebatervislik eluviis. Mu arvates ei tohiks see üldse hinnatav aine olla. Pigem lõbus tund, kus lastele tutvustatakse erinevaid sportimisvõimalusi ning tegeletakse nendega ja räägitakse liikumise kasulikkusest. See osa on hoopis puudu. Tundub, nagu oluline olekski võimalikult kiiresti 100 m joosta ja võimalikult kaugele hüpata. Kuigi selle oskusega pole midagi peale hakata..

Riigieksamid on ka midagi imelikku. See nagu olekski õpilastele mõtte sisendamine, et kõik peavad astuma ülikooli, kuna riigiksamid on pandud juba kui ülikooli sisseastumiseksamite rolli. Seega ei näe ma neil mõtet. Põhimõtteliselt veedavad abituriendid vähemalt pool aastat eksamitehirmus, kuigi kõigil ei lähe neid vajagi. Võiksidki olla ülikooli sisseastumiseksamid ja koolieksamid, mis lihtsalt näitaksid, kas õpilane on midagi omandanud. Selle poole aastaga, mil me nüüd meeleheitlikult õpime riigieksamiteks, saaks teha midagi hoopis kasulikumat, mis valmistaks õpilasi tulevaseks iseseisvaks eluks ette. Riigieksamitega seoses on kahjutoovad ka need edetabelid, mis iga aasta koostatakse. Lõpuks pingutab vaid kool selleks, et riigieksami tulemused oleksid piisavalt head ja oma mainet ikka tõsta või hoida samas positsioonil. Mitmeid lugusid on isegi sellest, kuidas koolijuhtkond avaldab õpilastele survet, et nad valiksid võimalikult vähe riigieksameid, et nad ikka edetabelitulemust ära ei rikuks.

alates 8 klassist võiks olla keemia valikuline aine. keda huvitab see valib, keda mitte see ei vali. Matemaatika ja füüsika valemite tüüpimine on tõesti mõtetu, need võiks ka mingist klassist alates valikuliseks minna. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu lisaks eelpool toodud postitutes ka sellele kuidas elus hakkama saada. Kust ja kuidas oleks võimalik erinevaid toetusi taodelda kui midagi juhtub või vaja on. mingeid asju on mul selle "elus hakkama saamise" kohta veel, mis hetkel ei meenu, kuid mis minuarust on probleem, et sellest koolides ei räägita.
Ja tõesti igasugust tuupimist ja siis vastamist on liiga palju. Inimestega suhtlemist õpetatakse liiga vähe.

No ja riigieksamitest ei tasu üldse rääkidagi. ma tõesti ei oska nii palju erinevaid aineid kui palju 12 lõpus eksameid on vaja teha. Ja mismõttes, et neid ei saa pärast uuesti teha, et kui ma läbi kukun siis tulen järgmine aasta jälle proovima. Milleks üldse neid eksameid vaja on? Igal ülikoolil võiksid olla omad eksamid mida nad seal kohapeal teevad. 12 võiks läbi saad alihtsalt keskmiste hinnete põhjal. Kui ma otsa tööle tahan minna siis tööl ei huvita mitte kedagi kui hea või halva hinde ma eksamil sain. Neid huvitab see kui hästi ma tööd teen.

Ma läksin kohe tigedaks seda kirjutades. Mind häirib nii palju asju kooli süsteemis et neid kõiki ei jõua ülessegi lugeda. Kohati ma üldse ei saa aru milleks see kool olemas on!?

Nii, nüüdseid postitusi tuli mul hirmus tahtmine ka natuke põhjalikumalt kirjutada
Esiteks, kehaline kasvatus. Minu arvates ei olegi kõige hullem see, et seal normide järgi hindeid pannakse, vaid asjaolu, et erinevates alades on need normid kõik nii erinevad. Kui näiteks 100 meetri jooksus on kindlalt paigas, et alla teatud aja "5", "4" või "3" ei saa, siis akrobaatika ja võimlemise osa kohal on seis selline, et nt kätelseisu eest ütleb õpetaja küll, et oled tubli, kui korralikult ära teed, aga kui mõni sõna otseses mõttes käte peal kokku vajub, siis halba hinnet ka ei pane, küll aga pannakse halb hinne aeglase jooksu eest. Või samamoodi võiks küsida, et miks spagaadi eest nii hindeid ei panda, et kui maas, siis "5", 10 cm puudu, siis "4" jne. spagaadi mahasaamine võib olla mõnele sama raske kui kellelegi teisele antud normi kauguse hüppamine või vastupidi. Ühesõnaga selle jutu mõte on, et kui hinnata normide järgi, siis teha seda kõigis spordialades võrdselt või üldse mitte hinnata, sest praeguse olukorraga tunnen vähemalt mina, kes ma igasugustel painduvus/võimlemisaladel olen teistest üle, samas aga kergejõustikus pea kõige kehvem klassis tõsist ülekohut!


Selle 45 minuti parema kasutamisega on minulgi kokkupuuteid, sest tõesti, kui tund on igav ja aine lihtne, siis enamasti kasutan seda järgmiseks päevaks õppimiseks ja nii ei jäägi kodus pea midagi teha. Õnneks on ka mõistvaid õpetajaid, kes saavad aru, kellel kui palju kaasa töötada on vaja.


Tegelikult gümnaasiumi mõte ongi ju just kõrgkooliks ettevalmistus, mina küll ei leia, et lõpueksamid midagi valet oleks. Ainult keskharidusega on töö leidmine väga raske ja kui selle peale juba välja minna, siis tuleks valida pigem kutsekeskharidus. Kuid jah, nagu meile juba põhikooli lõpul räägiti, ongi keskkooli mõtet tulla vaid neil, kes plaanivad astuda kõrgkooli, muidu pole sellest suurt kasu.


Isabellile vastu öeldes:miks just keemia? Ja miks matemaatika ja füüsika valemite õppimine mõtetu on. Siit kõlab läbi tüüpilise humanitaari-inimese jutuna. Sama hästi võin mina, reaali-inimesena väita, et ajalugu ja vene keel võiksid valikulised olla. Nii ei saa öelda, sest ühele sobib üks, teisele teine. Minu silmis ei ole näiteks matemaatika või füüsika absoluutselt tuupimise ained vaid just vastupidi, igasugused humanitaarteadused tunduvad rasked, sest seal on vaja teada peast palju fakte, samas kui nt füüsikas saab enamiku asju loogilise mõtlemise teel ise välja mõelda ja see arendab inimese mõtlemisvõimet.
Ja ei tohiks kindlasti unustada seda, et koolis ei õpi me neid kõiki asju mitte sellepärast, et meil läheks neid elus vaja vaid just nimelt seepärast, et õppida mõtlema ja lahendama probleeme loogilise arutluse käigus ja sõnadega mitte rusikatega, selleks ei pea eraldi suhtlemise õppeainet olema, vaid inimene jõuab nende teadmisteni Õppimise kaudu.


Ja veel häirib mind veel üks suur asi, mis ei ole küll otseselt seotud kooliga, vaid kooli-kodu suhetega. Minu arvates ei tohiks mitte ükski vanem mitte kunagi öelda oma lapsele mingi õppeaine kohta, et see on mõttetu või et sellest ei peagi aru saama. Kui mulle nt ei meeldi vene keel, siis ma ei ütleks kunagi oma lapsele, et see on nõme aine, sest see mõjutab lapse suhtumist ainesse ja õppimisse nii palju! Vanemate ülesanne on alati kinnitada, et ained, mida koolis õpetatakse on vajalikud ja neid peab õppima. See käis nüüd rohkem põhikooliõpilaste ja nende vanemate kohta.

Mind häirivad paljud asjad... see ongi üks põhjus, miks just sellise eriala valisin omale - vinguda on mõttetu, kui ise midagi selle nimel ära ei tee, et asjad paremuse poole läheksid. Ise teen teistmoodi ja paremini.
Homme kirjutan täpsemalt, aga nõustun eelpoolkõnelejatega.

Mina arvan,et kooli programmis on kõik enam vähem ok. Tean,et on olemas koole,kus on erinevaid kallakuid ja vastavalt oma huvidele ka valitakse. Kui kellelegi ei meeldi nn tavakool,kus ei panda rõhku psühholoogiale,kehalise tunnile või ei oopis ei mõisteta riigieksami vajadust. Isabell,kui sulle ei meeldi eksamid ja arvad,et tööl ei vaata keegi su tulemusi siis jumal,mis sa üldse ronid keskasse või üldse kooli. Mine tööle ja tõesta oma hästi tehtavat tööd. Ärka üles,me elame 21 sajandis.
Ja see rõhk psühholoogiale või õpetamist iseseisvaks eluks..wtf nagu. Kuidas käib see eluks õpetamiseks ?? Tööõpetuse õpetaja räägib mulle kuidas supikulpi liigutada w ? Elu elades õpitaksegi,seda ei saa keegi õpetada.

Tervislik toitumine koolis,seda tahaksid kõik,aga see maksab ja maksta ei taha keegi. Kooli toit ei meeldi,keegi ei sunni sööma ja need kahjulikud toiduained...ei ole veel kuulnud,et uudist,et koolilapse tappis kartulikrõpsu söömine.

Kehaline kasvatus..jumal,ega see fitness clubi pole. Tund kestab 45 minutit ja see kulutada rääkimisele..nii saadaksegi endale lai perse taha. Mõte ongi,et inimene panna kasvõi selleks 45 minutiks liikuma isegi kui seda on 3 tundi nädalas.

Ja see eristamine rumal ja tark. Rumalad on jah laisad ja loodrid,kuid olge õnnelikud,et päris idootidega koolipinki ei nühi. Neil on omad erakoolid ja tavakoolis üldiselt ei oodata kellegi juhmide ajude järgi.




Igalühel on küll õigus oma arvamusele,aga ei tasu nende nn vigade laitmisega pilvedesse ronida.

Pole eriti minu valdkond, seda enam et ma pole maailmaparandaja iseloomuga.. no selles valdkonnas.

Aga ühe võiks need targad onud ära jätta ja see on enda nö olemasolu tõestamine isegi kui seda on vaja teha läbi lollide otsuste. Näiteks minu gümnaasiumi ähvardas põhikooliks muutmise oht (üks mainekamaid Pärnus) ja Pärnu kõige hullemast urkast tahetakse teha/tehakse hetkel eliitkooli. Riigikoolisüsteem on muidu nagu on.. täpselt nagu ülikooliga - valik on sinu. Alati on võimalus ka minna erakooli.


Tegelikult olen ma nõus, et kehalises kasvatuses on mõnes koolis asjad väga nihu. Nt kõrgushüpe.. kui latt oli teistele nabani siis mulle oli see kurguauguni põhikooli ajal. Tere talv onju, andke mulle parima kõrgushüppaja auhind selle eest! Seega lihtsalt peaks arvestama õpilase eripäraga.


Ja ma ei poolda väga seda, et oleks mingid eri valikained või eelistused ainetele.. kes teeb oma elu suhtes nii vara otsused ära? Süsteem võiks olla ühte.. eripärale vb võiks panna rõhku alles 12-ndas klassis. No mina ei ole ei humanitaari ega reaalinimene.. kuskil vahepeal, kisub veidi sellise iseõppija/oma ajaplaneerija kanti aga läksin ikka julma reaalkooli just oma nõrku külgi tugevdama. Ja sellepärast ma arvan ka, et kool peaks küll pöörama tähelepanu sinu võimetele aga sama suurt tähelepanu ka sinu nõrkade külgede parandamisele.. elus peame kõik ühtemoodi oma eelarvet nt planeerima või ahastuses sõbrannale psühholoogi mängima. Seepärast see ühtne põhi siis kõigile, mina küll ei kurda kuigi tunnen et paljud minu tugevused on välja arendamata. Aga kui ikka huvi on siis võtad ise kätte ja tegeled endaga.. paljude asjade üle võiks nuriseda.

Mina sain kehalises kasvatuses kätekõverduste eest kahe, sest ma tegin pool kätekõverdust ära. Vähemalt üritasin. Aga üldiselt on ikka väga ajuvaba kehalise kasvatuse hindamine. Ega meil praegu ülikoolis kunsti hindamine ka palju parem pole, aga sellest sõltuvad ju mingid kuradi toetused, mis kunsti jaoks niigi olematud on. Ja siis ära õpitavaid aineid ei hinnata..

Koolis ma ei leia, et mingid üldained peaksid valikulised olema... aga matemaatikale võiks ikkagi veits rohkem rõhku panna... nagu umbes 10 aastat tagasi. Ma väidan, et matemaatika on üks väheseid aineid, mis õpetab mõtlema. Ise matemaatika-füüsika kallakuga klassi lõpetamist ei kahetse igastahes, oleks võinud isegi rohkem mates pingutada (4 asemel 5 saada lõputunnistusele) ... aga noh, teisi aineid oli ka vaja teha.

Matemaatika on jah, väga tähtis aine. Minu arvates võiks ka matemaatika riigieksam kohustuslik olla, nagu eesti keel. Nagunii enamik erialasid nõuavad matemaatika eksamit ja kui leidub mõni, mis ei nõua ja siis matavihkajad kisavad suure suuga, et neil nagunii ei lähe seda vaja, aga ei arvestata, et soovitud eialale ei pruugita sissegi saada ja matemaatika on üks kindlamaid asju, mida siis "teise valiku" juures arvestatakse.

Matemaatika riigieksami tegemist kohustuslikuks pooldan ka kahe käega, kui üldse see riigieksamite süsteem välja mõeldud on. Siis oleks tasakaalus - oleks kohustuslik eksam nii reaalainest kui ka humanitaarainest. Tõesti matemaatika on üks suur loogikatreener, see näitaks ju õpilase loogilist mõtlemist.

Tegelikult matemaatika on täiesti eraldi teema. Mina nt õppisin matemaatikat kuni 11.klassini, rohkem lihtsalt ei olnud neile, kes eksamit ei tee. Ja SIISKI õpin mina praegu ühe erialana matemaatikat. Lihtsalt koolis oli sellega väga nõme programm, et viiest klassi õpilaste hulgast saab ainult max ühe klassi jagu eksamit teha ja ka juhul, kui tulemus tuleb tõesti hea.
Sellegipoolest ma ei leia, et matemaatika peaks olema kohustuslike riigieksamite juures, sest sellisel juhul on eelistatud need õpilased, kes oskavad hästi reaalaineid.

Mis siis saab,kui õpilasel puudub loogiline mõtlemine ?? Ei ole tugevaim külg.
Absoluutselt ei poolda matemaatika eksamit kohustuslikuks gümnaasiumis. Piisab,et põhikoolis on.

Miks nii? Hetkel ju eelisseisus humanitaarainete oskajad. Kirjand ju siiski humanitaar. Ma usun, et kui matemaatika eksam oleks kohustuslik, oleks see tunduvalt lihtsam ka.

Mina ei leia, et matemaatika riigieksam peaks kõigil olema- vähemalt senisel kujul nagu praegu. Sest needki, kelle üks tugevamaid külgi see aine on, ka nende jaoks on see üks paras pähkel. Mis saaks siis nendest, kes üldse seda ei jaga ja ka põhikooli eksamiga on jamamist? Kas nemad siis ei saagi kooli lõpetatud? Minu meelest ei tohiks seda mitte mingil juhul kohustuslikuks teha.
Kehalise kasvatusega on nii nagu on- ühest küljest on see süsteem õiglane, kuid teisalt mitte. Siiski tuleks arvestada õpilase omapära, peaasi et asi oleks tehtud võimetekohaselt, ega ei saa ju end hingetuks rabeleda või tekitada vigastusi seepärast et saada hea hinne!
Eneseväljendusoskuse arendamiseks peaks küll olema mingisugune tund, kus näiteks argumente peaks kaitsma jne.
Palju tõde on ka BailaBaila tekstis.

Samas, mida teeb kirjandil inimene, kellel puudub arutlusvõime ja näiteks lai silmaring? Kõike saab arendada ja selleks ju kool peakski olema.

Siiski näitab kirjand inimese silmaringi ja eneseväljendusoskust. Seal ju vaja teada fakte jm. Ja iga eestlane peab oskama eesti keele õigekirja..

Silmaring, eneseväljendamisoskus ja arutlus ongi humanitaar. Mõnele sobib ehk rohkem konkreetsus, kindlad valemid, arvud. Sel juhul on tema pandud halba olukorda, kui peab ühe teema kallal ilmatut mulli hakkama ehitama. Ega ma tegelikult ei mõelnudki, et matemaatika eksam sellisel kujul peaks olema kohustuslik. Kirjutasin ka, et siis läheks eksam arvatavasti lihtsamaks ning minu arvates oleks see võrdne. Tean näiteks, et meie enda eesti keele õpetaja peab seda ka ebaausaks, et vaid eesti keele küpsuskirjand on kohustuslik. Ja peabki iga eestlane oskama õigekirja, ma ei väidagi, et see kirjand kohustuslik ei peaks olema. Samas loogilist mõtlemist on samuti vaja ja seda peab omama. Aga eks ongi inimestel erinevad nägemused.