EEVA naistekas

Kuna olen tulevane pedagoog ja kindel, et see on mulle õige ala, siis mul on veel kooliskäivatele eevakatele mõned küsimused. Endal on muidugi ettekujutus asjast olemas, kuid kuna ma asun ise mõne aasta pärast teisele poole klassi, siis mind huvitaks õpilaste endi nägemus asjast samamoodi.

Mis teeb õpetajast hea (väga hea) õpetaja?
Missugune ta välja näeb (riietus, soeng, meik jne)?
Missugune on tema suhtlus- ja käitumisstiil?
On ta pigem keegi, kes klassi ees kurja näoga seistes ülesandeid kätte jagab, või keegi, kes on pigem sõber ja juhendaja?
Mida ta silmas peaks pidama, et olla oma alal edukas?
Kuidas ta oma aine vastu huvi tekitab?
Kuidas ta saavutab õpilaste austuse enda vastu?
Missugune peaks olema ranguse ja leebuse vahekord?
Kuidas teeb õpetaja tunni huvitavaks?
Mida õpilased üleüldiselt õpetaja puhul hindavad?

Juba tuligi palju küsimusi. Põhimõtteliselt ootan vastuseid antud küsimustele ja üleüldist arutelu antud teemal - missugune on hea õpetaja?

Sa natuke ette ei rutta asjaga?


Ma arvan, et hea õpetaja on õpilasele partner ja samas eeskuju. Kindlasti autoriteet, muidu teda ei hinnata. Mina lolle inimesi ei hinda. Naljata seda kõike juba ei saavuta. St astu kõigepealt ülikooli, su maailmavaade võib totaalselt muutuda veel. Nägemused asjadest muutuvad.. inimene areneb silmaga nähtavalt. Ära rutta asjadest ette. Vb kui sul näiteks on vaja teha statiskas mingi uuring, koosta selline küsimustik ja analüüsi vastuseid.

statistikas*

<A href="eeva.ee/client/forum/forum.asp?wa_id=581...post110455</A> Sa oleksid võinud oma küsimused siia teemasse postitada

Ei rutta ette, kuna lihtsalt tekkis selline mõttevälgatus. Tahtsin näha, mida teised asjast arvavad.

No eks pange teema lukku siis.

Mina, kui siis niiöelda hea õpilane, hindan karmi õpetajat rohkem, kui sellist, kes igale õpilasele järele annab. Kui ma ise oleks õpetaja, siis mingil määral suhtuksin õpilastesse nii, et kuidas sina mulle, nii mina sulle. Konkreetne näide oleks siis selline, et kui ma märkan, et õpilane pole juba mitmendat korda tunniks viitsinud õppida ning jutustama ei tule, siis ei tuleks ma talle veerandi/kursuse lõpus vastu ning ei annaks omalt poolt panust, et too õpilane parema hinde kokku saaks. Kõrvalt on tohutult naeruväärne jälgida olukorda iga kursuse lõpp, kui õpetaja laua juures seisab trobikond õpilasi, kes püüavad oma kahest välja rabeleda.
Hea õpetaja peaks olema järjekindel ning peaks tundma, et siiski tema on see autoriteet klassi ees ning pole tulnud sinna selleks, et õpilaste ülbust ja distsipliinipuudust taluda. Selline oleks siis minu, kui gümnasisti näegemus heast õpetajast.

Mis teeb õpetajast hea (väga hea) õpetaja? Oskus oma ainet huvitavaks õpilastele teha nii et õpilastes tekiks aine vatu huvi. Õpetaja peab kindlasti reeglid paika panema ja korda hoidma.
Missugune ta välja näeb (riietus, soeng, meik jne)? Riietus korrektne, soeng tavaline, meik pigem tagasihoidlik samas ilus. Ja muidugi oleks kena kui õpetaja kannaks hoolt ka hügieeni eest nagu kasutab deodoranti jms. (Kahjuks meil enamus õpetajaid hügieenile tähelepanu ei pööra.)
Missugune on tema suhtlus- ja käitumisstiil? Ta peaks olema õiglane kindlasti, tolerantne, viisakas, ei tohi kasutada vägivalda, peab olema karm samas ei tohiks karjuda, kuna ausaltõeldes omast kogemusest võin öelda et mul hakkab alati siis pea hullult valutama samas kui kellegi teise peale karjutakese.
On ta pigem keegi, kes klassi ees kurja näoga seistes ülesandeid kätte jagab, või keegi, kes on pigem sõber ja juhendaja? Ta peaks suutma leida mingi tasakaalu nende mõlema vahel.
Mida ta silmas peaks pidama, et olla oma alal edukas? Ta peaks olema tunniks hästi ettevalmistatud ja kohtlema kõiki võrdselt.
Kuidas ta oma aine vastu huvi tekitab? Meil on nt väga hea geograafiaõpetaja kes alati otsib mingit huvitavat lisamaterjali teema kohta ja vaatame huvitavaid filme ja ta ise räägib igasuguseid põnevaid fakte jms.
Kuidas ta saavutab õpilaste austuse enda vastu? Olles konkreetne, õiglane.
Missugune peaks olema ranguse ja leebuse vahekord? Pigem rangem kui leebe kuna kellelegi ei too kasu ju õpetaja kes niisama vahepeal vb mõne nalja viskab ja muidu niisama istub ja siis vahepeal kirjutab paar kahte välja õpilastele kes talle ei meeldi.(Tõin praegu näite ühe enda õpetaja kohta.) Samas ei tohiks liiga karm ka olla kuna see tekitab stressi ja viha õpetaja vastu. (Sellesmõttes et kui tõesti ei jõua nt oma kodutöödega valmis kuna oli trenn kaua vms siis ei tohiks ka karjuda ja sõimata ning õpetaja võiks üritada mõista. Sest kohusetundlikud üpilased tunnevad niigi süüd.
Kuidas teeb õpetaja tunni huvitavaks? Huvitavalt asja jutustamine samas selgelt, kuna keegi ju ei viitsi mingit keerulist seletamist kuulata.
Mida õpilased üleüldiselt õpetaja puhul hindavad? Õiglust, oskust korda hoida ilma karjumiseta ja kindlasti on see väga nõme, et kui õpetajal on paha tuju siis ta elab selle oma õpilaste peal välja.

Minuarust pole see vabandus, kuigi mul endal ka nii juhtunud, aga see näeb välja nagu mingi vabandus, alati on vastu öeldud et kool on tähtsam ja mingi trenn ei tohi seda segada, ega ei tohi ka. Vahel juhtub, aga siuke vabandus on küll nii nõme kui üldse olla saab.

No kui ma õpetajana oleksin teadlik, et tegu on spordiinimesega, kes tõsiselt asjaga tegeleb (no nt et ta käib tihti suurtel võistlustel), siis ma muidugi tuleksin vastu, kui ta muidu kõik omad asjad ära teeb ja on tubli, muidu aga mitte, kuna eks sellised järeleandmised tuleb ka välja teenida. Ses suhtes, et igaüks võib trenni või mingi asja vabanduseks tuua, loeb aga see, et vabandus on tõsiselt põhjendatav. Kõik on kokkuleppe ja omavaheliste suhete küsimus

<span id="wa_f_item_176711" name="a176711">Mis teeb õpetajast hea (väga hea) õpetaja?
See, kui õpetaja ise oma ainet armastab ja hästi valdab.
Missugune ta välja näeb (riietus, soeng, meik jne)?
Pole oluline. Esmased hügieeninõuded ja akadeemilise riietuse olemasolu võiks täidetud olla, aga pole mingi näitaja.
Missugune on tema suhtlus- ja käitumisstiil?
Üldiselt selge ja arusaadav, ilma slängide ja võõrsõnadeta kõne on kõige paremini mõistetav. Aga üldine hoiak vaba, see näitab et tegu on ikka inimese, mitte robotiga.
On ta pigem keegi, kes klassi ees kurja näoga seistes ülesandeid kätte jagab, või keegi, kes on pigem sõber ja juhendaja?
Hea õpetaja oskus ongi minu arvates see, et ta on õpilastega küll sõber ja suhted on head, aga samas suudab ta end siiski maksma panna. Seega üldiselt sõbralik juhendaja, aga kui vaja, siis suudab karmi häält teha. ja ilma naljata.
Mida ta silmas peaks pidama, et olla oma alal edukas?
Peaks olema arvestanud, et kooli tuleb kokku igasuguseid lapsi ja mitte võtma klassi, kui ühte tervikut, kes kõigesse ühtmoodi suhtub.
Kuidas ta oma aine vastu huvi tekitab?
Sellega, et läheb ise oma ainesse sisse ja läheneb asjadele loomingulisest küljest.
Kuidas ta saavutab õpilaste austuse enda vastu?
Kõige tähtsam on õpetaja puhul olla ÕIGLANE ja oskus säilitada ka raske tööpäeva lõpus huumorimeel.
Missugune peaks olema ranguse ja leebuse vahekord?
Kohe alguses peaks lapsed paika panema ja seejärel leebelt võtma, aga iga kord, kui kusagil miski ülekäte läheb, siis korda looma, muidu võib asi kontrolli alt väljuda.
Kuidas teeb õpetaja tunni huvitavaks?
Muutes aeg-ajalt tunni käiku.
Mida õpilased üleüldiselt õpetaja puhul hindavad?
Usun, et olen eelpool enamuse maininud.
</span>

Mina küll ei poolda seda, et kõiki õpilasi peab võrdselt kohtlema. Kindlasti teenib parem õpilane oma käitumise ja hoolsusega teiste ees mõne eelise ja selline asi on minu arvates õige. Ma olen mitmelt poolt märganud, et tunnist ära küsimine on tublidel õpilastel kergendatud ja samuti ei tehta kurja häält, kui targem õpilane tunnis mõne muu asjaga tegeleb, kuna tõesti võin omast kogemusest öelda, et jube tüütu ja igav on ühe ja sama teema nämmutamist kuulata, kui endal juba kõik selge on.
Ja samas pole õpilaste tasemed samad, et neid peaks võrdselt kohtlema. Kui lapsel on pontentsiaali ja viitsimist, siis miks mitte tema oskusi arendada andes talle lisatööd, kui õpilane ise vastu pole. Ja samas on nõrgad õpilased, kes vaevu-vaevu saavad tunnitööga hakkama.. Neile ei hakka ju lisatööd andma, kuna nad endaga niigi jännis. Seega kõikide võrdselt kohtlemine poleks minu jaoks õige.

Ma tooksin näite praegu õpetajast, kes õpetajaks ei sobi.
Tuli mulle õpetajaks (ja meie kooli) 11. klassis, täiesti ajuvaba tegelane (noor, hiljuti ülikooli lõpetanud). Oma ainet ta ei valdanud, meie olime temast targemad, tunnid olid mõttetud, sest ta ei viitsinud neid isegi ette valmistada. Ta ei suutnud ära otsustada, kes ta siis olla tahab, kas mingi "lahe" õpetaja ja sõber või siis õige õpetaja. Vahepeal üritas nalja teha, mis kukkus haledalt välja, siis üritas pahandada, mis kukkus veel haledamalt välja. "I'm getting really pissed off and you don't want to do that." Kui mu klassiõde ütles, et tema ei kavatse ta tunnis olla, kuna õpetaja ei valda oma ainet vms, siis läks ta endast välja. Ja tal olid parasiitsõnad, KÕIGE kohutavam. 45 minuti jooksul üle 50 korra sõna "right", lause alguses, keskel ja lõpus ja neid sõnu oli tal veel. Lisaks ei riietunud ta nagu õpetaja, leian, et teksad pole siiski sobiv riietus.
Ehk siis.. Õpetaja peaks jääma õpetajaks. Pole mõtet nalja teha, et "lahe" olla, see teeb asja haledaks, pole mõtet endast välja minna, sest see on tihti ainult naljakas. Õpetaja ei tohiks langeda õpilastega samale tasemele, et hakkab pihta mingi "kes nüüd kelle paika paneb". Tund peab olema ette valmistatud, peab valdama oma ala ja õpilaste küsimustele konkreetselt vastama (mitte nagu see õpetaja mul.. keegi küsis, aga kas nii võib ka, tema vastus "I wouldn't use that version", kuigi õpilase küsitud variant oli ilmselgelt vale. Kui vastus on vale, tulebki öelda, et on vale, mitte keerutada, et pole võib-olla kõige õigem.) Ja õpetaja peaks aru saama, kellele ta tundi annab..(abituriendid on välja kasvanud sellest, et jõulude ajal mingi tobe joonistus teha või välja mõelda mingi "imemasin", seda joonistada ja siis kirjeldada... See on rohkem väikestele põnev.) Ja ei tohiks lasta tunnil venida. See inglise keele tund venis meil, kestis rohkem nagu 3 tundi.. Õpetaja peab ise olema aktiivne ja energiline, mitte mõtlemisega, et okei, keegi ei taha vastata, las on siis mõni minut vaikust. Kui õpetaja ise huvi üles ei näita, pole ka õpilastel mingit huvi.
Tegelikult on noorel õpetajal raske saavutada seda, et teda austataks ja et tema tunnis kord oleks. Selleks tuleb algusest peale välja mõelda oma käitumine, alguses on eriti tähtis ennast maksma panna. Kui alguses juba austust ei teki, siis vaevalt see hiljemgi tekib.

Meil oli väga hea õpetaja, ka hiljuti ülikooli lõpetanud. Ta andis meile eesti keelt ja kirjandust ning oli ka meie klassijuhataja (10-12 klass). Parim õpetaja. Oskas end kehtestada. Kui vaja, oli karm ja kui vaja, oli leebe. Kuigi eesti keel ja kirjandus mind absoluutselt ei huvitanud, käisin tundides vaid õpetaja pärast, sest tema ise isiksuselt oli huvitav. Ta oskas naerda teiste naljade üle...


Tema poole võis vabalt peale tundi mõne murega pöörduda, ta alati aitas kui oskas. Kui vaja, siis klaaris ka teiste õpetajatega meie eest asju (nt kui endal ei õnnestunud mata õpsiga kokkuleppele saada, siis ta läks ja rääkis ise). Välimuselt oli ta ka väha ilus (nagu sisemuseltki) oli hästi heasüdamlik. Õpilaste ees käitus loomlikult, ja kunagi ei kohelnud meid kui konkurente või enda alamaid. Ta on ja oli parim õpetaja.

Põhimõtteliselt on siin mitu korda juba kõik asjad ära öeldud nii et ütlen ainult seda, et minu arvates ei ole see üldse sobilik kuidas mõni õpetaja oma õpilastele sõbraks tahab olla. Mulle rääkis üks tuttav kuidas ta oma matemaatika õpetajaga mingil roki üritusel jõi ja laaberdas. Mina ei oska selles asjas nüüd positiivset küll näha, tegu alaealiste tüdrukutega ja täiskasvanud õpetajaga, kes põhjendas oma käitumist nii "koolis olen õpetaja, aga vabal ajal inimene". Õpetaja on ka inimene ja peaks tegelikult pidevalt autoriteet olema. Üritustel võib loomulikult käia, aga pigem oleks võinud siis lihtsalt tervitada, kui pool õhtut koos juua ja kaelakuti laulda.


Teine näide on mul enda gümnaasiumiaegsest õpetajast, kes tahtis kõigiga väga sõbranna olla. Käis linnas meiega pidutsemas ja joomas. Tunnis tema ainet keegi kuulata ei viitsinud, sest teda võeti kui tavalist tsikki. Mul ausalt öeldes viskas päris üle kui ta mulle oma armuprobleemidest rääkima tuli või näitas millised rinnahoidjad just ostis.


Muidugi võivad õpilane ja õpetaja ka sõbrad olla, aga sõpruses säilib austus. Mingil määral usun, et see sõltub siiski ka vanusest, et ülikoolis on selline sõprus mõistetav. Põhikoolis peab õpetaja siiski olema rohkem suunaja rollis, see ei välista muidugi heasüdamlikkust. Eriti hindasime õpetajate poolset vastutulekut eksursioonide ajal kui nad lihtsalt tegid näo "et pole midagi näinud", ühesõnaga said noortest ka aru.

Väga hea on lugeda. Mulle lihtsalt meeldib end häälestada ja juba varakult valmis olla, et mitte sattuda nende otse ülikoolis tulnud noorte õpetajate hulka, kes pärast tööle minnes hakkama ei saa.

Kõige ülalpool öelduga olen nõus. Leian, et sõbralik suhtumine on hea, aga mitte sellisel tasandil nagu siin osasid on kirjeldatud. Mingisugune distants peab ikkagi jääma, kuna õpetaja ei saa olla klassis üks ja väljaspool klassi teine inimene. Õpetaja peab olema eeskujulik ja autoriteetne isiksus. On teada fakt, et õpetajad peavad enne austuse välja teenima. Ka mina ei austaks õpetajat, kes liiga familiaarselt üritab läheneda. Mõnus on viibida sellise õpetaja tunnis, kes teab, milleks ta seal on, ja suudab pingevabalt suhelda, kuid samas ei lasku liiga madalale.

bonstate tõi õige asja välja - ei saa keelata noorel inimesel olemast see, kes ta on. Teatud vanuses on juba piisavalt mõistust peas, et lasta inimestel ise enda käitumise eest vastutada, vähemalt niikaua, kuni asi pole piiridest väljunud. Kes omi õpilasi tunneb ja kellel on vastastikune usaldus, on oma tööga hästi hakkama saanud.