Jah, nagu ma eelnevalt mainisin, siis oleneb abisaamise vajadus olukorrast. Mul tulid häired vist stressist ja pingest, aga ega ma ei ütle, et need nüüd kergemad olid. Minul seisnes see siis südamekloppimises, mida ei saanud ise kontrolli all hoida. Oli isegi olukord, kus tuli kiirabi välja kutsuda. Aga ega algul küll ärevushäire diagnoosi ei olnud, vaid saadeti kõikvõimalikele uuringutele. Ja muidugi hakkas asi korduma. Eksamid ja selline teema pani meeletult põdema ja sealt asi jätkus. Vahest oli samuti, et ei tahtnud viibida ruumis, kus õhku ei ole. Eksamit kirjutades, siis kui aeg hakkas otsa saama ja õhk ka, siis viskas ka suht ära...käed värisesid ja selline tunne, et viskab pildi kotti, aga pidasin vastu ja kui õue sain, siis normaliseerus. Aga sitaks jube olukord oli. Ja õhtuid, mil süda tagus, oli palju. Aga mul möödus kuidagi asi...käisin arstide vahet ja kevad hakkas saabuma, sain rohkem maal, päriskodus olla ja see rahustas. Praegu olen tükk aega ilma rohtudeta olnud, kuigi rahustid ja selline kraam on kõik olemas igaksjuhuks. Ja kõige sellega kaasnes masendus ja vahest oli olukord tohutult väljapääsmatu. Jube!!
Vast said vastuse;) See lugu lühidalt siin, tegelt see asi on väga hull:(