EEVA naistekas

aasta vist sellest.

Pean tõdema, et alles üsna hiljuti juhtusin omal nahal midagi vastikut tegema. Ühel ööl kui olin tõelises segduses (kõigest mis parajasti minu ümber toimus) ning ei suutnud isegi korralikult hingata, "tekkis" mul rinnaesisele sügelus ja kukkusin seda kratsima (hea, et mul küüsed lõigatud olid), tegin seda samalajal kui mu poiss magas mu kõrval ning ajaliselt umbes 10 minutit, lihtsalt kratsisin ennast, pooleldi hingeldades ja nuttes. Samalajal surusin kõike seda halba endas alla, lootes, et möödub...õnneks ärkas mu poiss üles ja sai vihaseks mu peale, ta sõna otseses mõttes kiskus mul käed eemale ja hoidis mind kinni kuniks ma maha rahunesin, hingamise paika sain ja juba pool tundi lakkamatult nutnud olin. Point miks ma sinnamaale jõudsin oli lihtne, samas raske. Kõik halb mis mind viimase paari kuu jooksul ümbritses, kõik ohud ja halvad juhtumised mis olid toimunud kogunesid ja ma surusin need lahtirääkimata endas alla, ma ei tahtnud kedagi vaevata sellega ning tol õhtul kui olin miskipärast hakanud neist mõtlema, plahvatas mu sisemus ja ma tõesti ei suutnud oma närve kontrollida...ma poleks elusees arvanud, et midagi taolist teen...aga ma tõesti ei suutnud. Seega julgen öelda, et selline asi võib kõigiga juhtuda, kellele jääb sellest suurem arm, kellele rohkem, kes suudab sellest üle olla. Mina suutsin. Usun, et see oli hetkeline närvivapustus, imelik aga oli see sügelus rinnaesisel, mida ma kraapima hakkasin...kui tuled põlema panin, oli kõik eest kraabitud ja punane aga mitte verel...jumalale tänu. Vahest tekib olukordi kus me ei suuda enda närve kontrollida...aga peab oskama sellest üle olla ja asi lõpetada ennem kui seda haiguseks nimetada.

täpselt minu arvamus .

mu sõbranna ka 'lõikus ennast' . See oli küll nõme, ta ikka tegi pilti ja filmis ja ma olin suht hullumas, et miks ta teeb nii. Siiamaani on ta minusilmis hale, kui see meelde tuleb. Võite arvata, et ma jube halb inimene nüüd, ma tean, et selline asi on tõsine, aga antud olukord ei olnud muud kui tähelepanuvajadus ja mulle jättis see mageda mulje. Oleks tal valus olnud, ei oleks ta sellest tervele ilmale kuulutanud. Küll aga tean inimesi, kelle reetsid armid, mitte mingid pildid või videod ja nendele olen ma andnud nii palju abi kui olen saanud.


Ise ei suuda nuga kättegi võtta teades, et see varsti mu verega koos on. Õnneks/kahjuks ma kardan valu.

Praegu on lõikumine kui pingete maandamine või "emoteema", nagu öeldakse.
Kui mina kunagi ammu-ammu põhikoolis käisin, tehti sellist asja puhtast uudishimust. ~6. klass oli siis. Lõigutud käsi näidati uhkusega, justkui märk oma valuläve ületamisest. Ühel plikal oli käsi randmest küünarnukini tihedalt õrnu punaseid kriipsukesi täis. Äge, uus ja huvitav - selline oli avalik arvamus. Kuna mina tahtsin ka alati kõike proovida, võtsin kapist žiletitera (mäletan, et tegin selle tükkideks, et ka klassiõdedele jagada:D) ja hakkas pihta. Vahetundides läks kamp vetsu, lukustati end kabiinidesse ja tõmmati kriipsuke käe peale. Pärast oli äge peegli ees sädistada, vetsupaberit värskele haavale pressida ja sellesse imbuvat verd teistele näidata. Eriti tegijaks said siis, kui mingi kujundi nahka täkkisid. Ise tegin enda nime algustähe. Vot selline oli suhtumine lõikumisse seal aasta 2000 kanti Pärast 6. klassi kadus see iseenesest ära, mõistust tuli rohkem pähe ja muud asjad muutusid popiks.
Kuna sälgud nahas olid pindmised (noored plikad sügavale lõikuda ei julgenud ja valus oli), ei jäänud arme. Siiski võib minu vasakul käel tähelepanelikul vaatamisel eristada kahte valget kriipsukest. Nüüd, "suure ja targana" suhtun lõikumisse negatiivselt, kuid lõppude lõpuks teab igaüks ise, mis oma kehaga teeb.

Ma olen ka päris palju neid, kes kriibivad end. Üldjuhul need näitavad neid uhkusega.
Aga mul oli sõbranna, kes päris tõsiselt end lõikus. Mõned haaavad olid nii sügavad, et ei tahtnud paranedagi. See võib suhteliselt tobe tunduda, et mille jaoks on sellist asja vaja. Aga depressioon paneb inimesi väga imelikult käituma. Tema sai abi psühhiaatrilt. Armid on üsna koledad ja kuna need on tal kätel, siis igaüks võib aimata mis minevikus toimunud on. Pole just sellised armid, mida uhkusega kanda..

Mina olen lõplikult nüüdseks sellest lahti saanud. Käe peal on armid,aga neid näeb ainult siis, kui oskad vaadata. Edu neile, kes selle probleemiga kimpus !


PS ! Mina muudaks pealkirjas sõna lõikamine sõnaga lõikumine, nagu sobiks paremini, aga eks moded teavad ise paremini:)

Kui on väga vaja ennast lõikuda/karistada, siis ma soovitan epileerimist v vahatamist. Need on ka vägaa valusad.

Ma nüüd vabandan, aga see epileerimise ja vahatamise kohta öeldu on minu meelest ikka nii mööda.

Mulle see varjant just meeldis. väga hea mõte. rahvas võiks nüüd seda hoopis kasutada:P

Jah kui elu ajab vihale ja närvi siis vahariba kaenlaalla või bikiinile ja sauhh ja oi seda valu.

Heh, sellesmõttes on ta jah postiivsem mõte kui lõikumine, lihtsalt kui vaadata enda kunagist tuttavat, siis tema lõikus end väga tihedalt st iga päev ka ju ei vahata ja ei epileeri, sest ei ole midagi vahatada ja epileerida ju ja lõpuks oleks see, kas ikka sama hull või isegi hullem ´koormus nahale. Kuid, kes seda teab:D See lihtsalt minu mõte. Tekkis ka mõte, et kas need kes end vahatavad ja epileerivad, teevad seda mõnu pärast ?

Tulge nüüd maapeale. Nii hull ka see asi ei ole.
Minu jaoks on see protseduur üldiselt hea stressileevendaja, sest peale seda on igati puhas tunne garanteeritud ja enesekindlusmeeter põhjas, isegi siis kui keegi sinna ei näe
Seega olen väga vastu sellle mõttele, et selline protseduur karistusena võiks mõjuda.