EEVA naistekas

Kas keegi on selle teemaga lähemalt kokku puutunud ?


Kuna kõik on siin anonüümne ja keegi siin kedagi ju hukka ei mõista, sis julgen avaldada, et ma olen kolm aastat lõikunud juba, aga ma KOHUTAVALT tahaks lahti saada sellest.....


ei leidnud taolist teemat ka siit...

Kui inglise keelt oskad, siis võin sulle paar lehekülge otsida, kus on sellest probleemist põhjalikult räägitud on.
Esialgu peaksid lõikumisele mõne alternatiivi leidma. Kui sulle meeldib näha verd voolamas, siis osta omale punane marker (või mõni värv) ja iga kord, kui tahad end vigastada, siis tilguta seda kraanikaussi. Või kuula oma lemmikmuusikat, tee sporti, loobi patju laiali. Kõik oleneb tegelikult sellest, mida sa tunned sel hetkel kui tahad lõikuda. Võid ka seda proovida, et võtad mõne hea lõhnaga kreemi ja masseerid seda sinna, kus kohast lõigata tahaksid. 

Inglise keelt oskan


Aitäh, eks ma üritan sis kõigest väest sellest lahti saada...

Siin on mõned lingid, kuidas ise end aidata, kuidas oma sõpru aidata jms.
www.selfharm.org.uk/help/helpingyourself/default.aspa
www.cyh.com/HealthTopics/HealthTopicDeta...p;np=293&id=2464
www.recoveryourlife.com/index.php?categoryid=64
Antud lehtedel on palju muud kasulikku ka, nii et surfa ringi.

PS. Ühes teises teemas kirjutasid, et su sõbrannal on ka sarnane probleem. Olge üksteisele olemas ja saage asjast koos üle.

Eks ma proovin...... muidu, esmapilgul tunduvad vääga kasulikud lehed olevat, eks ma nats uurin seda asja täpsemalt.

Aitasid asendustegevused - nt käed lihtsalt kraanikülma vee alla kuni valus hakkab. Samas kahjutum ja märke ei jää ja aitab sõltuvusest vabaneda.

Ja mingil määral motivatsiooni peab ka olema, peab selle endale selgeks tegema, tähendab.

Mu klassiõde, khkm.. lõikus omale käevarde oma nime hästi suurelt ning lasi teisel sõbrannal (kes ka oli end täis lõikunud) selja sisse lõikuda mingeid lauseid. rõve oli vaadata!

Huuuuh kui kriiiipi..Pealtnägijas oli sellest kord juttu. Jube jube mis endale ikka tehakse

Ise ei tunne ühtegi sellist inimest kes ennast lõigub kuid mu poisi sõbranna on ennast kunagi lõikunud, kätelt. Üldjuhul olen aru saanud, et enamus noori kes sellega praegu tegelevad, kasvavad sellest välja kuid nendest armidest ei mõelda. Need on koledad ja naljakas kuidas hiljem püütakse neid elueest varjata pikkade käiste või kinnastega. Milleks seda siis üldse?


Ma ei suhtu taolisesse tegevusse mingisugus heameelega, pigem on see tegevus väga vastumeelt. Sellised inimesed kes teevad seda misiganes mõttega on minu jaoks halenaljakad ja nõrgad.

Ma olen lõikunud juba 4 aastat. Sellest ajast saadik,kui vanemad lahku läksid ja mina vanaema juurde kasvama jäin koos õega. Ega ma uhke selle üle ole, aga minu jaoks on see 1 viis valu ja pingeid maandada.

õnneks pole ise isiklikult kokku puutunud. 
kui soovid lahti saada sellest siis soovitan pöörduda nõustamisse, tugigruppi abi saamiseks

Mina ei suudaks endale eales nuga või ziletti või ma ei tea mida käekülge panna ja mul on hea meel kaa, kuigi am ei usu, et oleksin selline, kui mule terariistade ees hirmu poleks. Kahjuks ma ei oska midagi abistuseks öelda. Mul kunagine klassiõde lõikus ka, pani reiti pilte ka, suhteliselt rõve...

kui sa tahad lahti saada, siis ma soovitan spetsialisti(psühholoogi) juurde pöörduda. siis võid kindel olla, et sinuga tegeletakse ja ravitakse see välja:)

kuna pealkirja üks osa on iseenda karistamine , siis minu kõige karmim karistus endale oli , et kui näppe veel kraksutan , siis pean pea vastu kappi lööma . kraksutasin korra ja siis täitsin endale antud lubadust , ehk löön pea vastu kappi . valus oli

paar aastat tagasi olid mul ikka kohutavad probleemid, mul puudus täielikult enesekindlus ja usk enesesse ja ma arvasin, et mina olen kõiges, mis siin maailmas halvasti on, süüdi. Siis karistasin ennast sellega, et peksin pead vastu seina, kraapisin ja kriimustasin enda nägu, peksin enda jalgu ja muud säärast. ÕNNEKS olen sellest nüüd üle saanud, aga samas see on hull periood on mind tugevamaks ja teiste inimeste suhtes mõistvamaks teinud.

Minu põhikooli pinginaaber lõikus endale üle terve vasaku käe küünarnukist randmeni sõna "HATE". Päris karm oli näha neid arme pärast.


Aga tunnistamine, et sa tahad sellest lahti saada on juba esimene samm paranemise poole.

issakene, kui jube lugeda. Õnneks on see teema mulle väga võõras, ma pole ennast kunagi lõikunud ja ausalt öeldes kardan ma valu väga, nii et ei suuda sellele mõeldagi. Soovitaks ka kas nõustamisse (psühholoogid oskavad kindlasti aidata ja nad ei mõista sind selle eest hukka) või leida endale tegevust, sportimist, joonistamist, mida iganes. Kullakesed, mis on seda väärt, et te endale haiget teete? Parem mõelge mustadel päevadel just headele asjadele ja mõistate, et elu on ilus.

Alati ei tahetagi ju endale haiget teha. Ma mõtlen just, et ei ole mõtet, et ohh, lähen nüüd koju ja hakkan piinama end. Sellised on vaid need wannabe´d. Aga ma arvan ja olen ise ka kohati kogenud seda, et pinged lihtsalt kasvavad justkui üle pea ja endale haiget tegemine olekski justkui nendest vabanemine. Lõikunud ma end pole, pigem enda vihast näpistamine, löömine. Ja seda sellepärast, et noorena (ja tglt ka praegu) ei kannata ma suurt kriitikat, halvustamist, see viib mind endast väga välja. Ja tol perioodil oligi mul nö abiks see enese piinamine, karistamine, et olen selline, kellena ma teistele ei meeldi. Igatahes jube olukord

Just, et selline teiste pealesurutus ja vähene enesekindlus tekitavad olukorra, kus justkui oled sunnitud endale haiget tegema. Tunduks, nagu oleks see ainuke lahendus.

Lõikumine on kindlasti seotud psühholoogiliste häiretega ja jagu ei tule saada mitte enda vigastamisest vaid nendest sundmõtetest, mis seda põhjustavad. Ja siin on kindasti omal kohal psühholoogi või psühhiaatri abi.
Kiiisu, soovitan arsti juurde aeg panna, ta aitab sul mõista, mis toimub ja temaga koos on palju lihtsam asjast jagu saada.