EEVA naistekas

Ma küll ei suudaks ennast vabatahtlikult lõikuda. Ma ei suuda lihtsalt endale haiget teha .

Järgmine kord, kui lõikuma tahad hakata, siis mõtle armidele, mis sellest jäävad. Peaks vist piisav olema.

Kui inimene on nii meeleheitel, siis vaevalt ta enne mõtleb mida ta teeb. Aga hiljem küll kahetseb...

kuda tuleb inimene mõttele, ennast lõikuda?

Nii kahju et meie ühiskond soodustab kõike seda, et inimesed tunneksid ennast alaväärsena. Reklaamitakse mingisuguseid mõtetuid iluideaale ilma isikupärata jne jne. Selleasemel et õpetada inimesi endaga rahul olema ja seda sisemist rahu leidma. Mina soovitaks minna pilatese või jooga trenni või siis katsetada seda õiget hingamist mida vist ka reporteris näidati ükspäev.

Aga miks sa nii teed üldse, kas tõesti teeb meeleolu paremaks?

Ega heast peast vist lõikuma ei hakata. Ikka peab mingi probleem olema. Mõnele vist isegi pakub see mingit rahuldust ka, et kui see lõikumisel tekkiv valu, meeldib neile isegi ja nad saavad seda kontrollida ka. See on vist jah nagu ka enda karistamine, nagu eelpool keegi ütles. Aga ma sellest lõikumisest aru ei saa. Kahju on, kui seda tehakse. Ma ei suudaks iial nii teha endale. Ja kui ntx mõni kallis inimene mulle, ennast lõigub, siis ma ei kujuta ette mis ma teeksin. Aitaksin iga hinna eest. Ja ma arvan et tuleks ka kellegagi rääkida, mõne professionaaliga.


Ennast ja enda keha peaks austama, ja mitte selliseid asju tegema. Ükski probleem ei ole nii suur, et seda ei saa lahendada;)Ma loodan et teemaalgataja, saab kuidagi abi sellega:)

mõnusad armid jäävad, pärast hea vaadata.

Mul üks sõber lõikus. Tal oli elus kõik halvasti ja tundus, et paremaks ei lähegi ja siis ta tundis ennast absoluutselt kõiges süüdi.. ja siis rääkis, et ''karistab'' ennast.. Päris jube. Ja ma tean, et asi oli väga tõsine. Aga vähemalt on ta elus ja praeguseks on tal parem. Ta ei rääkinud sellest kellelegi, ma oletan, et ainult mina teadsin. Ja kuna ma teda tõesti hästi tean, siis teadsin, et ta ei taha mingit tähelepanu ja ta lihtsalt ei oska kuidagi ära olla enam ja ei näe millelgi mõtet :s Ja sellisel juhul tuleb proovida heaga. Mõni halb sõna oleks ta kindlasti kaugemale lükanud.. See oli nii jube, mitu kuud elasin kartuses, et äkki juhtub midagi halba.
Ise olin ka vahepeal päris suures masenduses, seda vaimset valu oli liiga palju ja pidevat oli tõsine mõte, et tahaks tunda füüsilist valu. Aga õnneks ikka suutsin ennast talitseda ja ei teinud midagi.
Tegelikult on see päris tõsine teema, eriti kui põhjus on olemas.. (Mingid ''moe'' pärast tegijad ei lähe arvesse)

teemaga seoses tuli mulle meelde üks vahejuhtum mis oli juba paar aastat tagasi,nimelt käisin koguaeg ühe küünetehniku juures,ta tegi oma tööd hästi ja tundus muidu ka hästi tore ja huvitav inimene,kuni ükskord midagi jututstades ta tõstis oma käed üles ja keers randmete siseküljed minu poole ja ma nägin,et need olid täisesti ära lõigutud:dry:minu jaoks oi see täiesti jube vaatepilt,sest pm olin ma sellistest asjadet varem ainult kuulnud,see oli minu jaoks nii šokeeriv ja õudne,et rohkem ma selle küünetehniku juurde ei länudki,lihtsalt tekkis mingi kohutav tõrge ta vastu...nii,et tüdrukud mõelge mida te teete endaga,hiljem tuleb nende armidega terve elu elada,mõelege kasvõi sellele kuidas tulevikus tööd hakkate otsima,ükski tööandja ei suhtu sellisesse asjasse hästi,teil tuleb terve elu oma lõigutud käsi peita,sest need on selgeks näiteks sellest,et inimene on psüühiliselt ebastabiilne ja sellistesse ei suhtuta just eriti hästi...kahjuks!!!

On jah. Õudne, et inimene suudab meeleheites endale viga teha!

Ma ei suudaks endale haiget teha niimoodi. Kardan jubedalt valu. Ja need armid on ka kohutavad.
Mul üks klassivend lõigub. Pmst tunni ajal tõmbab sirkliga käsivarde suure haava.

Mul ka klassivend tõmbas tunni ajal endal käe katki, paberinoaga lõikas suure Z-tähe endale kätte...see oli tema arust hullult lahe.

Liiga haige teema... haige sõna otseses mõttes. Jah, tõsi see on, et pinged kogunevad, eriti puberteedieas ja neid on siis vaja maandada... kuid selleks on palju paremaid võimalusi... Näiteks mingi spordiala, mis vajab kõva pingutamist ja rassimist (nii et muule pole enam aega mõelda) / või siis raju seksisessioon ette võtta (kasvõi iseendaga, kui partnerit pole - fantaasiat ikka ju leiab?)... selliste tegevustega lisandub palju positiivseid hormoone, mis olukorra tuntavalt paremaks pööravad. Muide paljuski ongi need varasemas teismeliseeas kogunevad pinged seotud seksuaalse (rahuldamatuse) taustaga, isegi kui seda otse nagu ei taju (või ei oska tajuda).

Avaldan siin oma arvamust. Minu meelest on vaja eneselõikujatele mõistvat ja hoolivat inimest, kes nende muresid kuulaks ja neile toeks oleks. Ma arvan, et see aitaks lõikumise lõpetada, kui sa tead, et sa pole üksi ja sul on head sõbrad, kes sind aitavad.
Mina ei teeks seda kunagi, ükskõik kui raske mul ka poleks. Esiteks ma ei saakski seda teha, sest kardan hullupööra valu. Teiseks ei kannata ma verd näha. Isegi vereproovi võtmine paneb mul pea ringi käima ja mul hakkab paha.

Jah, teema on suhteliselt aktuaalne tänapäeval. Seda võivad teha meie kõige lähedasemad isikud, ilma et me ise midagi teaksime - märkaksime. Ega lõikuma ei pea alati nähtavast kohast. Olen isegi kokkupuutunud tüdrukuga, kes end lõikus. Tal olid piki käsi pikad armid. Seda ei olnud just kena vaadata. Mul oli temaga vähe kokkupuudet nii et appi ei tõttanud. Saigi küll sõbrannadega tema südametunnistusele koputatud, kuid hoolimata tema lubadusest enam mitte lõikuda; tekkisid paari nädala tagant ikka ja jälle uued armid.
Ise ma ei suudaks küll enda vastu kätt tõsta. Karistada ennast.. Sel pole mõtet, sest kui ma olengi midagi tõesti pahast/halvasti teinud- tuleb see kõik mulle millagi ikkagi tagasi.
Kindlasti teie, kes te lõigute rääkige oma vanematega ? (üldse, kas vanemad ei märka, kui nende lapsed end lõiguvad?) Või psühholoogiga.. Pidada päevikut ja mõelda oma tegude üle st mõelda kainelt.
EDU !

Sellest ajast,kui ma selle teema siia kirjutasin, on möödas peaaegu aasta. Selle aasta jooksul pole ma enam omale kordagi kätt külge pannud, mille üle ma olen väga uhke tegelikult. Siiralt loodan,et ei pea enam sellise teemaga kokku puutuma....

Lihtsalt mainin, et nendele, kellele meeldib lõikumise juures see "valu" on alternatiiv panna enda käe ümber tavalised kummid (kui neid käest eemale tõmmata ja siis lahti lasta on valus). See muidugi ei lahenda probleemi, aga on leevendus armidele. Eks igal inimesel on enesevigastamiseks erinevad põhjused, aga see on mõndasid aidanud.
Ja kiiisu, Sul on põhjust uhke olla

üks mu sõbranna lõikus ennast. kunagi kui olime 4 tegi tema seda kõgi ees ,päris jube. kuna me olime kõik ühed lähedased sõbrad ,proovisime aitata tal sellest lahti saada (sest ta ise tahtis seda). Vahel sain temast natukene isegi aru sest ta ema tundsin ma üsna hästi ja ta ikka nõudis ka veidi palju ja see võis sõbranna närvi ja vihaseks ajada. Ise ei julgks seda iial teha sest isegi vereproovi ajal olen kokkukukkunud.

see oli vist 6kl lõpu poole-7kl alguseni. siis sai jagu ja ilma kellegi abita. nagu et ütles endale et enam ei tee ja kõik. Algul vist ikka paar korda kuus juhutus siis juba 1 kord jne. tõeliselt tugev peab vaimselt olema et sellest nii ülesaada. kõik on kiitu väärt kes sellet üle pika aja lahti saavad.