EEVA naistekas

aa

mul on esinenud aastaid söömishäired. esialgu ei pööranud sellele eriti suurt tähelepanu, st ei liigitanud seda küll kuskile alla et kas buliimia või anoreksia. nüüd hakkab asi kontrolli alt väljuma. toitun muidu ülimalt tervislikult ja korrapäraselt ja siis äkki blokeerin kõik mõtted ning lähen ostan poest kõike rämpsu: burgerit, krõpsu, sokolaadi, vahvleid, salatit, kanakoiba, halvaad, jäätist jne jne ja söön kõik korraga sisse. hiljem on väga raske olla ja siis tulevad süümekad, oksendada olen proovinud kuid ei tule midagi ning siis lähevad käiku lahtistid, ning 1-2 asemel ikka kuus. ja nii see ahel edasi lähebki, siis toitun jälle korrapäraselt kuni jälle enda aru kaotan. kusjuures asi on täiesti kontrollimatu, ma vaatan poes asju ja mõtlen, miks ma seda endaga teen ja IKKA VÕTAN. ise leian, et mu tuleb see ehk ebakindlusest kõige suhtes ja otsin lohutust toidust. muidu olen kena välimusega ja TEGELIKULT ei ole paks kuigi alati võiks saledam olla. nimelt olen 164 pikk ja kaalun 56kg.. nüüd on juba tuju ka halb pidevalt ja nutuhood ning väga tahaksin sellest välja rabeleda AGA ma ei taha lõpetada dieeditamist ja siit saab kõik jälle alguse. peab tunnistama, et olen haige inimene:(

Havana, kuidas sul nüüd toitumisega on edasi läinud? Kas oled oma probleemist lahti saanud?

Tahaks loota, tegelikult võtsin ma julguse kokku ja ükskord ütlesin oma mehele selle välja. Ta oli šokis. Ma vaikselt hakkan harjuma täiskõhutundega (ja kõht saab mul väga väikestest kogustest täis). Mingid söömishäired on mul jäänud, sest iga söögikord on ikka nii piinarikas ja nii suuremate söögikordade ajal lausa väljakannatamatu - pea on mõtteid täis koguaeg ja isegi värsket salatit sööd mõttega, et mida see mu kehale küll teeb. Mingeid jäädavaid kahjustusi muudele organitele vist ei jõudnud tekitada, sest nii 2 kuuga kadusid ka mõned imelikud nähtused ära. Samas toidu suhtes olen ma täielik friik ikka veel ja asi süveneb.. koguaeg vahin neid rasva ja süsivesiku sisaldusi. Võid, praetud toite, rämpstoitu, paljusi maiustusi ja küpsiseid ei puutu jne. Tegelikult isegi õuna/banaani ei julge mõnikord süüa, viinamarjadest rääkimata. Samas maksimaalselt on mul ikka kaks söögikorda päevas ja kui asi piinama hakkab võtan kohe jalgratta ja kaon tundideks välja, või jalutan/jooksen need 10 km niisama. Suvel on õnneks asi lihtsam, süüa lihtsalt pole aega. Aga kaal on ikka sama, ei vähene ega suurene.

Mul nii hulluks need asjad ei läinud, need "söömahood" piirdusid mul ka ainult vb hiiglasliku koogitüki nahkapistmisega, millele järgnesid süümekad. Aga tõesti, soovitan selle väljaoksendamise asemel võtta end kätte ja minna välja jalutama kasvõi. Lihtsam on kellegagi koos ka oma toitumist jälgida, mina ütlesin mehele ja nüüd oleme kaks friiki koos - jälgime üksteise toitumist. Ma olen aru saanud, et temal tuleb ka silma peal hoida. Ja regulaarne trenn kindlasti - sisenda endale, et kui sa suudad kõik selle ära põletada pole oksendamine vajalik. Lõplik pöördepunkt oli minul see kui ma ei saanud enam asjadega hakkama, mis olid minu jaoks üliolulised. Näiteks ma ei saanud mehele suuseksi teha, ilma et süda oleks pahaks läinud. Ja sellised häirivad tagajärjed, enne ku ikahjustused väha hulluks lähevad.


Alati on võimalus ju ka pöörduda noorte nõustamiskabinetti. Söömishäiretega võtavad nad seal ka alati vastu. Kairy`le täpselt sama jutt.

Õhh, ka ise olen buliimia ääre peal kõikunud. Siis, kui mul see teema toidu ja söömisega algas, üritasin end mõned korrad oksendama ajada. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte. Kummaline on see, et pärast oksendamist oli sees selline natukene uhke tunne. Twisted, aga nii oli. Ja paari minuti pärast see tunne kadus, siis oli ahastus. Pärast mõnda korda lõpetasin selle, sest ma hakkasin jubedalt kartma. Iseennast ja seda, mis minust saama hakkas. Niiet mind hoidis tagasi puhas hirm.

Mina olen endale magusat lubanud nendel päevadel, kui ma jooksmas käin. Mingi 8km jooksu ja 2km kõndi.. pluss kooli ka edasi-tagasi 4km. Siis ei ole süümekaid. Aga kui ma olen söönud magusat või lihtsalt palju ja trenni pole teinud, siis on ikka paha tunne küll.. ja eks ole põhjust ka, kui nädalaga 2kg juurde tuleb. Ja ma ei kaalu nii vähe nagu enamus siin. Õnneks oksendamiseni pole veel jõudnud, küll aga käis lahtistite ostmise mõte peast läbi (noh eks ole põhjust, kui seedimine üliaeglane).. aga kogu selle toitumishäirete jutu peale käis külmavärin üle ja püüan muud moodi hakkama saada.

Ma ei mõista ka neid mehi. Milleks olla koos naisega, kes ei meeldi. Võta palun teine naine, piitspeenikesi ja anorektikud peaks maailmas leiduma piisavalt. Oma mehel ei laseks elusees ka enda kaalu kohta solvanguid pilduda. Tihtipeale saavadki need söömishäired alguse mõne lähedase inimese märkusest.
Ja Havanale veel nii palju, et kui su mees eelistab olla ennem peenike, kui paks ja RÕVE, siis minu silmis on kõik peenikesed mehed rõvedad. Mees peab ikka olema suur ja selline, kelle kaisus tekib kohe turvaline tunne. Ja oma naist solvav mees ei ole mingi mees. Oman ka ühte piitspeenikest sõbrannat, kellel ka vägaväga peenike mees ikka on. See mees ka peab oma naist paksuks ja teeb pidevalt märkusi selle kohta, et sõbranna sööb!!!!??? Lihtsalt ei mõista. Kuidas saab sellist meest taluda!!?? Mehed vist ise tõesti arvavad, et nemad võivad olla väga õlekõhtudega või täiesti luukered, aga naisel ei tohi olla ühtegi kilo üle 50ne. Meees ole MEES! ja vaheta naist kui ei meeldi.

Ehh mina olen nüüd nii terve kui olla annab.. kui pärast selliseid läbielamisi saab end üldse lõplikult terveks lugeda... teatud eripära või suhtumine on ikka alles. Viimased kuud on juba kõik väga ilusti kontrolli all ja hmm.. ma võiks sellest päris pikalt kirjutada, kui sellel mõte oleks. Pigem on nüüd vastupidiseid hädasi.. vahel mõtlen et otsin liiga palju vigu toidus ja kõik vähegi ebatervisliku olen jäädavalt kõrvale jätnud. Aga enesetunne on pidevalt hea.


Mis puutub mehesse, siis tema õppis ära millegi.. oma sõnade eest ta vastutamise, ma ei jätnud neist ühtegi niisama ripakile.. ütles midagi, kohe oli sõda majas (muidugi tema mõtteid ma muuta ei saanud) aga vähemalt ei julge ta suud sellekohapealt enam lahti teha. Aga tõepoolest, sinna ma ei saa midagi parata, et kui ta näeb Victoria Beckhami pilti siis on see tema silmis ilus.. st tähendab siis need luud, või nohh.. mis kõik ilusti välja joonistuvad, no eks võrrelge keskmist eestlast Beckhamiga.


Kuskilt maalt sain ma aru, et ma puhtalt vihast mehe vastu haudusin mõtteid end tõepoolest paksuks süüa või üldse surnuks nälgida.. et ta siis kahetseks. Aga jõudis kohale, et enda pärast ma seda teen ja lükkasin toitumiskava ja trenni kohe prioriteediks. Vot ..midagi mõtlemises on hoopis teisiti hetkel kui varem, ja kindlasti ei igatse ma varasemat tagasi.

Vahepeal oli mul nii, et kui hommikust peale polnud söönud ja siis hakkas juba paha sellest ning läksin koju, sõin, siis oksendasin küll välja. Ja mitte meelega. Lihtsalt keha ei suutnud enam seda kõike vastu võtta? Klassivend muretses küll, et toitumihäired, kuid ma ei tea. Õnneks ei juhtu seda tihti.

Ise muidu kokku polegi vist buliimikuga puutunud.

Nijaaaa.....
Olen buliimik ja anoreksik....See on nagu n2iaring mingi hetk n2ljutad siis tekib isu ja s22d seda mida endale kaua lubanud pole...niiii haige....see k2ik on nii haige...ma ei kannata enam seda....ma ei 2tleks et ma olen n2rk inimene...ma olen elus saanud nii palju hoope ja tulnud sellest v2lja...aga miks sellest ma ei saa v2lja...olen k2inud n2ustaja juures...mingi hetkel tekkis k2ll tunne et n22d l2heb paremuse poole...ja siiis k2ib j2rgmisel hetkel pauk ja oled seal kus alustasid....k2ige hullem on see et sa saad aru et see on t2iesti haige v2rk....
selle k2igeka olen ma kaotanud 20 kilo....jah olen saavutaud selle keha mida olen tahtnud.....aga kas see k2ik on seda v222rt((((


sellest v2lja enam ma ei tule....ei tea kas enam viitsinki....ma olen niii v2sinud p222dmast....ma olen juba leppinud sellega....k2ige hullem et olen l2kkanud need kallid inimesed enda 2mbert 2ra.....ma ei taha et nad n2eksid seda mida ma endaga teen...tahan lihtsald aega tagasi siis kui ma suutsin toitust m2nu tunda olla normaalne inimene.....


Miks ma seda siis kirjutan sest kui kellegil on alguses see asi l2peda...palun l2peda usu see tee mis n2ib nii kerge ideaalse kehakaalu saavutamisel on tgld k2ige raskem ja sealt v2lja tuullla on nii raske....Ning l2puks oled sa v2imselt nii v2sinud et sa ei tahagi enam....

see h2bi tunne mis mind varitseb pidevalt....see on kohutav...s22mekad et ma nii n2rk olen see on kohutav ma ei taha enam nii edasi minna......... ma ei taha ka et keegi mind haletseks......sest tgld olen ma ise teinud seda iseendale...ja seee ongi k2ige kohutavam

ma ei saa aru miks....
miks, ma ei ole loll...peale selle ma ei kunagi kole ega paks ka olnud....millest selline p22rde punkt-.....M2STIKA-----((()))


Aga muidu hoidge ennast::)))))

Mina olen buliimiaga võidelnud juba 15 aastat.
Alguses piirasin toitumist,seejärel kõhulahtistid,4.asemel 30,istusin öö läbi toaletis potil ja samal ajal oksendasin,organism oli mürki täis.Tablette ei võta juba 5 a.Toitumisega sain ka täpselt aasta hakkama,kuni eelmise aasta augustini ja olen jälle oksendanud kuni 13.jaanuarini,nüüd jälle korralik.Kaua võib,olen seda probleemi ka oma lähedastele tunnistanud,aga tavainimene ei mõista.Mõtisklen ka arsti poole pöördumisest.Hetkel toitun korralikult ja teen palju trenni.Täna olin jälle murdumas,aga lugesin kõiki neid lugusid siin ja otsustasin,et ei .....lähen parem jooksma,väljas super ilm......ja elu on liiga lühike,et seda söömisele kulutada,aga raske on siiski,tahan olla normaalne......ei mäletagi seda aega kui toitu nautisin süümepiinadeta.Toitu hakkasin juba natukese haaval piirama 12.aastaselt.....olin paksuke,ema riidles pidevalt,et söön palju magusat ja vaata milline sa välja näed jne.Sain pidevalt riielda,eks siis see häire tekkiski,tahtsin näidata,et olen parem.....ja siiani olen ikka paha ja õde hea.Lippan välja siis ja edu,jaksu,jõudu kõigile!!!!