EEVA naistekas

ma vaatasin, et anoreksiast on juttu olnud, aga buliimikud ?


olete te olnud buliimik või kokku puutunud mõne sellisega ?


ja kuidas on üldse aru saada,et tegemist on buliimikuga ?

ma arvan et siis kui peale igat toidukorda kohe vetsu jookseb, kuigi ei pruugi, võib ka kiire seedimine olla jne. aga õnneks pole kokku puutunud !

Buliimikud on minumeelest sedasorti, et nad on hästi kaua ilma toiduta ja siis ühel hetkel söövad MEELETU koguse toitu ära, peale seda tekivad süümepiinad ja seega nad oksendavad toidu välja. Ja nii uuesti ja uuesti.

Ei pruugi nii ollagi. Buliimikud on endale eriti ohtlikud, kuna nad võivad süüa nagu iga normaalne inimene, aga pärast oksendavad välja, ilma, et keegi arugi saaks, mis tegelikult toimub.

Minu sõbranna sõber oli (on?) buliimik. nad olid mäkis ja see poiss jooksis vetsu, kus ta ropsis kõik söödud toidu välja + ise oli veel uhke enda üle.

tegelikult küsiksin veel, et kas buliimia saab tekkida ka ilma enda teadmata ?


s.t et kui ma lihtsalt stressi pärast pole söönud ja järsku hakkasin peale igat sööki oksendama, võib see olla mingi toitumishäire ?

ma vaatan et keegi ei taha mulle vastata,

No loogiliselt võttes võib see küll söömishäirete alla minna. Ja see on suht loomulik, et kui sa oled pikemat aega ilma toiduta ja siis hakkad sööma normaalselt, siis magu ei pruugi seda taluda ja tänu sellele võid ka oksendada.


Kui sul selline asi pikemat aega siis soovitan arsti juurde minna....aga kui paar päeva ja siis saad asj akontrolli alla siis ma arvan, et pole hullu midagi, kui see muidugi pidevalt ei kordu.

Minu arvates on oksendamine iseenest nii rõve ja ebameeldiv tegevus, et kuidas tulla mõttele oksendada toit välja? Ma vihkan oksendamist , isegi haiguse ajal ma ootan seda viimast minutit. Ükskord tuli mul 7 suurt prahmakat järjest, ma mõtlesin, et ma lämbun, mai jõudnud hingatagi, kui järgmine rops juba peale tuli:dry:

tunnistan, et olen oksendanud.Kurat, isegi kirjutada on sellest raske. Ei jooksnud küll pärast igat sööki vetsu aga kui üksi olin, siis küll. Enam ma ei oksenda, aga pärast suuremat söömingut, tuleb küll mõte, et äkki läheks vetsu...Proovin tugev olla, ja rohkem trenni teha, siis pole vajagi oksendada.

Buliimiaga on see asi, et inimesed ei saa tõesti aru. Kahjuks on buliimia selles suhtes hullem kui anoreksia, et see inimene tõepoolest elab nõiaringis (dieet - õgimine - oksendamine - dieet(loe:nälgimine) - ...). Selline inimene ei tunne enam mingit kontrolli oma elu üle. Pluss lõhub oma hambad, kurgu, söögitoru ära. Ja sina, isegi ta parim sõbranna, ei saa aru mis toimub. Buliimik võib olla alakaalus, ülekaalus, normaalkaalus, kõikuva kaaluga, püsiva kaaluga, isegi mees...


Jube on see, et enamus buliimia juhtusid algavad ebaõnnestunud dieediga. Ja karme, mõttetuid, hulle dieete promovad igal pool süütult kõik naisteajakirjad. Huvitav, kas inimesed avaldaks/järgiks neid dieete ka siis, kui nad tõepoolest teaksid, et järgmine "Sillerdav puuviljadieet" võib viia toitumishäireteni??? Nende dieetide juures võiks ka olla hoiatus, nagu suitsupakkidel, isegi kui nende inimeste protsent, kellega nii läheb on võibolla väiksem.


Jah, mul on ka see probleem. Üritan hakkama saada (ma ei teagi kuhu pöörduda, kui asi tõsiseks läheb). Aga see nõiaring tundub lõpmatu olevat ja väga üksik nagu kõik toitumishäired. Ma igatsen seda, kui toit oli toit ja ma oskasin seda normaalselt kasutada.

Millise arsti juurde peaks selle puhul pöörduma?

Perearsti ja psühholoogi poole.

mul oli/on sõbranna buliimik. Ta tuli kooli ja kohe teadlikult tuli minu/meie juurde et oi eile sõin seda seda seda, nii hea oli aga ma pidin selle välja oksendama. Ta nagu oleks super uhke selle üle.

Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad lihtsalt lampi minna ja oskendada ? Ükskord oli mul nii paha, et ma ei kannatanud enam välja, ja läksin ning toppisin näpud kurku, üritasin mis ma üritasin, aga vot välja ei tulnud midagi, ainult terve ülejäänud päev oli kurk jube valus.

mul oli üks sõbranna buliimik, ema sõimas teda paksuks, kuigi ta nägi välja väga normaalne. nii ta siis oksendas, kõige jubedam oli see, et seda sappi haisu oli alati tunda kui ta juures oli. muidu oli väga ilus tüdruk. kahju temast.

Mul ema sõimab mind ka paksuks, kuigi ise on minust palju paksem...eriti haige inimene ikka.:S

Ei kannta buliimia all ja pole ühegagi ka kokku puutund ja ülde ei meeldigi mulle vaimselt tasakaalutud inimesed.

Kannata*

Olin ise ka buliimik-4 aastat, kuni leidsin abi.Tegel võtan veel antidepressante ja varsti saab aasta täis nende võtmisest.Mul algas see nii, et ma mõtlesin,et mis mul viga küll on.Kas ma olen napakas?Miks ma seda teen?Hakkasin uurima ja sain teada,et see on buliimia.3 aastat ma vaevlesin selle küüsis...ropsisin kõige rohkem 10 korda päevas, oli pidev dieet ja ülesöömine,enesehaletsemine,vihkamine,depressioon,meeleolu muutused,ärrituvus, raske keskendumisvõime jne.Olin juba nii kaugel,et mõtlesin enesetappule ja surmale.Ma ei julgenud sellest ka kellegile rääkida.Nüüd siis elan Tartus juba pea 2 aastat.Sain abi.Läksin haiglasse 3 nädalaks,olin koos anorektikutega ühes osakonnas.Seal olid kindlad portsud mida tuli ära süüa ja wc ei tohtinud minna tund aega.Pean tõdema, et haiglas oli hea,seal tegeleti meiega.Ma võtsin kaalust alla 3 kg, kuigi sõin normaalselt.Nii et tuleb süüa õigel ajal ja normaalselt,siis püsib ka kehaakaal normis. Rohud aitavad palju ja minu arst ning psühholoog.Mu elu on hoopis teine.Aga buliimia on jätnud mulle eluks ajaks omad armid.Isegi nüüd, kui on stressirohke aeg,on mul liigsöömist,aga ma ei oksenda seda ja ei tunne süümepiinu iga toidukorra järel.Ma ütlen teile,kes põevad seda haigust-....pöörduge arsti poole, sest kaalul on teie elu ja tulevik.Ma arvan,et kui ma poleks abi saanud,oleks mul söögitoru vähk,lastetus,ja palju muud hullu,kui ma just poleks hauas.