EEVA naistekas

Kõige tähtsam ongi oma nn sõltuvusest abi saada ja selle vastu võidelda, see näitab ainult et sa oled tugev. Mingil ajal võib tõesti kalduda mingi taolise haiguse poole, aga sel juhul peab sellega lihtsalt võitlema

Tahaks teada, et kui tõenäoline on, et kui ma olin pool aastat buliimik mitte väga tihedalt, kindlasti mitte iga päev vaid nii umbes iga nädal kord ja nüüd 3 kuud juba täiesti vaba, siis kuidas vältida seda et kui ma hambaarsti juurde lähen, saab ta aru ning tõttab teatama vanematele jmt. Ma tahaks selle lihtsalt ära unustada, aga ma näen, et auke on tekkinud ikka päris mitu ja see et ta aru saab on vist üpris tõenäoline? Ma tahan selle jätta esialgu ainult enda teada ja rääkida kellelegi ainult siis kui see peaks uuesti peale hakkama. Ma lihtsalt ei suudaks, kui keegi saaks teada..
Äkki on võimalik kuidagi vähendada kahju ise enne minekut või millegi muu süüks ajada?

Võtsid sõnad suust.


Ma muretsen, nutan ja kirun end hulluks. Vahel vihkan ennast vahel armastan ennast. Vahel nälgin ja vahel söön, kui enam ei suuda. Noorena olin imepeenike, inimesed norisid sellepärast, toidus leidsin lohutust, see justkui tõestas mulle, et asi pole nälgimises - ma sain sellega näidata neile, et ma ikka söön. Kui teismeliseiga möödas hakkas keha normaalsuse poole minema - jõudsin 54 kiloni. Olin uskumatult rahul. BailaBaila`le... ära ütle, et sa vihkad tasakaalutuid inimesi. Mina olen väga tasakaalukas. Aga, uskumatu, mis minuga juhtus.


...Jah, ma olen ka nüüd buliimik, juba eelmise aasta suvest, kui mu mees julges mulle esimest korda teha ettekirjutuse minu keha suhtes. Väga julmalt. Ta teeb neid ikka, lausa iga päev - halvematel nädalatel. Kui ta just mitte sõnadega, siis on ka teisi võimalus oma vastumeele väljendamiseks.


Ma avastasin selle endas alles hiljuti, kui leidsin, end peale õhtusöögi WC poti ääres. Ma vihkan täiskõhutunnet ja häbenen rääkida inimestele seda, mis minuga toimub. Ma ei taha seda endale tunnistada ja kuni sinnamaani ma seda endale ei tunnistanudki. Ma ei ole ju ometi nii nõrk, aga nüüd ma tean mida võivad teha lähedase inimese sõnad.


Ja surun alla seda ikka veel, sest ütlen samamoodi nagu BailaBaila, et ma vihkan vaimselt tasakaalutuid inimesi.

Nii raske oli kirjutada..

Don Gerrard "One Bowl Method"on üks väga väga hea raamat, mis paneb sügavalt mõtlema keha ja toidu suhte peale. Point on selles, et sa sööd NORMAALSELT, see tähendab tunde järgi. Õpid aru saama, mida su kehal on vaja, mida mitte. Millal on palju, millal on vähe. Lõpuks on enesetunne hea, keha õnnelik ja ideaalkaalus. Õige toitumine hoiab ära paljud tervisehädad.. põhimõtteliselt ei ole vaja isegi hambaid pesta, kui õigesti toitud. Seedimise teeb ka korda. Ja mis kõige pare - sööd seda, mida tahad. 

Ma olen ka proovinud igasuguseid erinevaid dieete, mõned on aidanud, mõned mitte.. ja ikka ja jälle jõuan ringiga selle juurde tagasi, et enesetunde järgi on kõige parem.

Ühe raamatu harjutusena pean <A href="lobi.tumblr.com">blogi</A> ka sellest.

Ma eriti ei tea sellistest asjadest, kas hambaarst kohe oskab öelda, et just buliimiast on tekkinud hambaaugud? Kui ta ei oska niimoodi öelda, siis auke võib ikka tekkida.


Minu arvates ei ole buliimikud kohe kindlasti vaimselt tasakaalutud, sellist asja öelda on isegi suht solvav. Paljud inimesed teevad erinevaid asju, mis kahjustavad tervist sama palju kui buliimia. See ei tähenda, et nad vaimselt taskaalutud on.


Havana see et sa siia selle välja kirjutasid on juba esimene samm Aga mida su mees ütleb su keha kohta? Et oled liiga paks vms?

Kellel iganes see haigus ka poleks- avastage see ja ravige seda! Te olete hiljem endale selle eest tänulikud. Ja Havana, hea, et sa selle siia kirjutasid, see on juba tõesti suur samm.

Vahel ma kahtlustan temal endal söömishäireid, ta on väga peenike ja tahab, et mina ka oleks. Ise sööb ta vahel palju vahel mitte üldse päeva jooksul (sageli mitte endast sõltuvatel põhjustel) Kui olen talle öelnud, et sa võiks rohkem süüa, ütleb, et parem olla peenike kui paks ja rõve.


Naiste puhul peab ta normaalseks kui puusakondid paistavad jne. Et kui kintsude siseosas on midagi, millest saab näpuga kinni võtta - siis see on ebanormaalne. Naised ei või süüa krõpse ja muud räpstoitu, magusat ja üldse peale kuute. (Sellest ma pean kinni ka, aga kui patustan ..siis oioi) Pekki peab olem 0, põlved ka ei tohi olla sellised nagu on - peavad peenemad olema. Sellepärast ta sööbki peamiselt öösel, kuna teab, et ma temaga siis ei liitu. Vahel muretsen tema pärast, vahel vihkan teda selle eest, mis ta mulle on öelnud.


Nii armas, et te hästi ütlesite, ma kartsin juba kommentaare, mis ma siit saan. Rumalus tegelikult, aga mingis mõttes ma alati süüdistan ennast.

Mulle tundub et su mehel on endal mingi kompleks ja siis surub ka sinule peale, et sa pead olema hullult peenike. Ma ise olen alakaalus ja isegi minul saab kintsude siseosas näpuga kinni võtta Ma olen teistes teemades näinud sinu postitusi et su kaal on kuskil 55kg (?), see on täiesti normaalne kaal ju! Võiks isegi rohkem olla ja see ei tähenda absoluutselt et sa oleksid kohe paks ja rõve.


Võiksin öelda, et ära võta südamesse neid kommentaare, mis su mees teeb, aga see on võimatu. Ikka ju loeb mehe arvamus, aga tõesti minu arvates su mehel on endal mingisugused probleemid kaaluga ja mis on normaalne ja mis mitte.

Issand ja mina koguaeg mõtlen kuidas küll kõigest sellest, mis jalgevahel on lahti saada.:confused:Mul pole isegi ühtegi sõbrannat läheduses, kõik on teises linnas ülikoolis. Ainult õde kes kaalub 42 kilo ja kellel vist tõesti seal jalgevahel mingit pekki pea pole. Aga oma mehel olen kahtlustan seda küll, ootan millal ta sõjaväkke läheb, saab korralikult süüa - kuigi ta püüab sealt ka pääseda, eelmises arsti kontrollis ei läinud veel alakaaluga läbi.


Ja nagu Muks kirjutas, Ma igatsen seda, kui toit oli toit ja ma oskasin seda normaalselt kasutada. Ma ei oska enam mõelda, et söömine on eluks vajalik. Ma eile sõin boršši ja pärast seda ka hullult põdesin, et mida see minu kehaga teeb. Sellepärast ma uurin Joan`i antud raamatu kohta - tundub mõistlik.


Aitähh teile.

Joan, mulle nii meeldis su see blogi, väga tubli oled. Kiidan. Ise mõtlen, et nii ei saaks üle süüa, kuna endal on ka nii selge ülevaade.

Sellest reie nö pekist saakski vist ainult nii lahti kui täitsa anorektik olla, et tõesti ainult luu ja lihas. Täiesti normaalne, et seal on millest kinni võtta Ja see mis su mees räägib sobiks kellelegi kes kaalub 100kg ligi ja ülekaal juba tõesti mõjutab tervist ja välimust. Sinu kaal on täiesti normaalne. Loodan, et asi paraneb sul!

Aitähh issa, väga julgustav oli.

NOLK, kellel naise kaalu kohta midagi öelda on, TULEB MAHA JÄTTA!

Ok, kui 100-le kilole lähenema hakkab, siis vist tuleb neid vihjeid juba mujaltki, et tervis on ohus ja nii.. aga muud variandid.. no ma ei tea. Mis ühe inimese kaal teise asi üldse on? Ütle talle, et oled oma kehaga rahul ja kui talle ei meeldi, näita talle pilte anorektikutest. Ma muidugi jätaks sellise maha.

Mul oli kunagi poiss, kes nokkis pidevalt. Ma paar korda rääkisin talle oma kaalumurest, käisin kaalujälgijates jne jne. Ja siis ta hakkas nokkima, et paksuke ja paksuke.. ja et talle nii meeldib, et ma selline olen. Mul viskas lõpuks üle, jätsin ta maha ja võtsin 20kg alla kah veel!

Mina soovitan küll unustada kõik dieedid ja värgid.. ja keskenduda oma sisemaailmale. Mul endal on ka pidevalt raskusi, aga ma katsun neist üle saada.

Kusjuures, see sinu väljatoodu raamat äratas huvi peamiselt kahel põhjusel 1) ma olen eluaeg söönud nii, et ei pööra maitsetele absoluutselt tähelepanu, ma söön justkui mehaaniliselt, see on harjumus sellest ajast, kui olin veel väga kõhn ja sõin tõestamaks endale, et ma ei nälgi ..ja 2) mul puudub kontroll selle üle mida ma söön - ühel hetkel võin pista 100grammise šokolaadi nahka mõne hetkega ja teisel hetkel võin nälgida 2 päeva. Ma uurisn selle raamatu kohta, raamatupoodidest seda ei leia, see on ingliskeelne ja raamatukogudes selliseid asju ka ei eksiteeri. Kui huvi püsib, leidsin koha kust see tellida.


Jah, see minu mure selle mehega on siin Eeva foorumis päris palju läbi käinud. Pole isegi soovi sellet rääkida.


Sinu kohta tubli, et suutsid sellise poisi maha jätta ja kindlasti, et truult raskusi ületad ja nii palju oled juba alla võtnud. Nagu siit välja on tulnud, ma ei tahagi niiväga maha võtta vm..ma olen tõesti endaga rahul, mitte täielikult, aga siiski mingil määral, ja normaalkaalus, aga tahaks oma toitumise normaalseks ja kontrolli alla saada. Ma ju praegu ei pea söömistki normaalseks tegevuseks. Aitähh Joan, sellest oli abi, ma sain isegi täna sõbrannaga kokku, julgesin talle tunnistada, et mul on probleeme, talle ei tulnud see väga suure üllatusena, oli mõistev ja hea.

Ma lihtsalt mõtlen et.... mehed ei peaks naiste kaalu mõjutama Ise olen ülimalt rahul, mu elu kõige õigem otsus

Aga see raamat on jah inglisekeelne. Kunagi müüdi teda Rahva Raamatus.. tõesti hea.

<A href="www.amazon.com/One-Bowl-Guide-Eating-Spi...;Amazonist</A> peaks saama küll.

Jah, sealt ma vaatasingi, mujalt nagu üldse sellekohta midagi ei leidnud. Aitähh Joan, ma ei oska sind ära tegelikult tänadagi.

Ma olen väga tänulik, et Havana siia kirjutas nii palju. Ma ehmatasin ennist mõne kommentaari peale ära, kartsin siia rohkem postitada.
Üldiselt on jah ekslik arvata, et toitumishäired arenevad ainult vormikatel inimestel vms. Ka mina olen eluaeg olnud alakaalus. Toidust sai lihtsalt mingil hetkel (legaalne) narkootikum (toitu ju üldjuhul ei peeta ohtlikuks ka - kui sa suitsetad või jood hakkavad lähedased kohe muretsema... kuigi ma oleks iga kell parem ahelsuitsetaja, kui see).

Ka mina olen olnud buliimik, tegelikult olen siiani, lihtsalt ei suuda vahel peale sööki olla ja siis tormad jälle vetsu. Tänu buliimiale olen saanud endale kroonilise maopõletiku, uskuge see ei ole eriti tore. Alkohoolsete jookide joomine on kategooriliselt keelatud, rasvaseid toite süüa ei tohi, kõige eelistatumad toidud ongi kodujuustud/kohupiimad ja keefir. Hommikuti on mul tihti kurk ka valus, sest öösel on maomahlad mööda söögitoru ülesse tulnud ja kõrvetavad kurku siis. Päris kohutav on mõelda, et mina ise olen seda kõike endale teinud.