EEVA naistekas

Ei tea kui paljud teist on kursis uue toitumishäirega, mida nimetatakse ortoreksiaks. Täpsemalt saab lugeda <a href="www.tarbija24.ee/?id=153384">SIIT</a> .
Ortoreksikud veedavad väga palju aega toidule mõeldes. Nende kinnisideeks on kuidas toit valmis, kuidas seda on töödeldud jne. Nad pühendavad palju aega oma toidukordade planeerimisele ja valmistamisele. Olulisem on toidu tervislikkus, mitte maitse ja enamasti ortoreksikud ei naudi oma toidu söömist.

Minule tuli see haigus täieliku üllatusena. Tänapäeval on väga palju inimesi, kes oma menüüd rangelt jälgivad ja tahavad tervislikult toituda. Mida arvate, kas selline toitumishäire üldse eksisteerib? Kust maalt jookseb joon ortoreksia ja lihtsalt tervisliku toitumise vahel, sest artikli kohaselt on pooled mu tuttavad ortoreksikud (ja võimalik, et ma ise ka)?

Ma olen sellest kuulnud. Arvan et toitumishäireid on kindlasti lugematu arv, need lihtsalt liigitatakse kindlate nimede alla - mis on sageli vaid üks laiem mõiste. Ometi kõik inimesed kogevad neid erinevalt. Nii võib ühel inimesel olla see ortoreksia ja ta võib olla tõepoolest toitumishäire - peamiselt psüühhiline ja tervisele kahjulik. Aga see võib olla ka variant kus ta on lihtsalt erimenüü/dieet, ja ei oma kahjulikku mõju - kui see õigesti üles ehitada. Peamine on ju et endale liiga ei teeks. Arvan et see pole sugugi raske ka välja arenema.. nt mina, hmm.. võitlen siin oma söömishäiretega ja otsin üha enam võimalusi neist jagu saada. Ma arvan et see on üks võimalus kogu see energia (halb energia) pöörata heaks.. mitte endale vastu vaid koostöös oma organismiga, nii kaua (ma kordan) kui see mind ei kahjusta. See piir on muidugi päris õhuke, haiguse ja tervisliku söömise vahel.

Pean tunnistama, et kulutan ise ka üsna palju aega söögile mõeldes ja räägin sellest palju. Loen kaloreid, kaalun oma toitu. Mõnikord kipub selline rangus ja kontroll üle käte minema ja õnneks siiamaani ma olen ikka aru saanud, kuni ma enam oma toitu ei naudi. Mul ei ole erilisi vastuolusid, sest toit, mis mulle maitseb, on enamasti ikkagi tervislik. Aga mulle tundub, et toitu kaaludes, kaloreid arvutades ja üles kirjutades kaob selle toidu energeetiline väärtus ja mingisugune side inimese ja toiduga. Päris tihti on juhtunud seda, et valin endale toidu välja, mida süüa.. ja siis mässan sellega nii palju, et pärast enam ei tahagi. Teine asi on see, et pidevalt kontrollides kipun unustama oma keha vajadusi ja tihti söön siis, kui kõht polegi tühi ja vastupidi.
Niisiis... kui keegi tunneb veel, et toit on kuidagi halvas mõttes tähtsaks muutunud, siis soovitan rohkem tundeid jälgida ja vastavalt sellele süüa.
Aga nõustun Havanaga et.. piir on väga õrn.

<span id="wa_f_item_181113" name="a181113">Pean tunnistama, et kulutan
ise ka üsna palju aega söögile mõeldes ja räägin sellest palju. Valin hoolega, mida ma ostan (kuigi selles osas olen veits leebem, ei boikoteeri midagi ). Loen
kaloreid, kaalun oma toitu. Mõnikord kipub selline rangus ja kontroll
üle käte minema ja õnneks siiamaani ma olen ikka aru saanud, kuni ma
enam oma toitu ei naudi. Mul ei ole erilisi vastuolusid, sest toit, mis
mulle maitseb, on enamasti ikkagi tervislik. Aga mulle tundub, et toitu
kaaludes, kaloreid arvutades ja üles kirjutades kaob selle toidu
energeetiline väärtus ja mingisugune side inimese ja toiduga. Päris
tihti on juhtunud seda, et valin endale toidu välja, mida süüa.. ja
siis mässan sellega nii palju, et pärast enam ei tahagi. Teine asi on
see, et pidevalt kontrollides kipun unustama oma keha vajadusi ja tihti
söön siis, kui kõht polegi tühi ja vastupidi.
Niisiis... kui keegi
tunneb veel, et toit on kuidagi halvas mõttes tähtsaks muutunud, siis
soovitan rohkem tundeid jälgida ja vastavalt sellele süüa.
Aga nõustun Havanaga et.. piir on väga õrn.</span>

joan, väga paljud asjad, mida sa ütlesid, meenutavad mulle mind.. Eriti pidev kontrollimine. Mulle on nt kellaajad väga olulised, sest mul on välja kujunenud kindel ettekujutus kui tihti ma süüa võin või pean. Ja väga tihti juhtub ka seda, et söön isegi siis kui kõht pole tühi, aga kellaaeg on 'õige'. Ilmselgelt olen ma valel teel, sest mulle tundub see pidev toidule mõtlemine väga vale.
Havana, kas üritad omal käel hakkama saada või psühhiaatri abiga? Olen mõelnud minna psühholoogi juurde, aga endalegi on raske tunnistada, et tulemas võib olla probleem...

Minu meelest enamvähem samadel kellaaegadel söömises pole mitte midagi halba. Halvaks muutub asi siis, nagu sa ütlesid, kui sööd kindlal kellaajal ka siis, kui kõht tühi pole. Ehk siis ikkagi enesetunnet peaks rohkem usaldama.
Ma olen muidu siin-seal kirjutanud sellest Don Gerrardi raamatust "One Bowl Method". Ise eelistan küll pigem seda raamatut psühholoogile :S Mul on küll usku, et selle abiga võiks toiduga ja kehaga sõbraks saada.

Coconat, mina olen see kes üritab ise hakkama saada, aga ma ei laida ka kõrvalist abi maha kui seda peaks vaja minema. Aga ma olen ka selline.. hmm, ülikoolis kasuliku eriala peal olev inimene. Hetkel loen raamatut "Juhtumi analüüs nõustamises ja psühhoteraapias". Ehk siis paraleelselt enda toitumise jälgimisega üritan ka enda sisemusse ronida. Kõik selliste asjadega ju ei tegele. Ka minul see pidev analüüsimine ja toidust mõtlemine, kellaaegade on samuti probleeme, üritan rohkem ennast jälgida. Ka üritan ma süüa samu asju mis enne, aga tundub et endalegi märkamatult on menüü tervislikumaks muutunud. Ja koguaeg vahin neid kaloreid ja süsivesikuid jm seal pakendite peal. Üldiselt ma ei tunne huvi kuidas siiski kolledži kohvikus mingi toit on valmistatud ja mis seal detailselt sees on ja piima toodetest ja lihast ma ka ei loobuks. Viimasel ajal magusat väga ei söö ja isu just jogurti, kohupiima, muna, juustu jm seesuguse vastu on kasvanud. Kohupiima olen eluaeg vihanud aga nüüd tahan, samuti juurvilju. Ja tõesti, ei naudi ka väga enam toidu maitset.. võin täiesti maitsetut kaerahelbeputru ka süüa, kui unustasin sinna soola panna. Peaasi et hullemaks ei lähe, seni on talutav olnud kõik. Vähemalt on energia hoopis hullemast suunast ära pööratud:P

Minu meelest sool on üldse väga paljudes toitudes vastik. Nii et võta kinni, kus on tervislik toitumine ja keha loomulik soov selle järele .. ja kus on haigus. Mulle väga paljud tervislikud asjad meeldivad ja soolaseid toite pole ma kunagi sallinud, pigem kasutan vürtse ja maitsetaimi. 

Üldiselt kogu see keha jälgimise teema hakkab mulle alles nüüd koitma, sest täna šokolaadi süües ma avastasin, et ma ei tunne selle magusat maitset enam ja kurgus ja kõhus on imelik. Pole mõtet süüa järelikult. Söön üldse vähem..

Mees tegi täna praekartuleid ja siis lehvitas selle taldrikutäiega mu ees, varem oleks ma selle lõhna peale täiesti hulluks läinud aga täna ei läinud. Ei tekitanud isu, teadsin et olin hommikul söönud ja kõht polnud veel päris tühi.. ja nii on paljude asjadega. Kui varem sõin näiteks ühe leivaviilu ja isu oli juba järgmise järele, ja siis millegi muu jne jne.. siis nüüd söön selle leivaviilu ära ja paar tundi ei taha enam midagi. Kui tekib isu millegi järele siis üldiselt söön ka, kui magusat väga ei söö siis ei teki eriti isu ka. Mitu korda on tekkinud, kuigi tean et ei tohiks.. siis teen väikese jalutuskäigu ja läheb üle, olen õnnelik et järgi ei andnud. Samas niipalju mõtlen koguaeg, isegi seda tühist leivaviilu süües.. et mis seal kõik sees on ja kui palju ma seda süüa võin ja kas võin jne.. aga need mõtted väga ei häirigi. Dieet.ee-s on ka tabel, millised toiduained omavahel kokku sobivad ja millised mitte.. ma ei julge seda veel vaadata, ehk saan ühe kinnisidee veel juurde - varsti siiski teen seda. Toidukordi planeerin ka niipalju et üks söömiskord sisaldaks võimalikult palju sarnaseid aineid.. nt ei võta seda praadi kus koos nii liha, riis, värske salat, leib, mahl ja vb ka midagi magustoiduks nagu paljud teevad.. vaid söön näiteks ühe asja ära, hommikuks putru vm õuntega ja ei taha midagi lisaks.. nt saia või leiba või midagi juua vm. Samamoodi võib hoida kokku igasuguste kastmete ja lisandite kohapealt.. ja ei pea ju toidu kõrvale joome, ise soovitatav pole. Nii et ma ikka korralikult planeerin oma söömist ja siis alles vaatan et kas ma täna võin seda šokolaadi ikka süüa.


Vahel ikka mõtlen et peaks ikka kolledžis supi söömise asendama ise toidu kaasavõtmisega, millegi tervislikumaga kui seljankaga.. aga siiski soe toit on vajalik. See söömisveidrus siiski päris reaalsusest välja ei lennuta.. et peaks nüüd liiga radikaalseid otsuseid vastu võtma. Muul ajal üritan ikka viinerid ja sellised asjad menüüst välja jätta, liiga töödeldud asi, tahaks nagu midagi puhtamat ja vähem töödeldut süüa.

Lugesin seda sama artiklit kunagi ja ma olin väga üllatunud, kui sarnased need sümptomid mulle olid. Siiski ma seda nii tervislikku ei jahi (enam), kuid samas ei suuda rahulikult ka tavalist toitu süüa. Mul on pidevalt hirm, et ükskõik kui palju ma söön, ma võtan juurde. See hirm on kogu aeg
Tunnen, et teksad on jalas kitsamad, mu käsivarred paksemad ja üldse olen kõvasti juurde võtnud ja raske olla. See kõik tegelikult minu ettekujutlusvõime Aga ma tõesti tunnen nii.
Oma olukorra sain enam vähem kontrolli alla kui hankisin endale korraliku digitaalkaalu. Öeldakse, et päris kogu aeg end kaaluda ei tohi, kuid tegin seda siiski- ega ta ju ohtlik ei ole.
Aga kaalusin siis end enne sööki ja pärast ja hommikul ning õhtul ning peale keha kergendamist ja võrdlemiseks ka enne...Igatahes nägin, et iga ampsuga ma ei võtagi 2 kilo juurde.
Huvitav, mis sellise foobia/haiguse nimi oleks? Kaldub nagu anoreksia poole, kuid näljutanud ma pole end tahtlikult küll kunagi ja mitte pikemalt kui paar tundi
Siiski, on see mure jälle käes, sest kolimisega pidin loobuma oma kaalust. Nüüd tunnen end jälle nagu emavaal. Lisaks hakkan sellistel hetkedel veel rohkem sööma, kuna mõtlen, et no ma niikuinii paks...
Oeh, täiesti tiineka alakaalulise jutt, kuid ei, minu jutt. Ausalt öeldes on see mind väga pikka aega piinanud

Lühidalt ja ka teemakohasemalt öeldes on minugi kinnisidee toit. Vähemalt selles osas, et ma mõtlen palju ma olen söönud, palju veel võiks ja kas mitte küllalt pole. Siis mõtlen, et pean need kõige lahjemad hankima. Ma üldiselt vaatan pigem tervislikku kui maitsvat ja lõppkokkuvõttes on meel ka nüri, et pean ainult maitsetut kräppi sööma, kuid muud ei julge ma veel enam süüa- teeb ju paksuks

angelina, mul on suhteliselt samad emotsioonid. Mõnikord tahaks süümepiinade tõttu maa alla vajuda, kui midagi ''keelatut'' söön. Mõnikord kui ma teksaseid jalga ajan, üritan nende istuvuse järgi aru saada, kas olen juurde võtnud ja kas tunduvad jalas kuidagi teistsugused. Kuna mul kaalu ei ole, siis ma pidevalt mõõdan end. Kui mingi osa välimusest on nagu kinnisideeks ja seda pidevalt mõõta, siis seda kutsutakse body dysmorphic disorder (BDD). Pidavat suhteliselt tihti ortoreksiaga kaasas käima. Kuulsin sellest juhuslikult, kui Tyra Banksi jutusaadet vaatasin, seal mainiti.
Mingi hetk ma olin täiesti veendunud, et olen hirmsamat moodi juurde võtnud, sest olin keelatud toite söönud. Riided tundusid rohkem ümber ja kõht punnis. Kui kaalule sain tuli välja, et 3 oli maha läinud hoopis.
Mul on totaalselt sundmõtted seoses toiduga. Vahepeal valmistasin endale üht läätsesuppi, mis maitselt oli kohutav, aga niiöelda tervislik ja kaalule hea. Ja ma kardan ka pidevalt kehakaalu tõusu. Isegi sünnipäevadel ei söö torti. Vaikselt hakkavad juba vabandused otsa ka saama.

Selle punnis tunde põhjustavadki peamiselt toiduained, mis ei sobi omavahel või sinu organismile. Või siis mingi vee värk.. või päevad vms. Mul on ka mõnikord selline raske tunne, aga tegelikult ei pruugigi rohkem kaaluda.

Muidu toiduga on mul selles osas hästi, et meie osakonnas on korralik köök.. külmkapis asjade hoidmine on alati abiks, häda korral saab asju mikros soojendada. Sellest ongi tulnud harjumus peaaegu igale poole oma toitu kaasa vedada... hoiab raha kokku ja enesetunne on ka hea.

Ma ei ole nüüdseks juba mingi kaks nädalat oma toitu kaalunud ega kaloreid arvutanud.. samas olen avastanud uusi toite enda jaoks: risotto porru ja kanaga, krabipulga-kodujuustu-makrasalat ja tomat ja mozzarella koos balsamiäädika ja oliiviõliga. Ja sushit tegin ka ise. Selle kalorilugemise peale kuluva aja asemel tasub pigem häid ja tervislikke sööke teha. Hakkan kooli ka sushit kaasa võtma

Ma üritan ka võimalikult palju oma toitu kaasa võtta. Ma olen väljas söömise osas väga paranoiline, ma ei suuda taluda seda, et ma ei tea mida ja kui palju sinna sisse pandi.

joan, selle toiduainete omavaheline mittesobivus.. Sellest ma olen aru saanud, et nt tatar ja kodujuust ei sobi omavahel kokku, kõht paisub üles nagu õhupall.. Samas kui ma spagette kodujuustuga söön, ei ole midagi. Aga samamoodi süsivesikud ja valk ju? On ehk ideid jagada selles osas, et mida siis valkudega koos süüa tohib? Põhimõtteliselt kõik on ju süsivesikuid täis: riis, pasta, tatar, kartul..

Minu meelest on see üks suur jama. Söö tunde järgi.

Teine soovitus on süüa asju lihtsalt eraldi käikudena niiöelda. Sööd tatra ära ja siis sööd kodujuustu. Aga see on pikem teooria.

Kolmas, mida ise jälgin: suures koguses süsivesikuid vähe. Söön hommikuti kaerahelbeputru ja sellest piisab. Kartulit ja pastat ei söö üldse, riisi mõnikord (peamiselt teen siis porru ja kanaga risotot või riisiputru keskmiselt kord nädalas).. ja tatart salatis, aga sealne kogus on nii väike nagunii. Ma olen see liha/kala + salati eelistaja.

Ei tahaks küll obsessida selle üle, aga muudmoodi ei oska hetkel.. Et siis mul on liha ja kala menüüst välistatud, seega jäävadki ainult süsivesikud? Igasugu oad jms on jah valgurikas, aga nende valmistamine võtab ju ülikaua aega. Ja aega mul tööpäevadel just ei ole.

Aga piimatooted? Ise ma ka igapäevaselt liha ja kala ei söö, pole raha nii palju. Aga juustust, kohupiimast ja hapupiimast saan oma valgud suht kergelt kätte. Muna söön ka. 

Mina söön ka liha vähe. Aga seeeest läheb jogurt, viimasel ajal ka kohupiim, muna, harvem ka juust väga hea meelega alla, justnagu Joan`il. Lihtsalt tekib meeletu isu nende järgi:D

Mul isegi pole meeletut isu, aga ainult köögivilja on ka nagu imelik süüa... tahaks midagi toekamat ja kuskilt peab ju valgud ja rasvad kätte saama. 

Mul isegi pole meeletut isu, aga ainult köögivilja on ka nagu imelik süüa... tahaks midagi toekamat ja kuskilt peab ju valgud ja rasvad kätte saama.