EEVA naistekas

Ma tõesti ei leidnud sellist teemat ei otsingust ega kuskilt mujalt.


Igatahes, on kogemusi sellega äkki kellegil ? Kuidas sellest vabanesite ja kuidas see üldse ise ära tunda ? Põhimõtteliselt siis just kogemusi ootaks. Ehk on siin foorumis keegi,kes sellega kokku on puutunud ja natukene kirjutada sellest oskab...

Leidsin <a href="www.eeva.ee/client/forum/forum.asp?wa_id...t;sellise</a>.

ja tõesti ei oska keegi midagi öelda ?

Ma arvan, et mine kohale ja uuri, kes sellega tegeleb. Noorte nõustamiskabinet mõni? Ma tean, et Pärnus on selline, ja see peaks igas linnas olema. Sest nagu ma ütlesin, on depressioon tõsine haigus, mida ei anna võrrelda näiteks lihtsalt kergelt pingete kogunemisega. Pikka ravi ikka on vaja. Ma ei usu, et selle avastamine nüüd nii raske oleks. Inimesel ikka kaob ju kogu elujõud ära, saavutused halvenevad ja mingit tahet pole.


Ei osanud sind ka enne aidata, pole puutunud kokku sellise asjaga.

Kusjuures ma täna päeval mõtlesin selle peale ja ma jõudsin samale järeldusele, mis Havana välja pakkus. Kas sa vanematega ei taha asjast rääkida?

Selle kuu Cosmopolitanis ka sellest juttu. Tartu on põhikeskus selle jaoks( lähen ise ka sinna lähiajal) Psühholoog on lapsemäng, sõbrantsid teevad tihtipeale selle töö ära..

Täpne<a href="inimene.ee/?disease=d&sisu=disease&did=130"> ülevaade depressioonist. </a>
Mina usun, et kui endal on tahtejõud suur, siis saab kõigest tablettideta üle. Tuleb lihtsalt asendustegevused leida, et negatiivsetele asjadele poleks aega mõelda.

See nüüd ei lähe ehk osteselt teemasse, aga kui Sa arsti juurde lähed siis vaata, et lähed inimese juurde, kes ikka tõsiselt tahab Sind aidata. Mu sõbrannal on ka igasuguseid probleeme olnud ja tõesti, paljud arstid kipuvad liiga lihtsalt neid antidepressante välja kirjutama. Mõni arst ei kuula isegi inimest ära vaid annab kohe retsepti pihku, lihtne varjant ja saab kaelast ära. Muidugi see ei välista, et Sinul neid nüüd vaja ei oleks, aga veendu, et arst oleks ikka südamega asja juures.
Loodan, et saad korda oma asjad.

Hoidsin sõbranna last kui tal oli depresioon vms. Väga imelikku juttu ikka ajas. Näiteks ajas meid kolmandale korrusele mängima,aga seal elasid vanurid. Jube imelik ikka.

Vanemad ongi suures osas selle põhjustajad, Magnaleena, niiet nendega rääkimine on suhteliselt välistatud. Mulle kirjutas arst ka antideprssante aga kergeid, sellise kerge kurbustunde vastu. Seisavad kapi peal ja võtta ma neid pole julgenud.

Kiiisu, kuidas sul selle tujuga viimasel ajal on? Oled millestki abi leidnud?

tiiuke, tegelikult. Selel haigusega ja oma tervisega seoses läks see asi hullemaks ja süvenes päris korralikult. aga vahel nüüd paar päeva, olin Eestist ära koos oma klassiga ja oli keskkonnavahetus, sis oli natukene parem kaa, võibolla see aitas veidi

Kuna rääkisid, et vanemad on suuresti selle põhjustajaks, siis selline äraolemine tegi sulle hea, ma arvan. Ja eks see ole hirmutav küll, kui juba nii noores eas on tervisega sellised probleemid, kõik see arstide vahet käimine jnejne. Mul oli klassivennal selline olukord, et ta oli ka üpris selline tujutu inimene. Hoidis pidevalt omaette, oli kurvameelne. Siis olid tal veel tohutud peavalud, käis mööda arste, aga need ei osanud põhjust öelda, kõik paistis nagu korras olevat. Nüüd rääkis, et tegeleb endaga rohkem, näiteks köib jooksmas, veedab aega rohkem õues ja on kohe näha, et inimene on lõbusam ka. Ütles, et peavaludki on vähemaks jäänud. Ma pole küll mingi arst, aga arvan, et selline masendus mõjub tervisele ka halvasti.
Mu jutu mõte oli see, et hoia pea püsti, tegele endaga ja ole rõõmsam, siis mööduvad ka tervisehädad. Loodan, et sul pole midagi hullu viga ja kõik saab korda!

Ma loodan ka siiralt, et kõik saab korda minuga. :)Aitäh sulle heade soovide eest .

Nende peavaludega, mis su klassivennal, olen ka ise tuttav. Meeletult vastikud asjad on ! Vahepeal ma sain oma depressioonist enam-vähem võitu, nüüd ma juba tunnen, et hakkab jälle tulema kogu see kupatus. Ei aita mul siin ei suvi ega päike ega mitte midagi See vist ongi selline haigus ( ? ), et kui korra on olnud, siis on kerge uuesti tulema...

Su postituste põhjal siin foorumis arvan, et depressioon on su olukorra jaoks liiga karm nimetus. Halva-tuju perioode on kõigil - kellel rohkem, kellel vähem. Depressioon ikka midagi sügavamat ja suhteliselt püsivat. Kindlasti võid sa ka põhjuseid loetleda, miks sul tuju madalam võib olla. Depressiooni puhul seda põhjust raske öelda. Lisaks veel see, et depressioon siiski suhtlemisel nähtav.

Sõbranna mul oli depressioonis. Ta oli justkui teises maailmas ja rääkis asjadest mida pole olnudki ja suhelda on sellisega väga raske kuna ta ei oska midagi vastata ja reaalsusest on asi hull. Ta laps ei tundnud oma emagi ära ja to päev kui ma sealt lahkusin ja kuid hiljem temaga rääkisin sain teada,et 1,6 kuud oli ta veetnud Psühhiaatria haiglas Paldiskis. Karm on see depressioon ja ise sellest vist välja ei tule.

Tiiuke, depressioon on mul arsti poolt pandud diagnoos. Väga raske ta ei ole, kuid siiski. Siin ma seda tõesti maininud ei ole.

Mul on diagnoositud raske korduv depressioon. Olen olnud 9 nädalat BailaBaila mainitud psühhiaatriahaiglas paldiski mnt-l. Rahvakeeli Seewaldis. Seal olles oled nagu konveieri peal. Olen juba üle poole aasta ravimeid tarvitanud.. Võtan korraga kahte erinevat antidepressanti ja veel lisaks teisi ravimeid.. Olin ennem kuranatud depressioonist.. Nüüd tundub, et olen läbi kurnatud nendest ravimitest. Väga raske on sellega olla.. Ja arst on mulle öelnud, et depressioon ei ole haigus.. Ma ei oska küll midagi muud selle kohta öelda, kui haigus..

Arvan, et inimene, kes depressioonis abi otsib, leiab et tal on lootust, kasvõi killuke. Vastasel juhul ripuks ta nööri otsas selle asemel, et foorumis sellest kirjutada, niipalju selle kohta, et Tiiuke arvas teema-algatajal olevat väiksem probleem kui depressioon. Ma ei tea depressioonist kui meditsiinilisest diagnoosist just eriti palju, kuid olen näinud selle all kannatavaid inimesi ning nendega suhelnud. See on keeruline töö ja tol ajal mõtlesin neist kuidagi haletsevalt ning kaastunde, samas ka veidikese hukkamõistuga, et no kas tõesti pole võimalik neil end kokku võtta ja maailmas ilu näha, ma olen ju nende kõrval ja aitan nii kuidas oskan aga ei... mind tõrjuti eemale kui abilist ja ma tundsin viha, et ok, kui mu abi ei vajata, siis mingu puu otsa oma murega. Nüüd olen selle aasta jooksul ise vaikselt langenud seisundisse, mis meenutab olukorda, milles oli mu kunagine tuttav. Eluiroonia peeretas mulle otse näkku. Ma ei leia, et olin halb inimene, kui see juhtus kellegi teisega ja ma seda ei mõistnud. Ma olin lihtsalt tervem. Kui keegi väidab, et depressioon pole haigus, on tegemist idioodiga, sest kõik seisundid, mis pärsivad inimese normaalset elutegevust on haigused. Haigus ise-enesest ju aga ei tähenda, et see ravimatu on. Mul on paremaid ja halvemaid päevi, kui imelist päeva mäletan vaat et umbes pool aastat tagasi ning hea päevgi tundub pigem hullumeelse enesepettusena, et kõik saab korda. Olen juba pikalt mõelnud professionaalse abi otsimisele, kuid nüüd tundub, et see on möödapääsmatu. Sealjuures loodan anda endast parima, et hakkama saada tablettideta, juba mõte nende söömisest ajab mul südame pahaks. Aga samas ma pole kindel, kas ja mis muu aitaks, on siin ehk keegi, kes on abi saanud tablette söömata? E.