Minu point on, et osad saadaolevad raamatud on suunitlusega kirjutatud. Võetakse arvesse nende uuringute tulemusi, mis on kirjutisele soodsad, ning ignoreeritakse teisi. See omakorda kindlustab teema ühekülgse käsitluse. Barroni raamatust olen kuulnud küll, kuigi mitte isiklikult tutvunud, lugesin sellest ühest toortoidu blogist.
Minu allikateks on nii eesti kui välismaisete õppejõudude ja teadlaste kirjutatud biokeemia ja inimese füsioloogia õpikud ning üks õppejõude on Eesti tunnustatuim toitumisteadlane.
Minu arvamus on siiski, et kõike peab tarbima mõistlikus koguses (kuigi lihast saab palju vajalikke aineid, on seda päevas vaja tegelikult suhteliselt väike kogus). Kui oma menüü korralikult läbi mõelda, siis vähemalt suvel ei ole toidulisandid küll vajalikud. Vajalikud ensüümid sünteesib inimkeha ise, selleks protsessiks on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, mida saadakse toiduga. Toit ei ole muidugi nii puhas kui 100 aastat tagasi, aga samas 100 aastat tagasi olid teadmised (ning tihti ka võimalused - raha, sõjad vms) toitumisest samuti praktiliselt olematud, nii et väga kasu sellest ei olnud. 100 aastat tagasi sõid naised kriiti, et nahk valgem oleks, mis toitumisest siin veel rääkida