Oii siia oleks mul nii palju kirjutada. Mulle tundub, et armastuse pärast ma ainult igasugu trikke ja lollusi välja mõtlengi.
!5-aastaselt oli mul üks suurem armastus üks saarepoiss. Kokku otsustasime saada Haapsalus, kus tal ka asja oli. Leppisime kokku päeva, aga aeg jäi lahtiseks. Ta ütles vaid, et on tööasjus seal too päev ning ma helistagu, kui ka sinna saabun. Kuna otsutasin hääletamise kasuks keeruka bussisüsteemi tõttu, mis oleks mõttetult raha ja aega raisanud, siis otsutasin seda ka sõbranna soovitusel väga varakult teha. Sest hommikul vara sõidavad inimesed ju tööle, rohkem autosid, saan kiiremini kohale ka. Siinkohal mainin ära, et ise elasin tol ajal Raplas, nii et tee oli parajalt pikk. Hakkasin liikuma siis hommikul kella 7-8 vahel, aastaaeg oli siis talv, külma kuni -15 kraadi ning lisaks sadas ka mingit jube külma ollust taevast. Jõudsin siiski õnneks üsna kiirelt sihtpunkti. Aga oh üllatust, kutt, kellega pidin kohtuma oli oma tööga oodatust kauem hõivatud. Ei saanudki kohe tulema, kui mina saabusin. Nii ma siis oli esimest korda Haapsalus, talvise pakase ja kotiga üle õla. Luusisin vist terve linna tol päeval läbi...mida muud mul teha oli. Sain kokku endale võõras linnas luusida omapäi 7 külma tundi:D Ja nagu sellest vähe oleks, saime me kutiga kokku, veetsime öö teetassi taga lobisedes ning läksime hommikul sama targalt lahku, et mitte kunagi enam uuesti kohtuda...
On ka selliseid kergemaid asju ette võetud, nagu näiteks, piirasin kunagi üht kutti, kellele meeldis väga punane värv. Ristisin siis punase värvi endagi lemmikvärviks ning asusin vaid seda tooni pluusikesi, topikesi, jopikesi kandma, võõpasin huuli punaseks pidevalt jne. Mida vaid, et saaks tähelepanu:P
Eks neid lugusid on ikka küll ja veel, aga mõni ikka nõnda piinlik ja halenaljakas, et jätaks enda teada siiski:D Aga fakt on ja kõigile mu lähedastele teada, et mina see olen, kes armastusest ikka ja jälle meeletusi teeb..