EEVA naistekas

No eevakad pange kirja siia siis trikid, tembud, mida olete korda saatnud, et oma meeldimisobjekti tähelepanu pälvida ning teda endale võita? Endal meenub kohe see, kui aasta tagasi mulle hakkas üks poiss meeldima juba siis, kui ma tema pilti nägin. Kui ma teda päriselus nägin jäi mul suu ammuli. Ta ikka väga meeldis mulle. See esimene kord oli kuskil novembris vms. Toopäev ma nägin, et ta on trennikotiga niisiis olin kindel, et ta läheb trenni. Kui ta bussi peale läks, siis ma veel vaatasin teda pikalt ja ta vaatas vastu. No ta hakkas ikka mulle väga väga meeldima. Niisiis hakkasin iga reede samal ajal seal bussipeatuses käima. Vahet pole, et julm külm oli ja tuul lõikas täiesti. Nii umbes kolm-neli nädalat järjest, aga ma ei näinud teda kordki. Siis ükskord tulin linnast, bussi pealt ja nägin, et tema kõndis tee otsas. Kui ma teda nägin siis vaatas ta mulle ka otsa ja pmstlt jooksis vastu posti Igatahes jah, kuigi ma teadsin ta orkutit, reiti ja isegi, kus ta elab (elas minu lähedal hästi, jah Eesti on väike), jätsin selle asja sinnapaika, kuigi ta vast sai ka aru, et meeldib mulle. Teine asi oli ühe poisiga, kes mulle meeldima hakkas, kuid pakkus samuti pinget mu sõbrannale. Niisiis hakkasin sõbrannale igast jama ajama tolle poisi kohta, nii et sõbranna huvi peagi kadus. Siis hakkasin ise vallutamisega tegelema. Mu väiksed susserdused ei tulnudki päevavalgele (õel ma tean ja praegu mõtlen ka, et ikka jube tegu oli, aga mis teha )

Oeh hetkel olen liiga väsinud, et kirjutada siia põhjalikumalt, aga olen midagi teinud. Olen..

Mina saatsin ühele poisile koolis armastuskirja, mis enne tema kätte jõudmist käis läbi kõigi tema klassikaaslaste käest. See oli umbes 5 aastat tagasi.

Ma ei tea miks, aga see ajas mind nii naerma.

ooeh:D neid on niii palju. ma kindlati kirjutan midagi. aga pärast. luban!

Praegu on naljakas mõelda, kui loll ja naiivne ma olin. Siis oli täitsa jube ikka.

aitasin mingi teises klassis ühel armunud poisil tema tüdrukule armastuskirju kirjutada ma mäletan , et läksin tema juurde oma sädelevate pliiatsitega ja kirjutasime seal . loomulikult õigekiri andis soovida aga mina ise olen mingi 7 aastaselt mingi kevadel rannarätiku ümber puusade sidunud ja siis kutsusin selle poisi välja , kes mulle meeldib . ja siis tuli tuul ja lennutas selle rätiku siuhhh minema ja ma jooksin mingi trussikutega järgi nagu mingi seebakas kindlasti olen midagi veel teinud aga praegu ei tule meelde rohkem peale selle , et kinkisin väiksena koguaeg ühele poisile lilli

Saatsime ka klassiõdedega 5. klassis armastuskirju
Seal koolis, kus ma põhikooli ajal käisin, oli igal selline väike kapp, kuhu oma riided ja asjad panna, no saate aru küll.
Ja üks meist 2 aastat vanem poiss meeldis mulle ja mu sõbrannale hirmsasti, tegime siis mingi hullu armastuskirja, panime kassikestega ümbrikusse () ja läksime seda poisi kappi panema. Me polnud päris kindlad, kus tema kapp asub, ja lükkasimegi selle umbes kuskile Ja loomulikult läks valesse kappi... Niisiis sai tema klassivend selle kirja, keda me üldse ei sallinud:D Ja loomulikult ei jätnud see vend enam meid rahule koolipidude ajal ja kutsus muudkui tantsima, või passis pingil ja jõllitas.

14-aastaselt meeldis üks poiss nii hirmsasti, et ei suutnud olla päevagi nii, et temaga ei räägiks. Oli parasjagu aastavahetus ja ma ei saanud temaga aastavahetust veeta, sest mul oli sugulane külas ja oleks olnud ebaviisakas sellisel ajal ära minna. Anyway, otsustasime telefoni kaudu ikkagi üksteisega ühenduses olla. Õhtul juba hakkasid kõned. Poiss rääkis oma kõneaja nulli, siis enda sõbra oma ja lõpuks mina enda oma samuti. Ta oli enda sõbraga kodus, polnud enam kellegi telefoni ka käepärast. Mul aga oli ja ma ei pidanud suureks asjaks enda ema telefon rottida ja sellega "natukene" rääkida:P:D Muidugi sai "natukesest" terve öö kuni hommikuni... Ja võite ainult arvata, kui vihane ema oli, kui kuuarve kätte sai:D:D:D Tema arved jäävad tavaliselt alla 100, aga seekord oli jutt 100st kroonist küll kaugel:D

Tuleb veel meelde, et leppisin kokkusaamise kokku ühe poisiga (olin ~13-aastane) ja tahtsin muidugi jalga panna enda uusi kooliks ostetud teksasid:D Ema muidugi ei lubanud, et teen mustaks ja blablablaa. Toppisin teksad siis vaikselt käekotti, läksin välja ja kuskil metsas vahetasin riideid enne kokkusaamist:D
Lõpetuseks siis nii palju, et need teksad määrisin ma loomulikult ära:D TÕRVAGA.

Ma olin väga noorena armunud ühte poissi kes elas kõrvalmajas... iga päev luurasin aknast binokliga kuidas ta oma koeraga jalutas... kodutelefon õnnestus ka välja uurida ja siis helistasin ja panin ära kui ta vastu võttis, rääkida ei julgenud:P

Neid trikke on ikka nii palju tehtud, et kui kirjutama hakata, siis ma jäängi seda tegema.

10. klassis ärkasin ekstra varem üles (enne poolt kuut:dry:), et sättida ja varasema bussiga kooli minna, sest sellega sõitis üks kobe kutt, keda mulle meeldis nillida:D

Üldjuhul ma ei salli neid mõttetult Kaupsis tsillijaid (kuigi mul on palju tuttavaid nende seas...), hakkasin ise ka nädalaks-paariks Kaupsi-chilleriks, sest kutt, kellega sebisin, oli seda:D
Ja ainuke koht, kus ta ALATI oli, oligi pingid Sportlandi ees / Kaubamaja ees see toru, kus istutakse või park.
Õnneks lõppes see asi kiirelt ära. Ja sain näha lähemalt, KUI mõttetu on ikka ühe Kaupsi-chilleri elu:D

Eelmisel aastal käis minu koolis kamp väga kobedaid poisse, keda sai mõnuga nillitud.
Soojade ilmadega käisid nad kohviku kõrval suitsul ja siis me sõbrannaga käisime igal vahetunnil kohvikus saiakesi ostmas, et nagu muuseas sealt mööda kõndida:D Või siis jalutasime kuskil läheduses, et neid kaugelt piiluda:D

Meenub ainult see, kuidas 9-aastaselt sai naabripoisiga kokku lepitud, et kell 16 saame kiikude juures kokku. Mina ootasin seal kella 18ni:D ja siis läksin koju, võtsin lauatelefoni ja helistasin tema lauatelefonile ja karjusin "Kurat võtaks, miks sa ei tulnud siis?" Ja arvake, kes oli toru võtnud? Tema ema.:D Siis tahtsin küll ma alla vajuda.

Hahaa. Endal tuleb veel meelde see, kui ma oleks oma silmarõõmu vahtides tõsise rattaõnnetuse põhjustanud. Nimelt sõitsin suurel kiirusel ja siis nägin teda ja muidugi vahtisin ja siis endal õnnis nägu peas sõitsin vastu puud:D:D:D Õnneks midagi hullu ei juhtunud(Läbi ime ), aga ikka veel irvitan pisarateni, kui sellele tagasi mõtlen.

Kõige nõmedam tegu mis ma ette olen võtnud on "silmarõõmu" kodu üles otsimine. Sain ka tema kontaktandmed ja lisasin need oma telefonigi. Sealhulgas sain aadressi...sõitsin rattaga siis maja otsima, oma paar tundi kulus selleks ja raiskasin raha ka infoliinile, et aadressi täpset asukohta teada saada.


Veel olen kirjutanud ühele poisile armastuskirja. Õigemini oli meil ühe sõbrannaga mingi hullem vaimustus sellest poisist ja nii me siis "leiutasime" kolmanda tüduku kes "pidavat-olema-armunud" meie lemmikusse ja tema tundis muidugi huvi kes see on. Ja nii saime uurida palju huvitavat temast, tuues ettekäände, et see "tüdruk" tahaks teada.


Eriti suurt pole rohkem teinud. Pole selline tüüp kes midagi oluliselt ette võtaks

Ooojaaa....ex neid on tehtud palju mul ja usun et saab veelgi tehtud;)
helistamised p2evad l2bi ja smsside saatmiseid on olnud niiet k6ne arve
oli kuulõpux p2ris kopsakas....peaaegu et 2000 krooni...

Mina olen selline intriigide fänn, et iga suhe mis mul on peavad seal ka intriigid olema. Eelmisele kutile ma korraldasin selliseid asju, et mul lausa häbi. Lähemalt nendest rääkida ei tahaks. Aga mulle nii meeldis teda armukadedaks ajada ja lavastasin talle igasuguseid näidendeid. Samuti mäletan ka seda, et pärast vahekorda mul päevad hilinesid 5 päeva ja ma ütlesin seda talle lootes, et ta arvaks et ma rase. Ja kui pettunud ma olin kui lõpuks seitsmendal päeval hakkasid. Kuid temale ma rääkisin ikka, et pole hakanud. Kuid paar päeva hiljem pidin siiski tõtt rääkima. Ja siis kui lahku läksime käisin tema maja ees luuramas ühe sõbraga, et näha kas tal on uus.

oojaa,kunagi olin armunud ühte poissi kes elas minust paar tänavat edasi ja kuigi otse minu maja kõrval oli bussipeatus,läksin ma igal hommikul jalgsi järgmisesse peatusesse,et saaks tema majast mööda minna ja kogemata teda kohata.samamoodi õhtul koolist tulles,läksin üks peatus varem bussist maha.siis tuli mul uus idee,läksin nende trepikasse ja kuna ma teadsin mis koprteris na elavad(korteri numbrit teadsin ka) ja vaatasin postkasti pealt mis nende perekonna nimi on,vanasti ju olid postkastide peal perekonna nimed kirjas,no ja siis selle perekonna nime järgi leidsin telefoniraamatust ta koduse telefoni numbri ja siis läks helistamine lahti,helistasin mingi vähemalt 5 korda päevas ja lihtsalt kuulasin ta häält.vahel võttis tema vastu,vahel ta ema,igal juhul arvan,et ma tüütasin neid ikka tõsiselt:P


aga üks mu sõber rääkis,et oli kunagi ühe tüdrukuga tuttavaks saanud,algul oli nagu päris normaalne tüdruk,mingit tõsist suhet neil ei olnud,niisama kohtusid,siis aga hakkas sõber oma endise tüdrukuga uuesti suhtlema ja see teine nagu jäi tahaplaanile,noh ja siis hakkas ta alles trikke tegema,näiteks helistas keset ööd ja ütles,et olen praegu su maja ees ja panen su auto põlema jne,no sellised asjad on ikka üsna haiglased:confused:

Armastuskirjad, "jälitamine" st sokutasin end sinna, kus oli temagi - koolis püüdsin olla seal koridoris, kus Temalgi. Niisugune "Oh, Sa ka siin?!" olukordi olen väga paljudega ikka teinud. Kord saatsin ühele kutile hästi pikalt : I love you , I love you ning ajasin sõbranna kaela

St sellise sõnumi
Ja olen armastuskirju ka saatnud.

Minu tolleaegne suur armastus, kellega meil nö suhe oli, sai väga hästi läbi minu sõbrannaga. Tema sõber oli minu sõbrannaga veel koos, seega said nad kohati isegi rohkem kohtuda, kui mina oma mehega.
See sõbranna mees tuli mu venna juurde ükskord ja sõbrants ka ning nad hängisid meil saunas. Millegipärast polnud mul erilist tuju, täpselt ei mäleta, kas siis juab teadsin, et minu nö mees kahtlustab mind petmises, mis oli aga suhteliselt vale info.
Sõbranna käis toas minuga rääkimas sellest ja raputas justkui soola veel peale rääkides, et jah, too mees ikka arvab nii ja ei taha mind näha jne. Olin nii õnnetu toas ja samas nii nõutu, kuna ei saanud kuidagi teda ümber ka veenda.
Kuna tollal mopse väga polnud ja too mees oli harva kodus, siis kätte ma teda kuidagi ei saanud.
Oli õhtu, pea öine aeg, südatalv ja lumi paksult maas. Mina võtsin aga pähe minna teda otsima külavahelt- minu õnneks polnud tema koduküla teab mis suur ja kohad, kus hängida, samuti 2 kindlat. Küla ise aga 4km kaugusel, seda otse, mööda mingit metsa- ja külateed mööda minnes. Läks ka asfalt, aga see oleks ringiga mulle tulnud.
Nii ma teda otsisin. Mäletan, kuis sumpasin seal lumes, ise nutsin ja süda lõhkes sees, et ta mind sellise asja pärast ja nii maha jätab. Külavahe oli tühi ning ka need hängimiskohad, eelkõige selle läbilõikava külma pärast Muidu hängiti ikka poe ja/või bussijaama juures.
Käisin ka tema kodus. Ta elas koos vanematega ja neil oli alati uks lahti (!?) Jalutasin sisse-olin seda ennegi teinud, kuid tavaliselt siis kui ka mees kodus oli. teda aga seal ei olnud
See oli mu viimane otsingukoht ning ma tulin koju tagasi. Hunnik õnnetust nagu ma olin, astusin veel saunast läbi, kus seltskond veel näis olevat. Üks inimene oli sinna aga lisandunud ning see oli sama inimene, keda olin viimased paar tundi otsinud...