EEVA naistekas

ise ema ei häbene, aga mõndadest asjadest on raske rääkida:D

sama siin, kahjuks

Mul on ema üsna ok.. Aga isaga ei saa no üldse läbi. Väiksena oli just isa see, kellega mul alati lõbus oli ja saime hästi läbi, aga nüüd ta enam ei saa minust üldse aru.. Ta ei mõista, et ma pole enam 4-aastane. Kui vahel küsin temalt kooli koduste tööde kohta nõu, siis kui tema ka ei oska, siis kohe hakkab mind mõnitama, et tema ei pea oskama, mina käin ju koolis mitte tema. Väga ebameeldiv. Ja kui vahel juhtub, et lähen temaga riideid vms ostma, siis iga asja peale ütleb kohe, et liiga kallis. Nt ükskord tahtsin kingi, mis maksid mingi 300.- vist. Siis kohe ütles nende kohta: misasja niii kallid, sa ju niikuinii teed need kohe katki. Nagu mida, misajast 300.- kingad kallid on? Ise ostab endale mingeid igasugu moottorrattaid ja mootorrataste osi jne asju kokku, mis maksavad ikka vägaväga palju. Aga mulle on raske osta 300-krooniseid kingi. Ma saaks aru, kui raha ei oleks, aga on ju.
Sorri et nii pikk (ja ilmselt segane) jutt, aga vähemalt sain südame pealt ära.

muidu oma ema ei häbene, aga kui kuskil isaga olen, siis kardan, et ta ütleb midagi nõmedat, mis mulle piinlikust tekitab.

Kunagi noorena häbenesin, nüüdseks oleme väga head sõbrannad:D ta on mu stilist, arst, õpetaja, keegi kes alati kuulab mu mured ära ja keegi kellele alati kurta kui mees siga mänginud:D veel on emal see hea pluss et tema kapist saab alati riideid näpata kui omal see ''issand mul pole midagi selga panna'' kriis tuleb:D

Ei häbene oma ema. Varem, teismeeas ikka häbenesin. Nüüd aga pole probleemi Kolm mu lähimat sõpragi on öelnud, et mul on väga lahe ema - teeb nalja ja on muidu lahe No muidugi on meil tülisid, aga see ei pane mind teda häbenema.

Mul on mõlemad vanemad sellised. Alles siis, kui nad tõesti näevad et ma juba alasti ringi jooksen pmst, saab midagi uut selga.


Aga põhjust neid häbeneda on ka.

Sama Ei häbene üldse oma ema. Lapsepõlves oli emaga probleeme, mis kandusid üle teismeikka. Aga vanemaks saades taipasin et ema tegi siiski seda, mis tema arvas et oli parim ning ka tema on inimene oma vigadega. Ja ta on alati lasknud mul teha enda vigu, ei ole kunagi järele jooksnud et keelata või õpetada kuidas ma oma elu peaks elama. Nüüd ma saan temaga pmst rääkida kõigest kui vaja

Mulle tundub, et mul on maailma parim ema. Ta lubab mul kõike teha. Küll on mu vanemad lahus, elan isaga. Ma elaksin muidu emaga, aga kuna isal on rohkem raha, et minu hobide eest maksta, siis elaksin parema meelega isa juures. Me räägime emaga kõigest, absoluutselt kõigest. Klatšime mu kasuema taga, räägime poistest, armumistest ja muudest jamadest. Kui on tuju kellegagi rääkida, siis saan alati ema poole pöörduda. Kõik, kes minuga käivad kaasas ema tööl, ütlevad, et issand kui lahe ema sul on . Ja ma olen selle üle ka õnnelik. Päris paljud tema kliendid on arvanud, et me oleme õed. Ma ise olen 14, kohe 15, ja ema on 37

Ei räägi oma emaga kõigest ega räägi talle oma muredest , aga ma armastan teda tohutult ja kui ta mulle jõulude ajal kirjutas kaardi kõige armsama tekstiga mida ma kunagi lugenud olen, siis ma hakkasin nutma. ja praegu ka. Ma olen õnnelik, et mul on selline ema. Ta on küll minust lühem ja saab varsti 50 ja tema kõrval on natuke imelik kõndida, aga ma armastan teda ja ta on üks lahkemaid ja parema südamega inimesi keda ma tean. vahel ma isegi mütlen millega ma sellise ema ära olen teeninud.

Jah, kindlasti häbenen oma ema.
Põhjuseid on väga mitmeid. esiteks see, et kuigi ta pole kole, paks vms, ei tea ta tõesti mitte midagi sellistest asjadest nagu pesemine ja karvade eemaldus. Vbla kord aastas kasutab ziletti, kui töökaaslastega spa'sse läheb. Muidu suvel ka jookseb maikaga ringi, endal puhmas igalt poolt. minujaoks väga imelik. Ta ise selline tumedate juuste, kulmudega veel ka, seda enam peaks vaatama et kõik korras oleks.
teiseks, me oleme 100% erinevad inimesed, läbi ei saa, suhtlemist ei toimu meievahel, no usaldusest üldse ei räägi eks. Ta ei tea mitte midagi minu elust. kui temaga räägin, siis ainult sellest, kui koolis on millegiga abi vaja. meil on hulllllult palju tülisid ja jubedaid kaklusi olnud, praegu on selline rahulikum aeg minuarust.

ma saan aru kui klappi ei ole ja suhted on teravad . aga kuidas saab ema mitte armastada välimuse pärast ( eespool mainiti ). EMA ju ikkagi, kui mina oleks ema ja mu laps mind häbeneks ja väldiks, siis see teeks tohutult haiget. ja teeb ka, emale. Kuidas te suudate nii haiget teha ? oma emale. ma ei räägi kõigist.

Õnneks mu ema on kosmeetik ja maniküüria, see tähendab, et ta hoiab ennast hügieeniliselt korras ja ka välimuselt. Ta on tõsiselt heatahtlik .

ma ei tahtnud öelda, et kõik kes ilusalt ja moekalt riides käivad, on tibid ja emana mitte sobilikud. ma tahtsin öelda, et välimus ei mänig mitte mingit rolli ja me peame olema rahul sellega, kuidas on, sest muuta me seda ei saa.

to Zhery.
ma polegi öelnud, et põhjus, miks ma oma ema ei salli on tema välimuses! nähku mu ema milline tahes välja, välimus on viimane asi, mis mind tema juures huvitaks.
kirjutasin põhjustest, miks ma teda häbenen. ma ei rääkinudki välimusest, vaid sellest, et ta näeb hoolitsemata välja. Kuidas muuta ei saa?? puhtus ja see kui hoolitsetud inimene on, sõltub ainult endast ju. Ei taha küll eriti sellisega kõrvuti kõndida.
Ja mismõttes teeksin haiget talle? Ta on mulle korduvalt öelnud ju kui pohh tal must on ja et ma jalga laseksin jne.. TEMA valis selle, et meie vahel nii on, ju tal siis tõesti suva must, ja ma ei üritagi enam midagi selle parandamiseks teha, sest olen seda juba proovinud.

zumm, ma ei pidanud sind silmas, eespool oli mingi selline teema.


ja okei, kui ta niii ütleb,

Ei ,ma ei häbene teda ,aga meil pole sidet .Ta pole absoluutselt "emalik" tüüp ,ma mõtlen ise ka ,et miks ta need lapsed üldse sünnitas ,teiste rõõmuks ?Ta ei väärtusta mind ,ma olen kullatükk Nagu ütlesin ,meie vahel puudub side ,minul omad mured ,temal omad ,me ei tee peaaegu midagi koos ,tal pole minu jaoks isegi aega .Aga ei ,kui kuskil olen koos temaga siis ei häbene teda .

Ma küll ei häbene, emme on mulle hästi kallis, küll tegin peapesu, et miks ta juukseid ei värvi, et hall ju paistab, aga mind ei häiri, et ta pole peenike nagu mina või ilma hallide juusteta nagu mina...me räägime paljudest asjadest ja tunnen, et temaga on hea rääkida, mõnest asjast piinlik või raske, kuigi midagi otseselt ei varja ja suhtleme tihedalt ja ta tegeleb minuga rohkem kui teiste õdedega ja mina ka hoian teda rohkem kui õed, meil eriline suhe, saame hästi läbi ja meil sünnipäevad lähestikku ja iseloomult olen täiesti emasse, ema ka naerab, et nii tore, et ikka üks laps on emasse, sama asjalik. Emaga jah super, ilma temata ma küll ei tea mis ma teeks, oleksin väga kurb ja üksik, ei kujuta ette...niikaua kui ta on siis näitan talle, et ta on mulle tähtis ja naudin tema seltskonda ja õpin temalt, tahan viia meie pere traditsioonid edasi...ühesõnaga mu emme on minu jaoks maailma parim!

Ja siis ütled, et asi pole välimuses? Tema kõrval on imelik kõndida? Järelikult ikka häbened teda.

Ma arvan, et mina ema ei häbene, aga tema põhimõtted käivad mulle nö. närvidele! Tihtipeale on ta mind mu mehe ees paika püüdnud panna ja see on alandav! Minul on kindlad põhimõtted, aga minu emal justkui kõiguvad need. Ema arvamus on, et igal inimesel on vabadus arvata, mida iganes tahab. Aga ma ei vaidle sellele vastu, ometigi ei või mina arvata nagu mina tahan! Ja just nii kardinaalselt nagu seda teen! Nt. sugulaste teemal: petmine, flirtimine jne. Üks lähedane perekond käituvad minu silmis üsna...mul ei ole sõnu! Ema kommenteerib küll ise ja samas püüab olla tolerantne! Ma olen aru saanud, et põhimõtted ja piirid ning moraal hoiavad suhte korras! Aga minu emal ei ole vajalikud nägemused suhete osas paigas, sest tal on esinenud sellised probleemid isaga, milliseid mina küll ei tekitaks! Nn. kolmandad osapooled!