EEVA naistekas

Asi on selles,et ma häbenen vahel oam ema..aidake palun kuidas ma sellest üle saaksin.. <img src='www.eeva.ee/emoticon/unhappy.gif' alt=''>

Sõbrune temaga!
Mina oma emaga räägin peaaegu kõigest. Ja ei häbene teda. Ka sõbrannad arvavad, et mul on tore ema. Mõni isegi arvab ,et me õed. Ma arvan ,et tuleks suhelda temaga. Mis teised arvavad?

Aga mika sa teda häbened? Kas siis, kui te kuskil väljas käite või?
Ma arvan ka, et kindlasti saa temaga lähedasemaks. Räägi temaga enda lemmikasjadest või niisama juttu rohkem küll kahjuks soovitada ei oska.

Mina häbenen ka.

mina ei häbene... mul on julmalt lahe emme...
aga sellegipoolest oleme me "võõrad" mitte otseses mõttes vaid lihtsalt ma ei tunne vajadust talle oma muredest rääkida jne...

ei häbene, ta on juba selline kummaline loom, aga samas vahel saab see eest hea kõhutäie naerda, kui ta mõne lollusega hakkama saab
ei tasu häbeneda, võta teda nii nagu ta on ja naera ta lolluste ja halva maitse üle...muidugi mitte tema ees, see võib valus olla.., ma küll mõnitan oma ema, nagu ta mind.. kuigi uskuge ta stiil on aja algusest pärit ja ta käitumine ürgajast mina lepin sellega, sest tean et kõigil on vigu

nüüd sain oma emast aru..! ta on väga lahke ja hea inimene..vahet pole milline ta välimus või jne on aga peamiselt on ta minu ema ja ta on mulle kallis..
kuigi ma pole taga nii lähedane et oma muredest ja rõõmudest rääkida aga kyll kõik tuleb omal ajal..

Oma ema häbeneda, mis jutt see nüüd on. Pole nagu kunagi pähe tulnud taoline mõte, vähemalt noorusepõlvest küll meelde ei tule. Eks see probleem võib kimbutada teismeealisi aga taoline mõtlemine möödub vanemaks saades. Hoidke oma ema!!

ma mäletan varateismelise east mingit sellist mõtet, et kui ma olen popp ja noortepärane, aga mu ema on ametlikult riides, siis näeme me tänaval kõrvuti kõndides imelikud välja. praegu ma küll sellest loogikast enam aru ei saa - samamoodi ei pruugi mu riietus sobida tänavaga kus ma kõnnin, majaga millest möödun, taksoga, millest väljun jne. ma ei saa ju kogu aeg endaga kaasas kanda mingeid teatridekoratsioone, mis mu "etteastetele" õige tausta annaks.

iseasi, kui häbeneda mingeid iseloomuomadusi. vahest ma tunnen küll, et minult oodatakse, et ma oleks/muutuks selliseks nagu mu ema on. aga tegelikult peaks see rohkem teiste inimeste probleem olema, kui neil mingid eelarvamused on. igaüks on ikkagi selline nagu ise tahab ja kui sulle ka mõni pärilik joon enda juures ei meeldi, saad sa ennast alati muuta.
ma ei leia, et sugulussidemed peaksid kõike vabandama. kui mõni mu sugulane ikka laus-lollusega hakkama saab, siis pimesi ma teda küll kaitsma ei torma.

Ei, see probleem jääb pigem varajasse teisme-ikka.... Mulle hoopis meeldib oma emaga igasugustel kultuuriüritustel käia või niisama mõtteid vahetada. Tunnen, et pärast ise emaks saamist olen oma emaga lähedasem kui kunagi varem.

häbenen ainult mõnikord. Näiteks kui oleme kuskil rahva seas.. ja emal on just mingid imelikud riided seljas.. siis karjub.. või räägib midagi lolli.. .. muidu pole ju mõtet.. ega sulle ka ju ei meeldiks kui sa oled ema.. ja siis sinu laps koguaeg häbeneb seda..

ei ole häbenenud ega häbene ka.. ema on väga tähtis inimene mulle ja miks ma peaksin teda häbenema..
kui mina saan emaks, siis ei taha, et minu laps mind häbeneb..

Ka mina häbenen.
Nojah, ega ta just kõhnemate hulka ei kuulu. Suur ngu tünn ja hiigelsuur.
Nooremates klassides narriti mu ema`(mitte teda tema koolis, vaid minu klassikaaslasd. minu ees) Et oi oi kui paks ja oii plää jne
Nüüdseks kinnitavad osad mu sõbrannad, et ta on täiesti tore, mis sest et suur ja lai.
Tegelikult me eriti ei shtle. ig päev suudan teda kuhugile "saata" või sõimata, tänu tema lollustele.
Nagu näiteks täna. umb tund aega tagasi.
Mina jõuan koolist koju(2,5 tundi) Mul võtmeid ei ole( jäid tuppa) niisiis lasen uksekella. Ja niiviisi umb 3 minutit järjest, siis lähen kobistan suure toa ja magamistoa akna taga umb 15 minutit. ja lõpuks üritan ka peldikuaknast sisse ronida( paraku on aken tehtud lahti nii et ülevalt on vahe ja mul ei õnnestu akent kuidagi avada. niisiis kobistan jällegi kõik aknad üle. Lõpuks jõuab koju ka vend, kes lõpuks ukse avab. Lõpuks lähen vaatan- mampsel magab.... Muud ta ei teegi, ainult magab. ma ütlesin tlale et miks ta ust lahti ei teinud... see hakkab sonima:S No ma saan aru et see pole küll nii xsuur asi aga kui pead jõudma täpsele bussile, siis ajab ikka närvi küll.

Minu ema on ka parajalt trullakas, kuid sellepärast ei saa nüüd küll teda häbeneda....Vastupidi, paljud ei oska unistadagi nii toredast ja heast emast

Ei, absoluutselt mitte.
Minule on ema rohkem au, nagu väga tähtis isik, ei häbene iialgi teda!

Sama siin. Me teeme emaga igasuguseid vahvaid asju- käime kontsertitel, söömas, poodides jne. Sõbrannad ka ütlevad, et nii "noortepärane" ema mul Ei taha ette kujutadagi kui minu lapsed peaksid mind häbenema

Vahel ka mina häbenen oma ema. Aga tegelikult suurem osa ajast ikkagi ei häbene.Sest mul on hea ema. Me saame temaga hästi läbi,ma mäletan kui mul olid väiksest peast igasugused sünnipäevad siis ta alati tegi need nii põnevaks ja huvitavaks et kõigile alati meeldis ja nad imestasid et kuidas minu ema saab olla nii hea ja teha igasugu mänge jne et teiste emad küll ei viitsi.
Selle koha pealt olen ma küll oma emale väga tänulik.Aga mulle käib see asi närvidele et mu ema on mingi naljanina alati kui mina tahan midagi osta mis mulle võiks sobida siis ta ütleb et ei seda pole sulle vaja jne.Ja tal on hoopis teissugune maitse kui mul. Tema näiteks vaatab mingisuguseid umbes retuusimoodi teksaseid mis mulle absoluutselt ei meeldi,mulle meeldivad altlaienevad teksad aga tema ei saa aru ahhh...mina ei tea. JA siis kui oletame ma olengi temaga hetkeliselt nõus et ok ostame siis need asjad ära siis ja kui ma neid asju pärast ei kanna siis ta hakkab mölisema et mis mõttega ma need sulle ostsin jne aga samas keegi pole palunud
(Nüüd kaldusin teemast natuke kõrvale :oops: )
Aga sõltub olukorrast vahel häbenen oma ema vahel mitte

Ema ei tohiks häbeneda, ta on siiski kõigetähtsam inimene su elus, vähemalt algusaastateski.
Ise ma oma ei häbene üldse.Ma saan temaga minna igalepoole ja rääkida temaga kõigest, nagu kõigeparem sõbranna üldse.Mul on sõpru kes lausa kadestavad, ja on ka seda öelnud, et kadestavad et mul nii hea ema.. Ta on mul parim.. Ja kõigil väikestel ja suurtel tirtsudel peaks olema selline parim sõbranna nagu emme !

ma kah ei häbene...

kui emast on tähtsam teiste arvamus, on emal või lapsel mingi tõsisem probleem ju. oma emmet tuleb armastada. aga kui emme on jobu siis on see emme süü ja siis ei saa last kritiseerida. kaheotsaga asi tundub.