EEVA naistekas

uh, mina ei häbeneoma emmmmmät;D
kuulge, välimus ei loe vähemalt on ta su ema,ja ta toetab sind on sulle olemas ju.



EMMMED RUULIVAD;D

Ei. Mul noor emme ja hea huumorimeelega ja üldse igati tore, ta ainult 16 aastat vanem minust

Minule meeldib väga mu emme.

Varem pisut häbenesin, sest kõik pidasid teda mu õeks, st see käis minu au pihta. Korduvalt astuti poes isa juurde ja öeldi, et tal on kenad tütred

Praeguseks on temas saanud pmst parim sõbranna ja olen 100% uhke tema üle.

kui vana su ema on siis? ja sina?

No meie vanusevahe on 21 aastat

Pean tunnistama, et häbenen ja tahan isegi et ta poleks mu elus. Teismeliseeast olen väljas ja mind ei huvita kuidas ta riides käib või mis tema vööümbermõõt on. Mul on omad põhjused seda inimest peaaegu et vihata ja sellest on mul ainult kahju. Tema aga ei tee midagi enda parandamiseks, kuigi olen talle korduvalt rääkinud, et nii ei saa elada.

TÄPSELT samamoodi... mina temaga ei räägi, aga väljas käies on nagu tõesti vahva emmega, (:


muide, tal on küll kolm last ja neljas tulekul, aga ta näeb väga hea välja.


Armastan oma emmmet

Ei ole kunagi häbenenud, kuigi vahel ütleb või teeb midagi jube naljakat:) välimus on tal väga tipp-topp ja muidu ka selline nooruslik, pole mõtlemisega kuskil kiviajas kinni. Suhtleme palju ja saame hästi läbi. Aga väga lähedased pole, muresid/saladusi talle rääkima ei lähe...ta on tunnete kohapealt veidi selline kinnine.. varem kurvastasin sellepärast, aga nüüd olen mõistnud, et ta ongi selline. Rõõmustan selle üle, mis on..täiuslik pole keegi:)

Mis viga ema armastada, kui on temaga hea läbisaamine, ta on huumorimeelega, noortepärane ja äge inimene vms.


Minu ema aga EI OLE seda, kas ma just häbenen teda, kuid mul on täielik ükskõiksus tema vastu, õnneks ei kuulu ta tulevikus minu ellu.

Kahju sinust, dee-dee ... selles suhtes olen mina hästi õnnelik, et mul selline ema on... kole paha on, kui oma emaga läbi ei saa ja temaga suhelda ei saa, minul on isaga nagu täiesti samamoodi... aga noh, ma siiski loodan et sul lähevad emaga suhted paremaks

Minu ema on muidu nagu iga teinegi..muretseb veidi üleliia minu pärast ja kui kuskil kauemaks lähen, siis teiste ees hoolitseb mu eest,et pane ikka sall ilusti kaela jne jne:D siis on veidi naljakas tunne, aga muidu on ta hästi nooruslik, ei arvakski, et 2 aasta pärast 50 saab.Rebib kildu ning tal on üldse hea huumorimeel:)niiet kokkuvõtteks siiski..ei häbene.

Kui veel kodus elasin, siis ei saanud emaga eriti läbi..ma ei rääkinud talle midagi enda elust, ta sai alati mujalt teada Aga peale keska lõpetamist kolisin Tallinnasse.. varsti juba 2 aastat iseseisvat elu elanud ja võin öelda, et see distants lähendas meid väga palju. Ma võin emaga ABSOLUUTSELT kõigest rääkida ja see tekitab väga hea tunde, sest mu ema on minu parim sõbranna, kes mind iialgi ei reeda


Minu ema saab ka 2 aasta pärast 50 ja viskab ka nalja ja temaga on lõbus. Pubekana mõtlesin, et mu tulevane mees saab kohutava ämma, aga praegu ma mõtlen, et mu mehel on ämmaga vedanud

Aga kas on ikka mõtet ema tulevikus oma elust täielikult välja jätta? Vaevalt asi nii hull on? Sa oled veel nii noor,ajaga suhted tavaliselt paranevad:)


Kuigi vahel tunnen, et vanemad pole seda ära teeninud..siis siiski suhtun neisse alati austusega..sest nad on ju mu vanemad. Vb olen loll, aga teisiti küll ei saaks:)

Jah, on küll.
Meie suhted on alati teravad olnud ja sinna ei saa midagi enam teha.
Sa ei tea minu ema, ta on lihtsalt minuga niiii totaalselt mitteklappiv, et jube
Ja selle mõttega olen pmst terve elu elanud, et ema ei kuulu minu tulevikku.
Vahet pole ju, peaasi et ise rahul olen

Ema ma küll ei häbene, aga ma lihtsalt ei taha temaga oma muredest ja probleemidest rääkida, mis-sest et olen üritanud, peaks mainima, et läbi kukunud üritus.
Mäletan seda päeva kui tulin natukene enne 22.00 - i koju ja ema pistis mu peale röökima, et kus ma nii kaua olin, ma pean kell 21.00 tavaliselt koju tulema, väikse õe pärast. No, ema otsis mu koti läbi, kuna mul on suitsetamisega nö. probleemid, leidis mu rahakoti vahelt kondoomi ja läks veelgi vihasemaks, küsis, et milleks mul seda vaja on, aga noh, Alice andis mulle selle sel päeval niisama nalja pärast ja mul oli mingi suht ,, misasja ? '' nagu , kuna tavaliselt peaksid vanemad sellise leiu üle õnnelikud olema, et laps ikka tagab oma enda ohutuse, kui peaks äkkki midagi juhtuma.

Kui ma õigesti aru saan, siis Dee-Dee sa elad veel kodus koos vanematega? Ma ütlen enda kogemusest, et kui sa kunagi tulevikus ära kolid ja iseseisvat elu hakkad elama, siis see distants oma emaga võib teid hoopis lähendada ja praegune olukord võib täielikult muutuda..kui mina kodus elasin, siis mina ka ei saanud emaga üldse läbi ja koguaeg kaklesime...pealegi mu ema on mõnitamise maailmameister..et ta oskas suurepäraselt mind maatasa teha ja ma olin koguaeg ta peale vihane..


teist ei pruugi parimad sõbrannad saada, aga emal on tähtis roll meie elus...


mul oli hoopis isaga selline probleem..kui mu vanemad lahutasid, olin 12 aastane ja isa peale vihane (pubekas nagu ma tol ajal olin )..ja ütlesin, et minu tulevastel lastel ei saa minu poolset vanaisa olema..ka nüüd, peaaegu 9 aasta möödudes, tean, et nii see ka on...ma pole isaga 4 aastat suhelnud..kurb aga tõsi..


et never say never..kõik võib muutuda

Ei ela vanematega - isa elab ühes kohas, ema teises (nii on olnud minu sünnist saati), mina kolmandas kohas (käin linnas koolis, nv-l olen ainult ema juures).
Suhted emaga on olnud hullemad, siis kui ma pubekana igasuguseid vigureid tegin, praegu on stabiilne. Aga ikkagi - ma ei võta teda kui ENDA EMA, vaid kui nn "tüütu korterikaaslane nv-l" vms.

Me oleme liiga erinevad inimesed, et paremini läbi saada.
Oma isa näitel saad minust võibolla aru

Minu ema on tuhvlialune ja see mulle üldse ei meeldi. Oma muredest ma talle ei räägi, sest ta kannab need kohe isale ette. Õudselt käib närvidele. Ma ei häbene teda, kuid ei suuda temaga kaua koos olla. Üks kord rääkisid, et armastavad mind, kuid seda näitavad nad välja materjaalselt. Praegu lihtsalt kannatan oma vanemaid, kuid varsti on plaanis oma korter üürida ja jalga lasta.

Kui ma väiksem olin, siis põdesin tõesti oma vanemaid(nende vanuse pärast), k.a ema. Mind noriti, sõimati ja alandati ka just sellepärast,et nad on teistest minuealiste laste vanematest palju vanemad... Tol ajal tegi see päris palju haiget.. Aga Mida vanemaks nüüd saanud olen, seda vähem olen põdema hakanud. Tegelikult viimasel ajal pole mu vanemate vanust keegi kommenteerinud ka, aga kardan, et kui põhikooli lõpetamine saabub, ning inimesemassid koos on, kuulen kuskilt ikka halbu kommentaare, aga eks ma üritan üle olla sellest;)


Ma lihtsalt armastan oma vanemaid:heart:!