Ma just armastan oma ema väga, eriti viimasel ajal olen sellest aru saanud. Kuna ma nüüd lähen kaugele kooli ka, siis on mul eriti kurb lahkuda, me temaga viimasel ajal suurteks sõpradeks saanud, vist. Ta usaldab mind, mis on hea. Ma saan talle peaagult kõike rääkida ja tean, et ükskõik kui üksik ma ka poleks, tema on alati olemas ja aitab suurtest jamadest välja tulla. Me oleme küll palju tülitsenud, aga see selleks. Ja ma ei häbene teda, miks ma peaksingi teda häbenema ? Esiteks, ega mina teha ei saa milline ta on ja välja näeb. Mida ma ikka põen ? Kõikidele mu sõpradele ta meeldib, kaasaarvatud poisile. Ta on minust sellessuhtes erinev, et ta koguaeg naerab, teeb nalja , särab, ei põe millegi pärast. Lahe emps mul