EEVA naistekas

No sul on tõesti jube.



Aga mina arvan et ma saan/pigem saaks päris hästi läbi, aga hetkel ei salli ma teda silmaotsaski. Ma ei salli isegi seda kui ma arvutis istun, kui ta vahib mis ma teen, ma ei salli seda kui mul on vaja kellegile helistada, aga ta kuskil läheduses on, selline ebamugavustunne. Lihtsalt, see ei ole see inimene kellele ma saaks vajadusel oma probleemidest rääkida, isegi paljud ema sõbrannad on olnud mõistvamad..nii kui ma oma eriala lõpetan kutsekas, nii kui stabiilse töökoh saan, nii võtan pangalaenu ja ostan/üürin endale korteri(või maja, aga seda on vist palju veel unistada), ja goodbye..vahepeal on sellised perioodid kui ma teda enam kui ei salli, ja nii kui ta midagi küsib saadan kuhugi..jah, olen suht teist sorti inimene et läbi saada, kuigi arvan et asi on temas enamjaolt..vb minus, ei tea.

Jube on lugeda küll Dee-Dee juttu oma ema kohta. Mitte ses suhtes, et ajab hullu juttu ja mingi pubeka teema, vaid selles mõttes, et ema peaks olema ju püha. Mina ei kujuta elu ilma temata ettegi. Vanemad on ohverdanud end meie, laste, nimel nii tohutult. Mina aitan kindlalt neid tulevikus...ükskõik kuidas:)


Aga et lapsel on bioloogiline ema, aga samas teda ka pole, jube lihtsalt ju. Kuigi ma arvan, et kindlasti on inimene, keda saab usaldada jne. Kasvõi sõbra ema!

Ei häbene, sõbrad ikka ütlevad, et mul siuke sõbralik ja hea ema!

Ega ma temaga kõigest küll ei räägi, aga siiski ta on MINU EMA

Mina olen oma emaga ülimalt rahul. Alati olen saanud temaga KÕIGEST rääkida, ei pea tema ees midagi varjama, on alati mõistev. Temaga rääkides räägiksin nagu oma eakaaslasega, nagu sõbrannaga. Noorena ei saanud sellest nii hästi aru, aga mida vanemaks saan, seda rohkem hakkan aru saama, kuidas mul on vedanud

Minul on isaga niimoodi.

Kõigest ammugi mitte, aga isegi kui ma mainin selliseid lihtsaid asju, ta hakkab närvidele käima, sellest teen oma järelduse et pole üldse mõtet midagi öelda talle.

Mul on ema parim sõbranna. Nii nooruslik, üldse ei ole range, kuulab alati kõike, mida räägin jne. Kõik klassikaaslased ka ütlevad, et mul on super ilus ja super hea ema, ise arvan samuti. Vahel arvatakse, et oleme õed:D Paremat ema ei saakski olla:heart:

mina küll häbenen . ..

Ei häbene aga samas mingit sõbrannat temast mulle ka pole. Muresid talle ei kurda, käimistest, sõpradest räägin nii palju kui ta küsib.

kohe üldse ei häbene.
Olen koos temaga peol käinud, teiste ees ütlen talle ikka emme, vahepeal kutsun nimepidi, kui mingid mehed temaga flirdivad xD
Head suhted on ja sellepärast ei häbenegi teda, sest oleme väljaspool kodu ja kodus nagu sõbrannad

Mina ei häbene oma ema, kuigi ta on must 37 aastat vanem. Riiete osas on tal suht hea maitse, aga mõnikord paneb ikka niiii mööda. Koos pidudel me käinud pole igatahes. Aga muidu on ta selline naljanina. Ja räägib lolli juttu kogu aeg.

Ahh, ma jumaldan oma ema. Ma ei häbene teda karvavõrdki. Polegi põhjust - mul on maailma vingeim emme! Ta on nii nooruslik ja kena ja ilus ja tore ja lahke ja issand jumal kuidas ma teda igatsen. Ta on 40 ja näeb välja nagu 25:D kunagi käisime temaga kahekesi poes issile õlut ostmas, ma olin siis vist mingi 13 ja emps pani õllepudelid letile ja müüja küsis selle peale: "Vabandage, aga kumb teist täisealine on?" Meil oli nii, et wtf, nagu sõbrannad oleks poes käinud alkot ostmas:D:D Lahe. Siiamaani meenutame. Vot nii noor ja tore emme on mul:heart:

ülikift emps mul, hetkel puhkab juba teist nädalati itaalias:), tahaks juba näha:|.käitub oma vanuse kohta vastavalt, ei ürita nooremat mängida kui tegelikult on. samas saan talle rääkida ka seda mida vaja, kuulab ära ja annab nõu.

ei häbene, aga ta ajab mind närvi, kuna ta ei tee mitte midagi! kõik nõud jätab pesematta ja halvaks läinud sööki hoiab kolm nädalat pottides, (ega ta hoiaks kolma aastat kh kui mina ära neid ei peseks). Ja mingi eriti lähedased me pole, isiklikest asjades ei räägi eriti no kooli asjadest ikka jne! ja temaga ei saa shopata kh, sest tal alati kiire ja talle ei meeldi miski! üldse mulle meeldib üksi shopata!

vahest , kui ta imelikult riides käib ja just rahva hulka oleme sattinud . aga kui mul sõbrannad külas või nii siis ta oskab nalja teha ja kui saab aru , et ta pole päris oodatud kuulama , sellest millest räägime , siis ta läheb kuskile oma sõbrannade juurde jne . paljud mu sõbrannad arvavad , et mul lahe ema kui kuskile minek , siis ta laseb mul endale riideid valida .

Mitte mingil juhul ei häbene oma ema,armastan teda täpselt sellisena nagu ta on.

Mina pole ka elusees oma ema häbenenud. Enamasti inimesed ei usugi, et me ema ja tütar oleme, vaid pigem õed või sõbrannad. See on arvatavasti sellepärast, et ta näeb VÄGA noor välja, käib solaariumis, hoolitseb enda välimuse eest iga päev ja kannab tõeliselt stiilseid riideid. Kui ma noorem olin, siis ema oligi minu isiklikuks stilistiks. Tal on kohe loomulik anne igasugu asju kokku sobitada nii, et lõpptulemus SUPER jääks. Ja iseloomult on ta ka väga energiline ja tore.

Minu ema on minust 30 aastat vanem, ei ole ei tibi ega midagi, täiesti tavaline inimene aga ma ei häbene, sest ta on minu ema ja kui keegi peaks kobisema miskit, siis on sellel valusad tagajärjed. Minu ema on kõige parem, teeb kõige paremat sööki siin ilmas, temaga saab kõigest rääkida, annab nõu ka, tal on soojad ja pehmed käed, väga väga hea inimene on. Kahju, et nii harva teda näen.

Ma enda ema oma sõprade ees ei häbene, aga oma elust ega probleemidest ei aruta temaga.

Üldiselt ei aga mingit "sõbrannjetamist" meil omavahel ei ole.