EEVA naistekas

Minu vanemad pole õnneks mitte kunagi üksteise vastu vägivalda kasutanud( vähemalt mina pole kunagi näinud, nad pole ka rääkinud) . Isa austab väga naisi, ja kallale ei läheks kunagi, ma tean!
Ma olen tutistada ja laksu pepu peale saanud, aga nende pärast pole ma nutma küll hakanud, vähemalt ma ei mäleta. Emps ütles, et mulle pole kunagi rihma antud. Vennad on saanud küll. Aga ega nii siis ka kasvada ei saa, et teen mida tahan, kui laps ikka aru ei saa ja hakkab vanematele vastu ja midagi ei aita, tuleb ikka laks anda, et aru saada. Mitte muidugi nii nagu terrorist. Näen enda õe pealt, pole rihma saanud, ja haugub vastu ja pirtsutab, peab saama mis tahab, ühesõnaga hea meelega läheks ise kallale. Ma teda tutistand olen ikka, ikka nii ei saa, ta läheb üle piiri tihti!! Noh ema ja isa on ka laksu andnud ja tutistanud, ja isa on ka öelnud, et saad rihma jne, aga pole andnud veel õele.

viimane minu postitus .

Mu ema-isa pole mind MITTE KUNAGI löönud. Aga samas ei ütleks et ma hullult pirtsutaks või peaks saama, mis tahan. Isaga niikuinii koos ei ela, see 1 põhjustest miks ta mind löönud ei ole Emaga saab sõnade teel palju paremini "kakelda", ta parem keelas mul asju, mitte ei löönud. Aga nüüd ma näen teda mingi 2 korda kuus, ja vaevalt, et siis tülitseme. MUL ON MAAILMA PARIM EMME !

tegelikult peaks iga laps kunagi natuke peksa saama. mitte palju ja kõvasti, aga iga laps peaks tundma ja teadma, mis see tähendab. last ei saa ja ei tohiks ära hellitada, tuleb talle näidata ka elu karmimat poolt..ma ei väida nüüd, et pekske oma lapsi jne. aitab ka tutistamisest jne.


ise olen lapsena kärbselapatsiga ja rihmaga saanud, aga ju siis asja eest. üldiselt niisama pole peksa saanud, õnneks. eks sellist sõimlemist ja karjumist tuleb ikka vahel ette, aga vägivalda kui sellist minu ja vanemate vahel pole. samas ma ei laseks end lüüa. ma ei tea, kas isa lööb ema (loodan, et mitte), aga kui see peaks kunagi nii olema, siis astun ema kaitseks välja. mul savi, löögu või minul silmad siniseks, aga ema ja õdesid-vendi ma lüüa ei lase! õnneks isa pole sedasorti inimene, et lööks. oleme nüüd suured lapsed ja kärbselapats ei tee midagi. samas kui ta karjub ja sõimab, siis see teeb hingele väga haiget. eriti mulle, kes ma olen niigi suhteliselt kerge hingega, võtan kõike südamesse.....

ma pole teinud mitte midagi nii paha et sedasi mind karistama oleks pidanud, mitte miski ei põhjenda seda peksmist jne... kõige karmim karistus on vist olnud nõgesega vitsa saamine, aga sellega meenub ka ainult kui naljaks see kõik oli.. kärpsepiitsafa ja tavalise vitsaga olen ka saanud, aga nagu öeldud, mittemidagi hullemat.. see kõik on olnud emapoolne karistamine, isalt polegi vist karistada saanud.
ema ja isa pole ka kunagi vist kaklema läinud, ainus mis ma mäletan, et sõitsime hilja kuskilt kaugelt koju ja ema ikka kartis, et ega isa roolitaha magama ei jää, ja sis päris seda iga natukese aja tagant temalt ja kummardus vaatama, ja siis sai vihaseks ja käega tegi sellise liigutuse et AHH! nagu sääske ajaks minema vm, ja siis läks emale huulepihta, see läks paiste... sõnelemist on ikka olnud, ei midagi muud

Olen oma elus ainult ühe korra rihma saanud ja leian et väga mõtetu asja eest, õnneks on mu vanemad sellepoolt et peksmisest ja koduarestist pole kasu. Oolen 16 ja mõtlen et kui mu ema peaks praegu mulle peksa andma vms siis ma ei mõtleks ka vaid annaks kohe vastu sest minujaoks oleks seee liiga alandav kui keegi sind peksab. Ma ei tea see on minu arvamus.

Väiksemana paar korda tutistada ja mõne laksu olen saanud, aga siiski on mul HEA EMME:) Vanemate vahelist vägivalda ei oska kommenteerida, sest olengi kogu aeg ainult emaga elanud koos...

mina olen ka ainult tutistada (ja vbl pepulaksu ka, vist jah ) saanud. aga nagu valusalt löödud pole mind kunagi, ja ma tean et sellist asja ei juhtu tulevikus ka.
ja vanemate vahel pole vägivalda minu eluaja jooksul igatahes olnud ja ma ei usuks sellist asja ka, kui kellegilt kuuleks. nad tülitsevad üldse vägaväga harva. ma ei mäletagi ühtegi korda. ainult solvuvad üksteise peale ja norivad.

mina olen küll väiksena peksa saanud . küll käega , kärbsepiitsaga , puuoksaga ja vööga . aga minu vanemate vahel on see peksmine ikka päris jube , karjuvad-kisavad ja ükskord läks asi selleni välja , et paps hakkas mampsi kägistama . seda kägistamist on 2 korda juba olnud ja paps on ikka mampsi päris kõvasti löönud ka . ma tõsiselt vihkan oma isa selle eest , et ta alati kisab mu peale ja käega lahmab . mina tulevikus oma lapsi nii kasvatama ei hakka , sest tean omast käest , et see teeb ainult halvemaks kõik . mina olen tänu sellele just sõjakam ja ülbem . neil üldse veab , et ma õhtuti kojugi tulen .

Mina pole ühtegi korda peksa saanud. 1 korra sain vitsaga vastu säärt (täiesti põhjendatult), aga mitte väga valusalt. Ema pani vitsa ''hirmutamiseks'' kapi otsa ja kui pahandust tegin, siis tuletas vitsa meelde. 1 kord pani vend mu nurka ja tutistada olen ka ema jutu järgi paar korda saanud. Postitusi lugedes tundub, et mul on tõsiselt vedanud

Väiksena, kui pahandust tegin seisin nurgas vaid.

ei usu eriti et keegi midagi sellist nagu mina olen läbi elanud..


no füüsilist värki on päris palju olnud, nii ema kui ka isa poolt...isegi nina veriseks löödud, muidu lihtsalt rusikatega järjest palju pekstud või pikali lükatud või asjadega loobitud. aga vaimne on ikka jubedam. pmst igapäev on vaja mulle meelde tuletada, milline värdjas ma olen, ja et ma võiksin ennast ära tappa ning et seal kus ma elan pole mu kodu ja kõik vihkavad mind jne... koguaeg tuletatakse minu päris väiksena tehtud valusaid ja koledaid mälestusi meelde, kui hakkan neid juba unustama,siis jälle nö rebitakse haav lahti. no mis tehtud see tehtud, aga emal sellest juba küllalt ei saa ning tal täiesti suva ka minust... koguaeg lihtsalt teeb mulle niipalju haiget, et eluisu on suht koguaeg kadunud. see sai alguse juba päris ammu ning seetõttu algasid probleemid ka koolis, kuidagi lekkisid minu jamad sinna ning siis sattusin seal terve klassi vägivallaohvriks, tehti veel palju füüsilist ja vaimset kahju..vahetasin kooli ning seal on senimaani ok, aga jubedad mälestused on ikka eelmisest koolist, kus kõik kallid inimesed ja "sõbrad" mu elu ära rikkusid. aga alguse sai see kodust ikka. ning nüüd ma ei teagi, mis edasi saab.. jube elu on mul ikka, mitte kellegagi pole rääkida ka, sugulased suhtuvad kõik minusse samamoodi nagu ema, isal on suva vist. sõbrad ka kadunud, no mõni ikka on, aga kooliajal saab nendega pigem niisama räägitud. olen üritanud oma probleemidest rääkida, aga keegi ei usu. isa ja ema omavahel muidu absoluutselt ei suhtle, ema vihkab isa. muidu koos elame, ühes korteris, aga mitte mingit suhtlemist minu-ema-isa vahel ei toimu. mis kõige hullem, ema on teinud eluks ajaks mulle nii tugevat emotsionaalset kahju, kuid ikka jätkub veel jultumust mulle seletada, et tema on normaalne inimene ning et mina olen kõige mõttetum terves maailmas. lõppude lõpuks tema tegusid ei anna võrrelda sellega, mida mina olen teinud (vastu löönud, sõimanud, mõned ammused halvad teod..). eriti hulluks on see nüüd läinud, praegu ning möödunud 1-2 aasta jooksul.


nüüd on närvid päris läbi ikka, midagi ei oska peale hakata. kui ema pidevalt korrutab, et sul pole eluga enam midagi peale hakata, sa oled mõttetu äbarik, siis hakkad seda pikapeale ise ka uskuma. see on lihtsalt ülivalus, kui keegi sind ei toeta ning inimesed kellest hoolid, sind vihkavad. aga noh, mis parata..mina ei saa sinna midagi parata, olen üritanud. küllap jätkub see niikaua seni, kui saan piisavalt vanaks ning siit jubedast kohast välja kolida, kus niipalju valusaid mälestusi, hetki on. Ei teagi, miks siia kirjutan, lihtsalt, et hingelt ära saaks.


loodan lihtsalt ülekõige et mitte keegi teine ei pea midagi sellist taluma!!! sest olen kindel, et sellist terrorit ei toimu mitte kellegi kodus peale minu. seega pole mõtet ette kujutada, mida ma tunnen, kuna keegi ei kujutaks ette niikuinii. siiamaani pole keegi mind uskunudki, kui kellelegi räägin.

Ma mäletan et ma sain väiksena ikka iga kord vitsa kui "paha olin". Kusjuures ma mäletan nii nii hästi kui ma kartsin üksi voodis magada ja siis hakkasin suurest hirmust õhtul nutma ja mu ema tuli minujuurde ja hakkas sõimama mind et mis sa jonnid ja andis mulle kõvasti vitsa. Ma olin nii väike ja ma ei saanud arugi miks mu ema mulle midagi sellist teeb, ma ju lihtsalt väga kartsin.. Seellele mõtlemine toob praegugi pisara silma.. Veel mäletan ma et ükskord ma sain emalt nii suure lataka vastu kõrva et mul lendas kõrvarõngas kõrvast (see oli selline mis tuleb ise lahti, et mitte kõrvalesta rebestada) ja ma olin nii šokis nutsin terve päev ja kõik selle pärast et ma tegin nalja omastarust ja torkasin näpuga ema õrnalt. Ja üldse ma sain iga tühise asja pärast vitsa, kui vanemaks sain siis sain/saan lihtsalt sõimata. Muideks, mu nooremat õde pole mu ema ega isa kunagi sõrmeotsagagi puutunud.

Minu vanemad on juba 8 aastat lahus-isa pärast. Kui ma olin väike, siis ta kogu aeg jõi ennast täis, peksis ema ja mind, viis asju kodust välja, et raha saada. Nüüd on isal uus pere ja tal on väike poeg, temast ta hoolib väga ja ei joo enam, käib tööl. Elu on lill. Ise elan emaga ja mõnikord tuleb ette tülitsemine. Põhiliselt meeste pärast, et ema ei taha üksinda olla ja pidevalt istub nende jutukates ja kohtub erinevate meestega. See häirib mind ja ma ei taha, et ta tooks kedagi koju. Mingi 3 aastat tagasi oli meil selle pärast tüli, ema läks nii närvi, et viskas mulle kruusi vastu pähe, see läks katki-üks kild lõiks mulle kaela sisse, õnneks ei olnud veenid, ega midagi ohtlikku, aga väga valus. Läks kaua aega, et verejooks peatada. Nüüd on arm alles jäänud. Aga jah minu ema on kõigeks võimeline. Kogu aeg kui me tülitseme, ütleb, et kobi isa juurde jne. Aga isaga ma ei suhtle ka eriti, sest see kogu aeg sõimab mind, teeb minu kohta eriti nõmedaid nalju, nii, et tema pere naerab minu üle. Nüüd ma siis kirjutasin kohtule alimendi kirja ja tema kirjutas vastu, et ei ole nõus nii suurt summat iga kuu maksma, kuna temal on 2 ülalpeetavat. Siis ta helistas mulle sõimas mind täis ja ma ütlesin, et mind ei huvita, su poeg on piisavalt suur, et lasteaias käia või siis võite teda vanaema juurde jätta, Siis saab ta naine tööl käia. nagu minu ema. Et kui ma sain 1 aastaseks, pidi ta tööl käima, kuna isa ei viitsinu midagi teha. Nüüd ta mingi helistab mulle, et siis kohtus saaks rääkida, et ta suhtleb minuga ja kannab mulle raha üle, aga eks mul on oma jutt ka rääkida!!!

Olen saanud nii rihma kui hüppenööriga. Olin viimati 14, kui ema karistuseks rihma andis. Aga sel hetkel ajas see mind rohkem naerma.

Olen 1 korra vahele läinud, kui isa ema lõi. Peale seda oli loomulikult ka lahku kolimine ja lahutus. Aga mitte ainult sellel põhjusel.

Mul isa loomult ägeda loomuga, sellest sis ka see et ta on mind paar korda löönud, ning korra jalgupidi trepist alla tõmbanud (meil redeli moodi trepp), viimane oli sellest et nad emaga tülitsesid, ma läksin vahele, sain sõimata, sõimasin vastu, (kuna kodus olen õppinud vastu hakkama) jooksin trepist üles, ta lõi mind jalgadesse, mina omakorda riivasin jalaga teda, ja sis vihastas, võttis mõlemast jalast kinni ja jõuga tõmbas mu alla, pärast olin megalt ikka sinikaid ja kriiimustusi täis Pärast ta ajas selle veel minu süüks, et olin end meelega alla kukutanud et ohvrit mängida, sis u nädal aega vaikimist enne kui vabandust palus ja ära leppisime. Tavaliselt peale tülisid temaga ongi mingi paari nädalane vahe enne kui hakkame uuesti rääkima, praegugi selline vahe sees. (Oh hea oli ära rääkida lõpuks:P)

Minu vanematevaheline läbisaamine on suurepärane. 20 aastat abielus ja käivad ikka käest kinni nagu kaks armunut.


Aga mehe vanemad läksid alles lahku, mees oli vägivaldne ka. Ühelt sünnipäevalt tulles siis mehe isa oli purjus ja läks autioroolis istuvale emale kallale, sest see ei mänginud seda muusikat mida tema tahtsis. Minu mees sekkus ja viskas oma isa autos välja in the middle of nowhere. Pärast seda nad enam koos ei ela.

Ega sama siin.....Ma olen 11 aastane ja isa peksab mind ka...Ilma asjata .. Ei saa elada ültse... Värdjas tegi teise litsiga naise ...Vaatas juba teisi naisi kui mu vanem õde alles kõhus oli... Vahel selline tunne tapa ennast kasvõi ära..Ema isa on lahus...Emal uus mees kellega on ka laps...Aga ema mees mulle ka ei meeldi..vingub mu kallal jne.. Ainult esmap kuni neljap saan ema juures olla..siish tuleb ta ja hakkab jälle vinguma..Mul jalad käed sinikaid isa pärast täis... Peksab mind koguaeg ... Ja mina polnud ainuke peres..Minu koer saab peksa ilma asjata ...Ema sai peksa...Emal oli kael kõik sinine...............


Hullem kui õudus unenägu

Miks te politseisse ei lähe? Saad ju isegi aru et see on kuritegu mis su isa teeb.

Isabell, kõik ei ole alati nii lihtne.