EEVA naistekas

Kas keegi on kogenud vanemate poolset vägivalda, kas siis enda pihta või hoopis vanemate enda vahel ? See teema on suhteliselt aktuaalne ja tõsine. Alati ei pea lööjaks olema meessoost isik, vaid ka naine. Tavaliselt võetakse seda nö naljaga pooleks, kui naine mehele kallale läheb, aga minu arvates pole see üldse naljakas.


Minu ema sõbranna sai mehelt otseses mõttes lausa tappa, mitte mees ei löönud teda, vaid lausa peksis, nii et naine oli haiglas. Ja isegi vaimuvaiglas oma närve rahustamas...





Vabandan, kui selline teema on juba aset leidnud.

Pealkirjas kogemata juhtunud väike grammatika viga : VANEMATE

Pealkirjas kogemata juhtunud väike grammatika viga : VANEMATE VAHELINE

<SPAN id=wa_f_item_81790 name="a81790">Pealkirjas kogemata juhtunud väike grammatika viga : VANEMATE VAHELINE VÄGIVALD.</SPAN>

jaaah.. olen kogenud,häbi tunnistadagi. Olen ise saanud rihma nii ,et aitab ja ükskord isegi riidenagiga üle küüru sealjuures vanemad on ise ka kakelnud ikka korralikult.Ema oli põhiline ,kes ise alustas kätega laksimist ja sellepeale läks isa ise närvi.Kusjuures ,kui olen teiste käest küsinud (enda tuttavate käest) kas nad on nii palju rihma saanud siis mõnda on vaevu tutistatud või siis väike laks vastu tagumikku või veel parem.. pole karistatudki käeliselt.Ma ei mäleta et ma oleks midagi sellist teinud ka ,et oleks pidanud nii peksma.. aga noh.. eks see jätab jälje hinge ja siiani vihkan oma ema selle eest.

Mind pole kunagi kodus füüsiliselt karistatud. Aga vanemate enda vahel on olnud küll kergeid kähmlemisi. Kusjuures meie peres oligi just ema see kes tülitsedes nii närvi läks et vahest käed käiku lasi.

meil oli asi selles mõttes üsna karm:confused: ema ja isa kaklesid omavahel ja sain minagi nii,et tolmas. rihma sain iga väikese asja eest,päris pisikesena näiteks selle eest kui lõunaajal magama ei tahtnud jääda,suuremana juba selle eest kui näiteks peale kooli tunniks alaks naabritüdruku juurde mängima läksin jne. nüüdseks on kõik muidugi teisiti,asi lõppes siis kui olin mingi 12 või 13,ükskord ühe riiu käigus haaras ema peegli küljes rippunud juuksekoolutaja ja tahtis mind selle juhtmega lüüa,mina aga haarasin sellest kinni,tõmbasin ta ema käest ära ja ütlesin,et nüüd olgu sellel lõpp,sest olen juba piisavalt suur ja mul on piisavalt jõudu ja julgust talle vastu hakata.peale seda ei ole ema enam mu vastu kätt tõstnud,omavahel nad isaga ka enam ei kakle,sest isa on nüüd välismaal tööl ja nad näevad nii harva,et kaklemiseks vist ei jää aega. igal juhul tean,et oma last ei hakka ma iial selliselt kasvatama,sest tean 100% et sellised kasvatus meetodid kaugele ei vii.

Jah, see on väga jube. Minu isa peksti kodus selle eest, kui koolis kahe sai. See ei ole üldse normaalne kuidas vahel vanemad käituvad..

On ikka juhtunud.
Kuidagi ähmaselt meenub, kuidas ma ~4-7-aastaselt nuttes ennast vannituppa lukustasin, sest ema ajas kärbselapatsiga taga.
Tutistamised algkooliealisena, põhikooliealisena löömine.
Rihmaga olen saanud, no vanemana käis minu jõud muidugi ema omast üle ja kahmasin tal rihma lihtsalt käest.
Viimati tahtis ema mind rihmaga lüüa vähem kui aasta tagasi.
Küünistused, sinikad, kõik on läbi elatud.
Eelmise aasta alguses tahtsin juba asja politseisse anda, kuid millegipärast ei teinud seda...
 

Olen saanud nii rihma, rusikate, lahtise käe, riidepuu, juhtmetega, harjaga, jalgadega...


Selline vägivald oli üsna tavaline peie peres. Ema-isa üksteist ei peksnud, karjusid küll koguaeg. Lapsed said see-eest kohe palju ja korralikult. Aga peale seda, kui ma umbes 10 aastaseks sain, kadus see asi ära. Ma olen iseloomult hästi vastuhakkaja, ülbik. Elu on selliseks kasvatanud. Selles vanuses tuli puberteet peale-hakkasin vastu. Ja nii see ära kadus... Vahel ikka tuletan isale harjaga loopimisi ja emale riidepuuga taga-ajamisi meelde... Isa pruuni nahast püksirihma nähes jooksevad siiani külmavärinad üle selja.

Ema läheb alati kätega kallale isale kui midagi ei meeldi.


Minule tulevad mõlemad kallale kui arvavad, et ma jälle midagi halvasti tegin. Jalad,rusikad,käed,vihmavari..neid asju on palju Aga olen ise vastu rünnanud, ja nad hoiavad ennast juba tagasi...

Väiksemana on isa küll emale kallale läinud.. siiani valus meenutada...

Appi kui õudne Ise olen ka nooremana ikka saanud, ükskord tahtis isa lüüa aga sain eest ära. Tagumiku vastu olen ka väiksemana laksu saanud ja üldse. Ma vihkan selliste asjade meenutamist tegelikult:cry:

Ema peksab mind .
Näiteks täna lõi käega vastu pead ja viskas ühe väga vana mänguasjaga mind ja röökis et jää vait . tegeltikul ma olingi suht vait , korraks lihtsalt naeratasin .
Issi on rahulik ..
Aga eemmmeeest veel niipalju , et kui näiteks olen pliiatsi lauale unustanud , siis kohe tutistama või saan laksu vastu pead ära .. elu on raske , kui oled 13 . . .

Oled püüdnud temaga rääkida, et miks ta nii teeb ? Või hoopis isaga ?

Minul on ühel kallimatest sõbrannadest samamoodi. Isa on terrorist, läheb kättpidi kallale nii sõbranna emale kui ka sõbrannale endale. Peres veel üks väike laps ka veel, mul on täiesti kahju sellest, et nad peavad seda vanematevahelist ühepoolset arveteklaarimist nägema. Ma ei oska mitte kuidagi sõbrannaga sellest rääkida ka, kuigi tahaks osata midagi soovitada või olla toeks...
Nägin Oprah' saadet perevägivallast ja seal soovitati, et kui näed kõrvalt koduvägivalda, siis panna kirja need kuupäevad. Põhimõtteliselt kaardistada need sündmused ära, et kui ohver otsustab kunagi asjaga politseisse minna, oleks tõendid olemas.
Aga no kuidas ma seda teen, kui ma kuulen nendest sündmustest alati nädal või paar hiljem ja kõike ilmselt ei kuulegi....?

Isalt sain väiksena pidevalt rihmaga vastu tagumikku, nurgas pidin tihti seisma pikalt.. Ka ema peksis ta põhjuseta jalgade ja rustikatega siniseks. Mul peksis ka näo siniseks, on ema mulle öelnud, kuid seda ma õnneks ei mäleta.
Nüüdsest on nad ammu juba lahus, aga emal on see-eest uus mees, kes pole sugugi parem. Pidevalt on kodus sellised tülid, et isegi politsei on kohal käinud. Uus mees on hommikul lihtsalt heast peast voodi üles tõstnud nii, et ema, kes voodis magas, lendas sellest maha. Piima pakid on köögis lendand, püksivöödega on nad löönud, kätega on üksteisele kallale läinud - ühesõnaga vaatepilt on jube. Mees on ka mind vastu seina lükanud ja kätega kallale tulnud, kuna ma ei tahtnud mütsi talvel pähe panna. Ja igakord kui ema ja ta mehe vahel tüli on, siis on põhiline teema see, et mees ei taha minuga ühe katuse all elada ja et ta vihkab mind jne. Ja nüüd 3 päeva tagasi viskaski ta mu majast välja, kuigi olen 16 aastane.
Nüüd nad lähevad ka lahku vist.. Mees seda igatahes tahab.
Nii et jah, lapsepõlvest mul eriti häid mälestusi pole.

Jube lugeda teie postitusi . Mina pole enda peal kordagi vägivalda tundnud. Küll aga, kui olin pisike, siis üks kord, kui ema ja isa tülitsesid, läks asi natuke kaugemale, kui oleks tohtinud. Kokkuvõttes oli ema katkise ninaluuga . Aga see juhtus ka ainult üks kord nende 24 abieluaasta jooksul.

Kahjuks olen ka kogenud nii rihma, kui ka kulpi ja teisi asju. Praegu kõige jubedam tundub juhtum, kui ma olin umbes 4-5 ja ema peksis mind puidust tooliga! Mäletan, et ta andis sellega mulle põhimõtteliselt lõualuusse (kui võib nii öelda) ja pärast mu ülemine huul oli lõhki löödud:dry: Eino ma tean, et emal olid psühholoogised probleemid, aga see on juba üleliig arvestades sellega, et ma olin suht pisike tol ajal. Isalt olen ka saanud mitu-mitu korda... Õnneks praegu olen juba täiskasvanud ja kodus ei ela koguaeg. Olen anonüümkasutajaga nõus: oma lastega ma nii ei käitu ja selliseid asju tegema ei hakka. Muideks sellepärast ongi vaja ise olla täielikult täiskasvanud ja vaimselt küps inimene enne kui lapsi sünnitad, muidu juhtuvad sellised inetud ja jubedad asjad (mind ema sünnitas suht noorena, 19 oli).

See eelmine oli minu postitus